Pühapäeval on demokraatia pidupäev, valimispäev. Kas endine Tallinna linnapea paneb ka oma parima lipsu ette ja läheb Haabersti valimisjaoskonda kodanikukohust täitma?
Tänapäeval see käib ju interneti teel, nii et vaevalt ma kohale lähen, aga loomulikult ma olen elevil ja huvitatud. Ongi demokraatia pidupäev, las ta olla, võib-olla võtame veinigi pärast.
Mille põhjal te oma otsuse teete, keda valida? Märkate karismaatilisi inimesi, kellel on ideid ja tahet linna asju paremaks teha?
Neid nägusid on minu meelest küll. Inimestel on elu paremaks läinud, vaba aega on rohkem ja ikka tekib [mõnel] see mõte, et püüan aidata kogu seda ühiskonda. Neid inimesi on ikka. Iseasi on see, et igaühe jaoks on see “paremaks tegemine” isemoodi. Kui me [2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel] Sõõrumaaga valimisliidu lõime, siis mõtlesime, et lõpetaks selle jama ära ja istume kolmekesi maha. Meelis Kubits oli kolmas ja siis selgus, et meil on diametraalselt erinevad arusaamad, missuguse see paremaks muutmine peaks välja nägema ja kuidas linna juhtida tuleks.
Tookord, 2017. aastal, kui te Tegusa Tallinna sildi all valimistel osalesite – see ei olnud ju ometi tõsine plaan valituks saada?
Meil oli plaan väga tõsine. Mina mõtlesin nii, et mul on vaba aega ja võib-olla see minu esimene poliitiline käik [2000. aastate alguses] oli liiga rängal ajal, et nüüd on pikk vahe olnud – 17 aastat – ja ma mõtlesin, et istun Tallinna volikogus, parimal juhul olen korrapidaja või umbes niimoodi. Mul ei olnud mingit suurt ambitsiooni ja siis ma pakkusin ennast Reformierakonnale välja, aga juhtus nii, et Reformierakond ei võtnud mind vastu.
Mis mõttes ei võtnud vastu?
Jah. Nad ütlesid, et sa tekitad mingisuguse kõrvalharu seal ja [erakonnale] tekib mingisugune kõrval-imidž. “Tead küll, lärmakas nagu sa oled”.
Kes konkreetselt ütles, et vabandust, Jüri, oled tubli ettevõtja ja edukas pankur, aga vot poliitikasse ei sobi?
Tallinna piirkonna juht.
Kes see oli toona?
[Reformierakonna esimees] Kristen Michal ja siis tuli Sõõrumaa, et tema tahab ka teha. Kui sina tuled, tulen mina ka. Lööme käed. Ja ei läinud palju aega mööda, kui Kristen Michal kutsus mind, et tulgu ma ikka neile, ära mine nende käest hääli ära võtma, aga mul oli diil tehtud. Ärimees ärimehega – me ei vea niimoodi alt, et luban Sõõrumaale ära ja siis ütlen: “Ei, ma nüüd lähen hoopis Kristen Michaliga”. Siis me vaatasime, et jõud jäävad ikkagi väheseks ja võtsime Savisaare ja Ivanova ka punti ja siis tulid need lood, nagu Mart Juur ja Andrus Kivirähk [meid tutvustasid], et S-I-T-T ehk Savisaar ja Ivanova on Tegus Tallinn. Meil jäi natuke puudu. Meil oli 4,8 protsenti ehk sinna volikokku me tookord ei pääsenud. Põhimõtteliselt tegime kampaaniat huvitavamaks, tegime hea programmi omaarust, mida tuleks Tallinnas teha, mida ilmselt loeti ja võib-olla ka jäljendati.
Sel hetkel, kui te Edgar Savisaare ja Olga Ivanovaga käed lõite, paljud inimesed hoidsid peast kinni: mis toimub? Mis nali see on?
Miks? Mina ei oska niimoodi inimesi halbadeks liigitada.
Kuulge, te tundsite iseennast ka ebamugavalt sealt kohati nendega arutledes, kas kunstnikele peaks sotsiaalteadusi jagama või muudmoodi rahva taevast alla kühveldama. Teie kehahoiakust oli näha, et ega te väga mugavalt ennast seal ei tunne.
