Läks vaid 40 aastat ja kõik see on saanud reaalsuseks – tehisaru ja nutiseadmed on osa meie igapäevaelust ning alles viimastel nädalatel kinnitas transpordiamet ka Tesla automaatse juhtimissüsteemi kõlblikkust Eesti teedele. Isegi David Hasselhoffi nahktagid olla jätkuvalt moes – lihtsalt musta värvi asemel pruunid.
Aga mitte kõik asjad ja maneerid, mis helendava ekraani vahendusel Ameerikast Eestisse jõudnud, pole positiivsed. Sellest, kui suure surve all on anglitsismi tõttu eesti keel, on räägitud juba aastaid (Lapsevanema vahelepõige: „six-seven“!) ja ka kodukootud Andrew Tate’id on meil juba kohal. Eesootavatele valimistele mõeldes tundub aga kõige hoiatavam rääkida meelelahutuse asemel hoopis üle ookeani sisse imbuvast poliitilisest kultuurist.
Ameerika poliitilisele maastikule mahub üleriiklikult vaid kaks erakonda – vabariiklased ja demokraadid. Iseenesest pole kahepartei süsteemis midagi fundamentaalselt valet, kui tasakaalupunkt on üpris lähedal ehk olulised otsused vajavad osapoolte koostööd. Tänaseks on ameeriklased aga taandunud keskpõrandalt oma kaevikutesse – igale küsimusele on vaid kaks vastust: „õige“ ja „vale“, sealjuures määratlused sõltuvad vastaja maailmavaatest.
Eesti hoiatus peitub selles, et paljuski seisame meie ühiskonnana silmitsi sarnaste murekohtadega.
Seda käitumist praktiseerib ka Donald Trump, kes sõimab oma sotsiaalmeedias iga vabariiklast, kes julgeb demokraatidega koostööd teha. Tegelikkuses pole Trump siiski ise sellise käitumise põhjustaja vaid sümptom – sotsiaalmeediaajastu mullistumise, suurte Ameerika ühiskondlike lõhede ja aina hämaramate tulevikuperspektiivide sünnitis.
Eesti hoiatus peitub selles, et paljuski seisame meie ühiskonnana silmitsi sarnaste murekohtadega. Jah, meie tulevikuärevuse põhjus ei peitu otseselt sotsiaalmajanduslikes näitajates, vaid Kremli punkris redutavas hullus, aga samas on lõhed ühiskonnas aina teravamalt näha. Kui riigijuhid väidavad järjekindlalt nende lauale kantavate statistiliste näitajate põhjal, et elu Eestis läheb aina paremaks, aga inimesed seda päriselt oma nahal ei tunne, siis suureneb trots ja igaüks hakkabki ehitama oma isiklikku kaevikut – ning mitte sellist, mida nõuab riigikaitse.
Kuidas käituvad sellisel hetkel riigis võimu hoidjad või selle poole püüdlejad, on ülimalt oluline. Sisuliselt on kaks varianti. Sa kas annad inimestele labidad, et kaevikuid süvendada või kutsud nad välja, üksteisega suhtlema ja üksmeelt leidma. Kahjuks osutub esimene variant nii palju lihtsamaks…
Kõik teised on süüdi ja ainult meie teame lahendusi!
See tunne tekkis mul juuni alguse nädalavahetusest, kus kaks Eesti erakonda pidasid paralleelselt oma kogunemisi ja parteipead esinesid paraadkõnedega. Kuna tegu on oma olemuselt kardinaalselt lahknevate erakondadega, pani mind murelikult mõtlema – ja nüüd ka kirjutama – et mõlemad edastasid sama sõnumi: kõik teised on süüdi ja ainult meie teame lahendusi!
Eestis ei saa aga, loodetavasti, mitte kunagi ükski erakond parlamendis absoluutset enamust ja sellega kaasnevat „tõemonopoli“ ehk võimalust dikteerida ainuisikuliselt riigi käekäiku. Praegune olukord on taolisele vast kõige lähemal ning ohukohad paistavad ilmsed. Lõpuks sünnib alati koalitsioon ja seda kaevikuist ei looda. „Ainult meie teame lahendusi“ tähendab kas enda või valijate petmist.
Seega, mis oleks, kui seekord teeks valimiste lähenedes teistmoodi. Kõik riigikokku pürgijad tuubiks muidugi esmalt pähe enda erakonna lubadused, aga siis töötaks mõttega läbi ka teiste parteide programmid. Et veebruarikuus kampaaniatelgis külmetades saaks ausalt öelda, et jah, vot selles küsimuses usun ma täiesti kindlalt, et meie lahendus on parim, aga näiteks neil teistel, nende oma lahendaks ära poole probleemist. Sest lõpuks tuleb lahendused ikka mitmel erakonnal kokku leppida ja kui eeltöö on tehtud, tuleb kompromisside leidmine kergemini.
Jalgpalli MMi ajal on vast paslik meenutada, et kaevikutes istumine pole kunagi paratamatus. 1914. aasta jõuludel sõlmisid Esimeses maailmasõjas võidelnud sõdurid spontaanse vaherahu ja pidasid omavahel lahinguid vutiväljakul. Seda võiksid teha ka poliitikud – väljuda kaevikutest, suruda üksteisel kätt ja leida ühisosa. Jalgpalli mängima ei pea, piisaks näiteks erakondade ülesest kokkuleppest panna piir riigivõla kasvule nagu pakkus välja Madis Müller. Saagu see valitsemise küpsusprooviks!
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (39)