Eesti Festivaliorkestril turnee “Arvo Pärt 90” algab kolmapäeva õhtul Estonia kontserdisaalist. Viini, Zürichi ja Hamburgi esinemistele järgneb uhke kontsert New Yorgis Carnegie Hallis, mida Paavo Järvi peab maailma üheks olulisemaks ja ihaldatumaks kontserdisaaliks. Klasskaraadio teeb kontserdist ülekande 15. oktoobril kell 19.

Arvo Pärt pälvis just Saksa maineka Opus Klassik elutööpreemia ja otsapidi sai premeeritud ka Eesti Festivalirorkester (EFO), sest aasta heliloojaks tituleeritud Jüri Reinverele võidu toonud teose “Narride laev” esmaesitajaks ja plaadistajaks olite teie koos EFO-ga. Orkester on käinud Baltikumis, Skandinaavias, Kesk-Euroopas, Londonis BBC Promsil ja ka Jaapanis. Mida on need reisid orkestrile andnud?

Need turneed on alati väga arendavad, see viib meid oma kodupubliku juurest kaugemale. Kui oled Jaapanis või Inglismaal, pead kuidagimoodi näitama, mis see Eesti Festivaliorkester on ja miks neid kuulata tasub. See on eriline vastutus, mingisugune teine energia tuleb juurde ja pead tõestama, et oled publiku tähelepanu väärt.

Sageli kohtame aga suhtumist, et orkestrid püsigu kodusaalides, et vähendada lendamisest tekkivat ökoloogilist jalajälge ja majanduslikku kulu. Kas selline mõtteviis tohiks piirata orkestrite turneesid?

Ei tohiks. Ökoloogiline pool on loomulikult tõsine asi, peab olema hästi vastutustundlik, aga Jaapanisse või Ameerikasse rongiga ju ei lähe ja ükski saal meie juurde ei tule. Kui tahame, et meil oleks rahvusvaheline renomee, siis lihtsalt peame minema Viini, Zürichisse ja Carnegie Halli.

Viinis, Zürichis ja Hamburgis on EFO juba käinud ka, aga Carnegie Hall on midagi täiesti uut.

Carnegie Hall on selline koht, kuhu on ülimalt keeruline pääseda, sinna on alati palju tahtjaid ja projekt, mis neid huvitaks, peab olema midagi väga erilist. Meil on väga vedanud, sest Arvo Pärdi 90 aasta juubel – midagi sellist ju kaks korda ei tule – huvitas neid otsekohe. Ameerika publik meid veel ei tunne ja see on hea võimalus ühendada kaks missiooni: tutvustada orkestrit läbi Arvo Pärdi muusika.

Carnegie Hallis esinemine on muusikutele unistuste tipp ja paljude eestlaste jaoks see unistus nüüd täitub. Kas mäletate, kuidas teie oma nooruses sellest unistasite?

Loomulikult unistasin! Alati oli selline mõte, et kunagi võib-olla veab ja saan sinna esinema. Minu esimene kord oli Philadelphia orkestriga ja kavas olid Mahleri neljas sümfoonia ja Mendelssohni neljas sümfoonia. See oli üle 25 aasta tagasi.

Ameerikast räägitakse vahel kui imedemaast, kus kõik on võimalik ja kuhu minnakse muusikutena väga suurte lootuste ja plaanidega. Mis on need komponendid, mida Ameerikas läbilöömiseks vaja läheb?

Maailm muutub. Ma arvan, et see, mis Ameerikas praegu toimub, on unistustest väga kaugel. Aga muusikaliselt rääkides on see kontinent väga tähtis ja seal on paar olulist punkti, kus kõik maailma artistid tahavad ennast näidata. Kõige tähtsam ongi New Yorgi Carnegie Hall, mis on maailma niinimetatud esiviisikusse kuuluv legendaarne saal. Kui seal edukalt esineda, siis ülejäänud Ameerika muusikamaailm on sinust kohe teadlik.

Olen Ameerikas tükk aega elanud ja olnud peadirigent üle kümne aasta, aga Eesti orkestriga pole seal kunagi esinenud ja see on märgiline sündmus. Ma loodan, et see ei jää ainsaks. Selline esinemine on minu jaoks isiklikult väga tähtis, kuna mängime terve kava Arvo Pärdi muusikat. See näitab mitte ainult meie orkestrit vaid esindab tervet meie maad ja kultuuri.

