Võrust pärit ja õpetajana töötav Aalmann on õppinud eesti ja soome-ugri keeleteadust, magistrikraad on tal üldkeeleteaduses. Aalmann tõdes, et hetkel aktiivse arutelu all olevatele haridusteemadele vaatab ta skeptiliselt.
“Õpetajatest on tehtud imeinimesed, kes justkui peavad suutma kõike korraga, iga indiviidi jaoks. Need indiviidid ei ole aga ainult õpilased – midagi ootab ka riik, lapsevanemad, kooli juhtkond. Ootustele vastamist on hästi palju. Tihti tuuakse esile missioonitunne, aga ma tahaksin küsida: kus see missioonitunne veel peidus on, millistel ametikohtadel? Kui ma väidan, et mul näiteks missioonitunnet ei ole või seda on vähe, ei tähenda see, et mu töö ei oleks mulle armas. Lihtsalt missioonitunne ei maksa makse.”
“See ei anna mulle energiat juurde, kui ma olen tühjaks pigistatud. Missioonitunne on väga abstraktne asi, mida justkui tahetakse õpetajatele omistada,” lisas ta.
Aalmann leiab, et esimene lahendus võiks olla see, et õpetajaid kuulataks ja usutaks, kui nad ütlevad, et koormus on suur. “Ja et vastutust ei lükataks ühelt teisele. Tihtipeale jääb vastutus ikkagi õpetajale endale – vaata ise, kuidas saad hakkama oma töökoormuse või vaimse tervisega. See on päris keeruline. See ei tähenda, et töö ei oleks tore, aga probleemidega võiks tegeleda, mitte keskenduda ainult sellele, et kõik on negatiivne. Me otsime ikkagi kõik lahendusi. Andke andeks, kui me vahel ka vingume – vingumine on samuti inimesele omane osa,” tõdes kirjanik.
Kuigi kiputakse, et loomeinimestel on imelihtne pingeid maandada, siis Aalmanni sõnul see ei vasta tõele. “Minu hobiga või teise tööga kaasnevad samamoodi pinged. Kui ma hakkan novelli kirjutama, siis see ei ole lihtne asi – ma pean vaeva nägema, panen oma energiat sellesse. Ei ole nii, et kui oled loov inimene, siis sul pole mitte ühtegi muret ja oskad ennast justkui maandada. Ikka on muresid ja ikka on raske.”
Augustis erineva värvinguga tekstidest kokku pandud novellikogu “Kes aias” avaldanud Aalmann tõdes, et katsetab ja otsib oma stiili. “Ja võib-olla ongi tajuda seda, missugust meediat ma parasjagu tarbinud olen – kas olen lugenud mõnda müstilisemat või natuke realistlikumat raamatut. See mõjutab ka minu enda novelli või luulet. Ja ma ei tea, novell justkui ise ütleb, mis ta tahab olla – kas realistlik või mitte,” selgitas autor, kes pälvis novelli “Mina ei käinud siis veel koolis” eest ka Loomingu ja Friedebert Tuglase novelliauhinnad.
“Mul on väga palju märkmikke ja igasuguseid pabereid. Pean endal meeles hoidma, et ei kaotaks ühtegi mõtet, vaid koondaks need kokku. Mõni mõte on selline, et pean selle kõigepealt kirja panema kavapunktidena ja jätan mõneks ajaks kõrvale. Teise novelli puhul võib aga mõni fraas mind piisavalt häirida, et pean selle kohe kirja panema. Tavaliselt sellised välknovellid panen otse arvutisse – saan need suuremate juppide või peatükkidena endast välja,” rääkis Aalmann oma loomeprotsessist.
“Üldiselt eelistan siiski paberile kirjutamist. Sellega kaasneb aga see, et pärast peab kõik arvutisse ümber trükkima – ja see on kõige nõmedam tegevus üldse.”
Novellides on Aalmanni tegelane noor tüdruk, kes kasvab ja areneb, jälgides maailma enda ümber. Kuigi ühelt poolt on tegu justkui ilusa lapsepõlvega, on seal kõrval ka kurja. “See tuleb teismelistelt tüdrukutelt. Tavaliselt jääb mulje, et poisid on need, kes mängivad mingeid sõjamänge ja kelle lapsepõlv on hästi metsik. Aga kas te olete näinud teismelisi tüdrukuid suhtlemas? See on paras ussipesa ikka.”
