Mida siis teha, kui soov tegutseda on suur, kuid võimalused selleks kesised? Kui ideid ja katsetusi on palju, kuid realiseerida on võimalik vaid mõned üksikud? Kui loomejanu on lõputu, ent samas kustutamatu? Mida teha, kui rägastikud elus on nii metafoorilised kui ka füüsilised? Kui elu peaks veerema kui hernes, aga rohkem on tunne, et justkui uba või veel hullem – klots. Näitus «Kuidas nii äkki nii pimedaks läks» võtab temaatiliselt fookusesse vahepealsuses oleku, tasakaalutuse, millest ometigi optimismi säilitades läbi minna.
Põhjala tehase Angaarinstituuti saab loodud suuremahuline tsüanotüüpia-installatsioon, kus oma koha saab kõik leitu ja taaskasutatu, millele on antud tsüanotüüpia-sinisega uus hingamine. Üles saavad seatud suured vineerist ja aknaraamidest kuubid, kangad, paberid, keraamilised plaadid ja muu, mil näha kujutisi ja fotogramme loodusest, kust võib leida nii pelgupaika kui õudu. Fotod on jäädvustatud nii koos kui eraldi, alati ikka samast lähtepunktist – keerukuste ja vaba voolamise võrdpilte ja tasakaalu otsides.