Tartu Ülikooli teadlased on tuvastanud uusi seoseid, mis aitavad paremini mõista, miks mõned inimesed võtavad kergemini kaalus juurde ja miks osadel on täiskõhutunnet raskem saavutada.
Funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner ja kaasautorid uurisid eestlaste ülekaaluga seotud geenivariante. Geenivaramu kaudu said teadlased teada inimeste kehamassiindeksi, misjärel uurisid nad, millised geenivariandid seostuvad kõige enam teatud tunnustega, näiteks üle- või alakaaluga.
“Me tuvastasime üle 200 erineva geeni, mis on eestlaste seas seotud ülekaaluga,” sõnas Abner.
Abner selgitas, et kehamassiindeksi kujunemisel jaguneb mõju geenide ja keskkonna vahel ligikaudu pooleks. “Kui kasvada üles keskkonnas, kus toitu on vähe, siis geneetiline eelsoodumus ülekaaluks ei avaldu. Kui elada aga maailmas, kus rämpstoit on pidevalt käeulatuses, võivad geenid hakata tööle väga kiiresti,” ütles ta.
Uuring näitas lisaks, et geenide mõju on kõige tugevam nooremas eas.
“Noortel avalduvad geneetilised erinevused selgemini, sest nende eluviis pole veel nii paigas,” selgitas Abner. Vanemaks saades tõusevad esiplaanile teised tegurid: liikumine, toitumisharjumused, stress, uni ja kaasuvad haigused.
Paljud uurimistöös leitud geenid ei olnud seotud ainevahetusega, vaid ajuprotsessidega, näiteks näljakeskuse ja emotsionaalse söömise kontrolliga. See tähendab, et ülekaal võib olla seotud pigem aju töö ja käitumisega, mitte otseselt kalorite põletamise võimega.
“Täiskõhutunne käib läbi aju. Geenid mõjutavad seda, kuidas me toitu tajume ja kui tugev on meie isu. Ehk siis aju suunab meid ja paneb tegema kas teadlikke või alateadlikke valikuid toitumise osas,” selgitas Abner. Näiteks, kui inimene näeb kaneelisaia, siis geneetikast tulevad signaalid võivad anda kas tugevama või nõrgema tühja kõhu tunde.
Kui rahvusvaheliselt on üsna hästi teada, millised on erinevad kaaluga seotud geenivariandid, siis Eesti inimeste peal taolist süvaanalüüsi varem nii põhjalikult tehtud ei ole. “See oli ka eesmärk. Tahtsime ise aru saada, mis on need geenivariandid, mida nad teevad ja miks nad seda teevad,” lausus Abner.
Eesti geenidoonorite andmetest leiti üle 200 geenivariandi, mis mõjutavad kehakaalu. Enamik neist on tuntud, kuid tuvastati mitu täiesti uut geenivariatsiooni.
Üks tähelepanuväärseim on POMC-geen, mis reguleerib täiskõhutunnet. Geen on seotud küllastustunde tekitamisega ja ajule näljasignaali saatmisega. Ligikaudu ühel protsendil eestlastest esineb geenivariant, mis häirib selle tuntud geeni tööd. Sellised inimesed ei tunne ajus signaali, et kõht on täis, mistõttu võivad nad süüa rohkem kui teised.
“Kui ma söön ühe burgeri ära, siis mu keha annab ajule signaali, et ma olen nüüd päris palju kaloreid söönud ja võin söömise lõpetada. Võib-olla isegi tekib natuke raske tunne. POMC geenivariandiga inimestel aga seda täiskõhutunnet niivõrd lihtsalt ei teki,” selgitas Abner.
Kui maailmas oli varem teada vaid üksikuid selliseid juhtumeid, kus POMC-geen korralikult ei tööta, siis Eestis on neid üks protsent rahvastikust. Geenivariant on eriti levinud Eestis, Lätis ja Leedus, kuid Saksamaal ja Poolas seda ei leiagi.