Ega ma enda pärast end ebamugavalt ei tundnud. Ikka sellepärast, et ajakirjanikud olid ebaõiglased, neurootilised. Edgar Savisaar oli meil ikkagi tuntud Eesti iseseisvusaegne poliitikategelane, üks kolmest suurest Mart Laari ja Siim Kallase kõrval ja pidada teda nüüd niisuguseks marukoeraks, kellele ei tohi teregi öelda, see on nagu liiast.
Volikogusse te ei pääsenud, aga vähemasti poliitilise huumori ajalukku jätsite päris tugeva jälje? Ärapanija tegi päris hoogsa sketši teist.
Jah, mind ka see üllatas, et Mart Juur joonistas meist Sõõrumaaga pildi kui pederastidest. Ma ei tea, niisugused asjad olid. Aga mis teed, kui neil niisugused mõtted peas on?
See on poliitika?
Jah, poliitika räpasem pool.
Kibestusite?
Mul ei ole küll olnud põhjust kibestuda siin elus.
Mõtlesite, et oli seda jama mulle vaja?
Ei, ma ei oska enda suhtes nii kriitiline olla. Suured võidud ja suured kaotused – see on investori elu. Kui sa jääd lõpuks plussi, on kõik väga hästi. Aga selles mõttes küll, et see oli kuluüritus ja niisugust poliitilist tulu sealt ei tulnud kuigivõrd.
Jüri Mõis Autor/allikas: Pealtnägija
Räägime nendest valimistest. Olete teie aru saanud, mis on seekord põhiteema ja mis otsustab valimiste võitja?
Ei olegi mingit põhiteemat. Meil läheb väga hästi ja läheb veel paremaks. Mina näen, et uus tõus on kohe tulemas. Nüüd see Vene-Ukraina sõda on Trumpil päevakorras. Ma näen, et meie majandus läheb jälle kasvama. Ma näen selgeid mootoreid ja allikaid selleks.
Kui mina 20 aastat tagasi linnapea olin, siis meil ei olnud lasteaiakohtigi. Nüüd on lasteaiakohad olemas. Nüüd mõni räägib, et tuleks kohatasu alandada. Mõni ütleb, et peaks üldse päris tasuta olema. See ei ole mingi teema.
Mis te siis ütlete, et Tallinn on valmis saanud?
Ei, ta pole valmis saanud. Ta areneb edasi, aga loomulikult ma ütlen seda, et see kõik on liiga väike. See kõik ei väärigi üldse omavalitsuslikku juhtimist. Omal ajal, kui me 1999. aastal valitsuses olime, siis me ju peaaegu oleks kutsunud väliskonsultandid, et teeks selle Eesti omavalitsussüsteemi ringi ja kui nad tulid ja esimesed mõtted valitsuse kabinetiistungil välja ütlesid, et peaks ikka mitukümmend aastat ette vaatama ja et välismaal kõik edukad omavalitsusreformid on sellised, kus üks omavalitsus ei ole väiksem kui üks 1,5 miljonit elanikku – meil oli 229 000. Loomulikult sotsid panid jälle kisama, et jälle kapitalistid tahavad meid ummikusse ajada. “Meil on hoopis teistmoodi. Nemad ei tea, kuidas Eesti rahvas on kujunenud ja kannatanud ja meil üldse nii ei saa”. Tänaseks on meil 78-79 omavalitsust minu teada ja noh, et sealt tahaks nagu võtta veel ära. Ma ise ka tunnen, et ma olen palju rohkem seotud tänase Tori vallaga oma tegemistes. Seal ma vaatan küll, et viimase paari aastaga on omavalitsused muutunud tunduvalt tugevamaks. Sul on suhelda kellegagi. Nad suudavad teoreetiliselt oma asju tõestada, oma korda kehtestada. See on väga palju läinud paremaks, aga muidugi, oleks veel parem, kui maakond oleks üks omavalitsus. Mõnel pool, näiteks Hiiumaal ja Saaremaal, on nii vist saadud, aga mujal Eestis läheb veel aega, aga loodetavasti näeme seda ka.
Mis see üks asi ikkagi on, mille Jüri Mõis järgmisel esmaspäeval Tallinna linnapeana ära teeks?
Ei ole sellist asja. Kõige parem on see, kui valitsejad üldse sinu elu ei sega, saaksid rahulikult grillida ja elu lihtsalt toimiks. Ei ole nii, et ehitame redeli kuule. Ei ole vaja. Kui on üks asi, mida eestlastel tõesti on vaja, siis on see minu arvates Rail Baltic, aga selles küsimuses on ka teistpidi arvamusi.