Kogu Järvide pere aga ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tõnu Kaljuste, Vox Clamantis ja paljud teised on aastakümneid tegelenud Eesti kultuuri tutvustamisega maailmas. Kas selles tegevuses saab kunagi üldse nii-öelda loorberitele puhkama jääda, sest Arvo Pärt on juba mitmeid aastaid maailmas enim esitatud nüüdishelilooja?

Ei, loorberitel puhkamisest on asi kaugel. See on protsess, mis ei lõppe kunagi. Kui tahame rahulikult elada ja kui maailm oleks üks selline rahulik ja aus koht, siis võib-olla ei peaks väga pingutama. Aga see ei ole paraku rahulik koht, kui vaadata, mis ümberringi toimub. Mitte ainult ei pea tõestama, et me oleme riigi ja rahvana olemas, aga peame ka kogu aeg mõtlema, kuidas ennast kaitsta saame: kas oleme ikka paari aasta pärast sellisel kujul alles nagu praegu? Ei osatud arvata, et poliitiline situatsioon muutub sedavõrd pingeliseks. Meie olemasolu ei ole garanteeritud.

Eesti riigi sisuks on eesti kultuur. Kõike seda on mõtet ainult siis kaitsta, kui me räägime Eestist kui ühest suurest kultuurikogumist, kus on oma keel, oma muusika, oma haridus. Selle propageerimine erinevate tegevuste läbi peabki olema kogu aeg eestlaste missiooniks.

Seega turnee “Arvo Pärt 90” on selles valusas hetkes täiesti õige koha peal ja äärmiselt vajalik.

Absoluutselt. Praegu on see vajalikumgi veel kui ütleme kümme aastat tagasi.

Kui mõelda Pärdi loomingu retseptsioonile, siis kas on mingi erinevus, kuidas tema loomingut vastu võetakse Euroopas, Aasias või Ameerikas?

Kui Arvo Pärdi muusikat esitad ja vastukaja kuuled, siis saad aru, et paljudele on see muusika väga hinge läinud. Ja mitte sellepärast, et see on kuidagi eestilik, meloodiline, hüpnootiline või mida iganes sealt keegi välja loeb, aga sel muusikal tõepoolest on mingisugune universaalne mõju.

Paljud filmi või kujutava kunstiga tegelejad, kes pole klassikalise muusikaga seotud, on Pärdi loomingust kohutavalt sisse võetud ja tunnevad Pärdi muusikat mitte sellepärast, et nad on väga Eesti kultuuri fanaatikud, aga just sellepärast, et midagi on selles muusikas, mis on neile väga isiklikult mõjunud. Miks see nii on, seda ei oska ma öelda. See on enigma, mida on võimatu sõnastada. Ühe heliloojaga see on nii, teisega seda pole. Ja selles seisnebki Pärdi geniaalsus.

Eesti Festivaliorkestri kava on nii Tallinnas, Zürichis, Viinis, Hamburgis kui New Yorgis pisut erinev. Mis oli kõige olulisem, mida programmi koostades silmas pidasite?

Mõte oli näidata nii laia Arvo Pärdi loomingu ampluaad kui võimalik: tema noorpõlve lugusid, hilist loomingut ja ka kõige kuulsamaid teoseid nagu “Tabula Rasa”, “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” või “Fratres”. Tahtsin kavasse panna ka neid lugusid, mida võib-olla isegi Eesti publik ei mäleta, näiteks “Perpetum Mobile” ja siis muidugi “Aadama itk”, mis on üks tema üks parimaid hiliseid teoseid kooriga. Eesti Filharmoonia Kammerkoor tuleb turneele kaasa seda esitama.

Laval saavad kokku kaks viiulisolisti: Midori, kes oli solistiks ka orkestri 2019. aastal toimunud Jaapani turneel, ja Hans Christian Aavik. Milline on nende loominguline koostöö ja sulandumine laval?

Mulle meeldib, et nad on väga erinevad. Midori on legendaarne solist, kes imelapsena alustades on maailmalavadel olnud juba 40 aastat. Vahva on vaadata teda koos meie noore Aavikuga – kokku saavad kaks täiesti erinevat maailma. See on väga ilus ja sümboolne protsess. Sa võid olla teisest maailmajaost, teisest eluetapist, aga muusika ühendab inimesi.