Abneri sõnul pole see geenivariant mitte ainult siin piirkonnas levinud, vaid üle Ida-Euroopa. Kuna paljudes riikides puuduvad sellised geenivaramud nagu Eestis, siis ei ole see seni välja tulnud. “See on samuti selle uuringu üks väärtus. Me vaatame küll eestlaste geene, aga see annab palju infot tervele regioonile,” ütles ta.
Abner rääkis, et tema jaoks oligi uuringu kõige huvitavam osa see, kuidas on eraldi rühm geene, mis vastutavad selle eest, kas hoida söögiisu üleval või vastupidi annavad täiskõhutunde pärast söömist. “Me nägime, et eestlaste hulgas on erinevad geenivariandid, mida mujal maailmas väga sageli ei ole ja need mõjutavadki just söögiisu kontrollimist või toidust rahulolu saamist,” rääkis ta.
Uuringust tõotab tõusta kasu ka meditsiinis. Näiteks populaarsed semaglutiidil põhinevad kaalulangetusravimid, nagu Ozempic, toimivad muu hulgas POMC-geeni aktiveerimise kaudu.
“Mida me semaglutiidi puhul peame, on see, et inimesed kipuvad seda tarvitades vähem sööma. Arvatakse, et see käib osalt läbi POMC-geeni. Kui me teame, et inimesel on see geenivariant, siis võib-olla ravim ei tööta nii nagu peaks, aga võib-olla nad ravimina just toimivad väga hästi, sest nad kompenseerivad varasemat puudujääki,” sõnas ta.
Kui inimesel esineb selle geeni töös kõrvalekaldeid, võib ravim toimida teisiti või üldse mitte toimida. See ongi järgmine uurimissuund: kuidas geneetiline taust mõjutab ravimite tõhusust.
Lisaks POMC-le leiti veel mitu uut geeni, mis võivad tulevikus saada uute ravimite sihtmärkideks. “Kui praegused ravimid aktiveerivad ühte rada, siis võib-olla leiame järgmise põlvkonna ravimeid, mis mõjutavad kõrvalrada veel tõhusamalt ja ohutumalt,” märkis Abner.
Üks huvitav leid oli ADGRL3 geen, mida maailmas on varem seostatud tähelepanuhäire ja haridustasemega, kuid mitte kehakaaluga. “See oli üllatav. Tundub, et sama geen, mis mõjutab keskendumisvõimet ja õppimist, võib mõjutada ka toitumiskäitumist,” selgitas Abner.
Geene välja lülitada ei ole võimalik. Seega tuleb aktsepteerida, mis kaardi loodus on inimesele kätte mänginud.
“Mida me aga teha saame, on ravimitega muuta nende geenide toimet. Kui oleme teadlikud mingist võimalikust probleemist, siis see aitab ka lahendusi leida,” ütles Abner.
Seega uuringu kokkuvõtteks saab öelda, et ülekaalulisuse geneetilised juured on sageli neuroloogilised. “Kui inimene ütleb, et ta on ülekaaluline geenide tõttu, siis see võib tõesti nii olla. Need geenid ei tee teda aga otseselt ülekaaluliseks, vaid need muudavad seda, kuidas tema aju reageerib toidule,” sõnas Abner. See selgitab, miks mõni inimene ei suuda šokolaadile vastu panna, isegi kui ta teab, et ei peaks seda sööma. See on ajukeemia, mitte iseloomu nõrkus.
Kuigi geenid võivad seletada, miks kellelgi on suurem risk kaalutõusuks, ei tähenda see, et kehakaalu ei saaks mõjutada.
“Geenid võivad suunata, aga nad ei otsusta meie saatust,” ütles Abner. Teadlik toitumine, liikumine ja une kvaliteet jäävad endiselt võtmeteguriteks. Lihtsalt nüüd on paremini teada, miks mõne jaoks on see teekond raskem.
“Kui mõistame, kuidas aju ja geenid koos töötavad, suudame kehakaalu reguleerida mitte jõuga, vaid targalt. See on muidugi raske, aga kui teadlikkus on olemas, siis on võib-olla end kergem kontrollida,” sõnas ta.