Millega on põhjendatav [Keskerakonna esimehe] Mihhail Kõlvarti fenomenaalne edu mitte ainult venekeelsete valijate seas, vaid ka Eesti valijate hulgas? Praeguseks on täiesti selge, et temast saab järgmine Tallinna linnapea, eks ole? Siin ei ole mingisugust küsimust?
(noogutab)
Mida Kõlvart on õigesti teinud?
See on see kalaparve efekti teooria. Sa täpselt ei tea, kelle poole ja mille alusel nende pead järsku pöörduvad. Miks, mille alusel, seda keegi täpselt ei tea. Venelaste kommunikatsioon on selline, mida ei ole mitte keegi suutnud teaduslikult tõestada, mismoodi need mehhanismid toimuvad. See on mingisugune seni kirjeldamatu efekt. Kunagi oli see Savisaare küljes, siis ta oli natuke Jana Toomi küljes. Nüüd on ta läinud Kõlvarti külge, aga Kõlvart on mõneski mõttes hea valik. Ta tundub ka eestlastele ohutu. Nagu ta ise naerab, et ema oli korealanna, isa oli eestlane ja sündis Kasahstanis ja kokku ongi venelane. Tegelikult ta tundub nagu väga hea valik mitmeski mõttes. Kõik mingil määral peavad teda omaks ja ohutunnet ei oma tema vastu.
Aga teid ei peleta see, et valimiste võitjaks saab erakond, keda on kriminaalkorras karistatud mitte üks, kaks, vaid kolm korda? Kriitikud ütlevad, et jälle tuleb see pime aeg, kus Keskerakond tuleb võimule ja mingisugused parteile lojaalsed inimesed lähevad sinna õrre otsa tiksuma…
Võib-olla te ei ole tähele pannud, et kõik need asjad hakkasid hoopis teises suunas liikuma alates sellest ajast, kui kapo hakkas tegelema ka kohaliku omavalitsuse korruptsiooniga. Enne tegeles kapo ainult üleriigilise korruptsiooniga ja siis hakkasid need mehed, keda oli vaja, ikka vangimajja väga tihti sattuma. See ei ole kunagi valijat huvitanud, kas [poliitikul on] kriminaalne taust või ei ole. See pole nii mitte ainult Eestis, vaid ka teistes riikides.
Natuke varastada on okei, kui muidu on soliidne mees?
Pigem olles ise ka selle [poliitika] ahela läbi käinud, siis ega seal keegi teine ei teinud teistmoodi. Teate ju küll, ämma kapist leitud rahad ja kõik see.
Te ütlesite toona, et Isamaa tegi täpselt sedasama?
Just!
Kõik tegid?
Kõik tegid, absoluutselt.
Priit Sibul ütleb selle peale: ei ole olnud. Tema küll ei märganud. Mõis ajab mingit hullu juttu!
Jah, loomulikult. Siin oli ju see Tallinna Sadama kriminaalasi. See oli selge pilt, kuidas see asi seal käis. Jäljed viisid Reformierakonnani, aga uurimise aeg sai täis. Minu hea sõber ja sinu nimekaim Jüri Pihl ütles ikka, et pooltel või isegi rohkematel juhtudel on politseil pilt täiesti selge, aga nad ei saa seda ära tõestada, aga sõnumi saadab see ikka. Eks nendele sadama-meestele anti ka sõnum. See polegi võib-olla nii tähtis, et sa saad just konkreetse inimese vangimajja viia, aga sõnumi saad anda ja sõnum antakse.
Enamik inimeste jaoks algab valimiskampaania sellega, et tänavatele ilmuvad kaunid valimisplakatid. Poliitikud hakkavad käima korvikestega linnatänavatel ja küsivad, mis mure on? Suurärimeeste ja pankurite jaoks algab see ilmselt telefonikõnega: oleks abi vaja?
See on tuttav jutt, jah.
Mis te siis ütlete neile, kui näiteks Priit Sibul helistab teile, et anna viis tonni?
Ei anna. Ütlen, et ma ei anna. Ma Kaja Kallase Reformierakonnale võib-olla andsin natukene. Ma ütlen, et tehke teie oma tööd, mina elan oma elu, teie elage oma elu.
Aga miks te ei anna neile raha, teil on ju?
Nii palju nüüd küll ei ole, et ilma mõistuseta jagada seda kõigile.
