Kalda märkis, et igaüks sõja ajal Ukrainasse ei lähe. „On selliseid ullikesi nagu mina. Minu jaoks see oli huvitav ettepanek. Sain selle ainult sellepärast, et üks näitlejanna ütles hirmust ära, mis on täiesti arusaadav. Mina mõtlesin, et minu lapsed on ju tegelikult täiskasvanud, mis minuga ikka juhtuda saab. Ju siis minul on see riskifaktor natukene väiksem,“ ütles ta ning lisas, et tal vedas ka ajastusega, sest juhuslikult ei olnud tal nendel päevadel ühtegi etendust.

Näitlejanna tõdes, et kujutas ette hullemat olukorda. „Aga muidugi Kiiev ei ole ju terve Ukraina ja isegi Kiievi linn on väga suur. Nende viie päeva jooksul, mis seal veetsin, käisid kolmel korral ka sireenid. Kahel korral öösel ja ühel korral hommikul. Esimene kord oli täitsa huvi minna sinna hotelli varjendisse. Natukene naljakas oli ka, kui Radissoni hotelli bukletis oli kirjas, et neil on ka kõigi mugavustega varjend. See tundus väga naljakas, et mis mõttes? On seal siis baari lett,“ muheles Kalda.

„Tegelikult oli see tavaline maa-alune hotelliparkla. Seal oli umbes nelikümmend voodit, need olidki kõik mugavused,“ märkis ta.

Esimesel korral läks Kalda varjendisse koos Tõnu Ojaga. „Läksime alla ja vaatasime, et meile siin ikka väga ei meeldi. Me kaks ullikest läksime tänavale ja mõtlesime, et äkki kuuleme või näeme midagi. See on ju kõige lollim asi, mida teha võib. Midagi me ei näinud ega kuulnud. Meile soovitati varem tõmmata all äpp, mis näitab, mis parasjagu õhus on. Droonid ja kõik on näha. Kohalikud inimesed kasutavad ja vaatavad, kas nad hakkavad sinna varjendisse jooksma või mitte,“ selgitas ta.

Teine kord kõlasid sireenid päeval. „Hakkasin hotellitoast ukse poole minema, kui sinna ilmus koristaja, kes küsis, et kas tohib nii kaua koristada. Siis mõtlesin ka, et inimesed elavad oma elu, teevad oma tööd, ei torma ummisjalu kohe varjendisse, vähemalt Kiievi kesklinnas,“ ütles Kalda. „Inimene tõesti harjub kõigega,“ rõhutas ta.

Kalda tõdes, et Maidani väljakule jõudes muutus ta emotsionaalseks. „See võttis mul pilli lahti. Kui ma nägin kõiki neid lipukesi ja pildikesi, tohutut hulka noori inimesi, kes kõik on hukka saanud, siis see võttis minusuguse nii hellaks. Mõtled, et millal see kõik lõpeb. Samas on see ikkagi kangelaste väljak. Iga inimene ja iga lipukene tähistab kangelast. See on austusavaldus.“