“Mul ongi hea meel, et isiklik kogemus on olemas, aga ennekõike õpetajana näen ma, kuidas õpilased tegelikult ei taha sellised olla. See tuleb pigem võimuvõitlusest – kes jääb peale. Nad hakkavad alateadlikult teatud viisil käituma ja see ei pruugi olla pahatahtlik, aga kukub niimoodi välja. Selles mõttes olen väga tänulik õpetaja pilgu eest: miski, mis on minu mälus kriipima jäänud, paistab nüüd hoopis teistmoodi. Kõik need lapsed üritavad lihtsalt kuuluda. Suurt kurjust seal tegelikult ei ole.”
Aalmanni loomingus on omal kohal vihjed ka mitmesugusele pärimusele. “Võib-olla sai alguse sellest, et mulle loeti muinasjutte — isa luges mulle näiteks Grimmide muinasjutte ette enne magamaminekut. See oli omaette lahe kogemus: valgust oli vaid toanurgas, lugude vestja oli hämaras valguses ja ma kuulasin neid Grimmi lugusid, mis ei käi ju alati õnneliku lõpuga. Arvan, et sealt tuli see Grimmi-laadne nakkus,” arvas Aalmann.
“Olen olnud ka see laps, kes istus vanemate inimeste seltskonnas ja kuulas lugusid. Tihti ei saanudki aru, kellest räägitakse, aga see kokkutulemise tunne jäi mulle ilmselt meelde. Hiljem — ülikoolis — sai see veel tugevama tõuke. Võtsin kõrvalerialaks folkloristika ja seal tundsin, et mingit teist jõudu on pärimuslugudes sees. Tahtsin seda jõudu alles hoida ja enda sees avastada,” lisas ta.
Luulet Aalmanni mitte ainult ei kirjuta, vaid ka hea meelega esitab ning osaleb prõmmudel ning slämmidel. “See annab edasi minu enda hääle – kui inimesed loevad ainult teksti, siis mu häält seal ei ole. Stiili mõttes võib-olla küll, aga olen oma pere pealt näinud, et luulet loetakse sageli tüüpilise kooli lugemisilmekusega. See justkui tömbistab – ma ei taha öelda, et tapab ära luule –, aga teeb selle kuidagi vigaseks ja mõte jääbki ridade vahele. Võib-olla seetõttu ongi inimestel vahel luulet raske mõista,” selgitas kirjanik.
“Selleks, et ma saaksin oma tekstiga koos eksisteerida, olen roninud lavale. Lava on ainult kasuks tulnud – sealt sain julguse esineda. Alguses küll varjatumalt: kui loen luuletust, siis lava peal olen ainult mina ja tekst, mitte mina kui inimene. Aga nüüd, kui ma räägin näiteks raadiosaates endast, on see palju jubedam. Esinemine on lihtne, aga endast rääkimine on raske.”
Slämmide eelisena näeb Aalmann ka aktuaalsust. “Ma saan kohe võtta mingi teema, kohe reageerida ja esineda. Luulekogudega on aga nii, et see protsess võtab tavaliselt kaks aastat. Kõigepealt hakkad luuletusi kirjutama, siis kogud nad kokku ja valid, mis võiksid sobida käsikirja. Selle saadad kirjastustele, nemad annavad tagasisidet. Enne trükki jõudmist on veel keeletoimetamine, võib-olla ka sisutoimetamine. Aga slämm on kohe – siin ja praegu. Ma saan ennast välja elada ja kohe ka tagasisidet,” märkis Aalmann.
“Muidugi ei tohi tagasisidesse väga kinni jääda, sest slämm sõltub publikust. Iga kord on erinevad inimesed, nemad annavad hindeid. Vahel on nii, et laudkond, kellel on hindepunktid, ei ole sinu fännid, aga kõrvalolijad, kellel punkte ei ole, just naudivad sinu esitust,” lisas ta.
“Slämmid on õpetanud mind ka tagasilöökidega toime tulema. Ma ei tohi jääda kinni sellesse, kui läheb kehvemini, vaid pigem mõelda: ma tulen tagasi ja proovin uuesti. Ma naudin esinemist ja seda, et mul on mikrofon – kodus, kui kirjutan tekste, mul ju mikrofoni ei ole.”