Mis te ütlete siis, et Hillar Teder on rumal inimene, kui paneb sadu tuhandeid sinna?
Selle [toetamise] algus jääb sellesse aega, kui kõik arvasid, et kui sa maksad poliitikule, siis sa saad mingisuguse äri-eelise. Loomulikult see alguspunkt on seal, aga see on algusest peale natuke ülehinnatud. Räägiti, et toetage meid, meie toetame teid ja siis kui see aeg kätte tuli, et [ärimees ütles] nüüd toetage siis mind ka, siis partei vastas, et ega sa ju korruptant pole, et me sind kuidagi eelistame teistele.
Te ütlete, et selline supsutamise eest vastutehingute tegemine on minevik? Sellised käsi-peseb-kätt süsteemid enam ei toimi?
Jah, see on jäänud palju väiksemaks.
Meenutaks seda, mis suvel toimus Tallinna linnavalitsuses. Teate seda teleseriaali “Rannamaja”, kus noored inimesed saavad kokku, kümblevad soojas tünnis ja siis tohutu intriigide punumine käib? Keegi ei saa täpselt aru, kes kellega käib, mis pärast nad tülli lähevad vastu ööd. Midagi sellist toimus ju sellel suvel Tallinna linnavalitsuses ka?
Jah. Mina ka vaatasin imestusega. Mul oli oma peategelane selge. Ma vaatan, et ta on siiamaani Reformierakonna peasekretär. Kuskil seal teises reas nüüd kandideerib kahe tugeva kandidaadi vahel. Nüüdseks on talle vist pandud üldse esinemiskeeld ka.
Paljud arvasid ikkagi, et Kristen Michal ise oli see niiditõmbaja, kes pani seal Pärtel-Peeter Pere kummalisi asju tegema?
Ei ole. Minu andmetel on ikkagi Reformierakond selles mõttes kõige demokraatlikum erakond, et seal piirkond otsustab oma asjad ise kohalikul tasandil. Minu hinnangul Kristen Michali püüti sinna kaelapidi sisse tõmmata, nagu poliitikas ikka.
Kas sellest võib välja lugeda, vaadates ka nende reitingut ja tõenäolist ebaedu nendel valimistel, et nad on ise ka aru saanud, et neil on kriis?
Nad on ise aru saanud vähemalt, et neil oli kriis ja ma vaatan, et nad on suutnud oma ridu väga hästi korrastada, nad on toonud kaks väga tugevat linnapea kandidaati – Sõõrumaa ja Maris Lauri.
Sõõrumaa ei ole ju tõsiseltvõetav kandidaat?
See oleks väga tore, kui Sõõrumaa saaks linnapeaks.
Jüri Mõis Autor/allikas: Pealtnägija
Ta on Tallinnas suur kinnisvaraarendaja. Mis ta hakkab [linnavalitsuses] omaenda detailplaneeringuid allkirjastama?
Sa vist ei ole ka ikka linnavalitsuses töötanud. Mul ka ju algatati lausa kriminaalasi sellepärast, et nüüd me saime kätte. “Näed, mingisugusel lollusel on sinu allkiri siin”. Ma ütlesin: “Kullakesed. Kui linnapea annab allkirja, siis ega tema ei tea, kas see on õige asi või vale asi”. Talle tuuakse paber laua peale. Ta vaatab seda, et kas formaalsused on täidetud, komisjonist läbi käinud, kas on volikogust läbi käinud, kas on otsustatud. Midagi muud linnapea allkiri ei tähenda.
Linnaametnikud vaatavad ju suu lahti linnapeale otsa, et kas on vaja [otsus] kinnitada või ei ole. Nii käib ju tegelikult asi Tallinna linnavalitsuses.
Ma saan aru, kui ma mõtlen sinu mõttetegevuse järgi. Kui ma mõtlen praegu Ameerika president Donald Trumpile, siis kui on õige mees ja teeb õigeid otsuseid, siis annab ka seda demokraatiat natuke nihutada, aga kui on tola, siis ei saa nihutada. Ametnikud on võrdlemisi targad.
Ma arvan, et Sõõrumaa oleks väga hea linnapea. Maris Lauri oleks väga hea linnapeakandidaat. Ma lähen iga päev siit Haaberstis mööda Sõõrumaa plakatist. Seal on väga ilus loosung: “Mõelge ikka, kelle kätte te annaksite 11,3 protsenti oma palgast”. See on ilmselt see osa, mis siis palgast läheb linna eelarvesse. Kellele ma annaksin? Sõõrumaale annaksin. Maris Laurile annaksin. Ossikonvskile annaksin. Lavly Perlingule annaksin.
Kõlvartile annaksite?
Pigem ei annaks, aga Kõlvart ei kujuta endast ka mingisugust ohtu minu arvates, aga igasuguseid tolasid on. Isamaale ma ei annaks! Nende kampaania põhilause on “ei maksutõusudele”. See on ju napakas! See pole üldse nende valimiste teema.
Kuidas nii? Teie ettevõtjana peaksite ju [rõõmust] käsi kokku lööma?
See meenutab mulle Kristjan Jõekalda saadet “Rooside sõda”. Saja juhusliku inimese käest on küsitud ja õige vastus on see, mida sada inimest on öelnud. Jõekalda küsib: “Mida lehmad joovad?” Õige vastus on piima, sest 33 inimest esimese hooga ütlesid, et lehmad joovad piima. Nii ongi tal ka – ei maksutõusule! (irooniliselt) Õige, Reinsalu! Ei maksutõusudele, valime sind, aga kui see ongi enamus, siis tuleb elada selles linnas. Ega siis midagi ei juhtu, siin on elatud tuhandeid aastaid.
Kuulge, aga selles mõttes võib ju isamaalastel õigus olla, et vaadates seda maksutsirkust, mis siin on viimane aasta toimunud, siis ongi ju absurdne? Inflatsioon rallib. Elu ongi muutunud liiga kalliks? No mis me ütleme siis, et kui piim on liiga kallis? Meil on üks tollitsoon, minge elage siis Hispaanias, kui te arvate, et seal on piim odavam. Üldiselt Eesti on nagu Põhjamaa ja Põhjamaades ongi kõrgete sissetulekute ja kõrgete maksudega riigid. See on ikka eesmärk. Sissetulekud on väiksed, mitte piim ei ole kallis.
Mis see lahendus siis on? Me näeme, et eelarve defitsiit on rekordkõrge, me põhimõtteliselt laename ennast vaeseks. Teie lapsed, minu lapsed tulevikus maksavad neid laene kinni. Ei näe väga hea pilt välja Eesti majandusest.
Mina küll niimoodi ei vaata sellele asjale. Esiteks on see venelaste sõda. Sellepärast on kõigi [riikide] eelarved on pööratud peapeale. See ei ole Eesti küsimus. See on terve Euroopa küsimus ja Eesti on siin üks paremaid näiteid. Ega läbi ajaloo pole mitte kunagi mitte midagi muud selle asja vastu aidanud kui rahatrükk. Ehk see inflatsioon taandab selle välja. Mis täna on sul 10 miljardit puudu, see on kümne aasta pärast sul suhteliselt kerge.
Te siis ütlete Oleg Grossile ja Indrek Neiveltile, et rahunege maha, see asi läheb mööda?
Indrek Neiveltile kindlasti. Oleg Grossi, ma ei tea. Mis tema räägib?
Gross siunab üle nädala Eesti valitsust.
Jagage ikka inimesed kaheks. Ühed on need, kes ütlevad, et asjad on liiga kallid. Teised need, kes ütlevad, et ma teenin liiga vähe.
Mis te siis ütlete Rakvere suurettevõtjale? Tema näeb ju neid inimesi, kellel on raske, ei suuda endale süüa osta. Tema ise ei suuda müüjatele palka maksta. Ta ütleb, et valitsus, lõpetage see pull ära.
Siis on seal Rakveres kehva elu. Ega midagi teha ei ole. Inimeste elu on nende endi kätes.
Te ütlete, et kolige Tallinnasse?
Igaüks saab elada sellel tasemel, kuidas tema tiivad kannavad. Mina tean, et mõned sõbrad siin on kolinud Kanaaridele, sest nad ei tule [Eestis rahaga] välja. Seal [Kanaari saartel] tegelikult ei ole mitte midagi vaja, sest seal on nii odav, et saad ära elada. Kütet või midagi vaja ei ole. Toit on jube odav, aga viitsid sa seal Kanaaridel kuumas kükitada?
Nalja teete? Enamus Eesti inimesi unistab kasvõi nädalaks Kanaaridele minna.
Just, täpselt. Kasvõi nädal, aga terve elu? See on juba katsumus.
Jüri Mõis, te ei ole salanud, et kui Donald Trump sai Ameerika Ühendriikide presidendiks, siis teie lõite käsi kokku, et väga hea valik!
Põhimõtteliselt küll. Ma sain sellest natuke enne [valimisi] aru. Ma põhimõtteliselt olin tegelikult demokraatide poolt ja ma ei uskunud, et Trump võidab, aga ma sain aru võib-olla üks kuu enne valimisi, et see oleks palju-palju parem, kui Trump võidaks
Meile?
Meile jah.
Teie usute, et Donald Trump kaitseb Eestit, kui vaja läheb?
Jah, loomulikult. NATO, mitte Donald Trump. NATO!
Kes muu ikka otsustab kui ilusa naeratusega onu Valges Majas.
Ilusa naeratusega onu läheb kolme aastas pärast ära. Kolme poole aasta pärast. See pole mingi küsimus! Ma vaatan palju rahvusvahelisi uudiseid ja kui Ukraina sõda algas, siis oli väga murelikke inimesi, kes ütlesid, et probleem ei ole selles, et me neid siit välja ei saa. Probleem on selles, et nad võivad siin palju asju ära lõhkuda.
Teil endal on plaan olemas kõige mustemaks stsenaariumiks?
Jah, aga mis on teie peas minu kõige mustem stsenaarium? Ma ei kujuta ette.
Tulevad venelased, lendavad droonidega üle Narva jõe. Mis teete? Lööte siin [akendele] plangud ette või kolite Hispaaniasse?
Ma ei ole mingit kinnisvara välismaal soetanud. Mul ei ole selles osas mingit muret. Üks mu väimeestest on Eesti Kaitseväe ohvitser, tema on väga lõbus. Tema ütleb, et tulgu ainult! Meie plaan tegelikult ongi NATO ja me oleme seda mitu korda näinud, et see toimib väga hästi. Minu meelest oli kõige ohtlikum aeg siis, kui Eestil oli see kaitsekontseptsioon, et kolm päeva tuleb ise vastu pidada. Nüüd meil on [Operation] Eastern Sentry. Meil on ameeriklaste jäälõhkujate tehase leping allkirjastatud. Tehas asub siinsamas põhja pool Vuosaaris. See ei ole küll mingi teema! Ei tule keegi sul siia kollitama mingite droonidega.
Näete te päriselt, et Donald Trump suudab päriselt Ukraina sõda ära lõpetada? Või tahab ta lihtsalt Nobeli preemiat ja siis unustab selle Ukraina?
Selle mõttega ma olen nõus, aga ainult selles aspektist, et tegelikult on ju läänemaailmale kõige parem, mida kauem seda Venemaad sõjaga kurnata. Selleks, et seda kurjuse telge hävitada, on tõesti vaja neid kurnata, on vaja neil relvalaod tühjaks lasta.
Ütlete, et see on Venemaa lõpu algus?
Venemaa lõpu algus oli juba 1991. aasta, kui Nõukogude Liit lagunes ja see toimus meie kõigi silme all. Nii uskumatu, kui see ka ei tundunud. Minu meelest ei ole mingit muud mõistlikku teed. Mina seda venelaste tuumajuttu ei usu ja mulle tundub, et ükski teine mõistlik inimene ka ei usu, et Venemaa laseb puruks kogu maailma. Esiteks inimene ei ole nii võimas, et suudaks kõik ära hävitada ja nagu Alar Karis armastab öelda, siis pigem lastakse nad koduõuel katki, enne kui nad saavad oma lasud sinna taevasse üldse lastud.
On Trump teie jaoks tõsiseltvõetav? Meil on käimas mitu sõda, Vene hävitajad sõidavad NATO õhuruumis nagu peremehed ja tema [Donald Trump] räägib ÜRO peaassamblee ees, et ÜRO-st pole mingit abi. Eskalaator on katki. Promterid ei tööta.
Jah, ma muidugi nägin seda. Tõesti ka mul on harjumatu näha, kuidas ta kohati räägib väga inetult oma konkurentidega. Samas sa peadki rääkima keeles, millest sinu vaenlane aru saab ja ütleme, kui su vaenlane on mitte Ameerikas, vaid Venemaal, siis sa peadki nii rääkima, sest venelased räägivad veel hullemini! Sa pead ikkagi võitlema oma konkurendiga samas relvaliigis, aga kui Venemaa lõpp tuleb, siis see tuleb väga ootamatult.