Küsimused-vastused episood! Milline on hea ema? Sandra Sillamaa: näiteks mina olen

Juba saate esimestes minutites kõlab oluline mõte: emaduse teema kõrval peab ruumi jääma ka neile, kes otsustavad lapsi mitte saada. Dagmar ütleb väga täpselt, et talle meeldib, et meil on ühiskonnas järjest rohkem teadlikkust üldse küsida: kas ma päriselt tahan lapsi või mitte. Mitte lihtsalt minna vaikimisi kaasa ideega, et nii elu ju käibki.

Kui jutt jõuab küsimuseni „milline on hea ema?“, vastab Sandra sellele väga selgelt ja isiklikult. Ta ütleb otse: „Ma olen väga hea ema.“ Ta selgitab, et tema jaoks tähendab hea emadus kohalolu – mitte lihtsalt seda, et ollakse samas ruumis, vaid päriselt kohal olemist. Koos olemist, rääkimist, kogemuste loomist, väärtuste edasiandmist mitte jutluse, vaid elu enda kaudu.

Sandra kirjeldab, kuidas ta mõtestab oma emadust läbi harjumuste, mida ta tahab lastele kaasa anda: liikumine, rütm, ekraanipiirid, koos kogetud hetked. Samal ajal ei jää see kirjeldus kunagi steriilseks või õpetlikuks. Vastupidi, ta räägib sellest, kuidas ta tahab oma lastega luua mälestusi, mis jäävad neile hiljem päriselt meelde. Dagmar toob sellele kõrvale väga olulise psühholoogilise mõõtme. Tema ütleb, et lapsed õpivad palju rohkem läbi vaatluse kui läbi selle, mida neile öeldakse.

Vastuolu, mis on paljudele tuttav

Emaduse teema juurest liigutakse sujuvalt abi küsimise juurde. Sandra loeb ette mõtteid, mida kuulajad on saatnud: abi ei osata küsida, kardetakse olla tüliks, koormaks, lisategevuseks. Ja siis tunnistab ta, et tunneb selle väga hästi ära. Nõu võib küsida, aga abi küsimine tundub palju raskem. Mitte sellepärast, et abi poleks vaja, vaid sellepärast, et abi küsides tekib tunne, nagu tekitaksid sa kellelegi ebamugavust või lisakohustust.

Kui keegi tuleb meie juurde ja küsib abi, siis tunneme sageli hoopis rõõmu, et meid usaldatakse, et meist peetakse lugu, et oleme olulised.

Dagmar ütleb siinkohal midagi väga täpset: meil on abi küsimise osas täiesti topeltstandardid. Kui keegi tuleb meie juurde ja küsib abi, siis tunneme sageli hoopis rõõmu, et meid usaldatakse, et meist peetakse lugu, et oleme olulised. Aga kui ise peaks abi küsima, siis tundub järsku, et oleme tülikad. See vastuolu on nii paljude jaoks valusalt tuttav.

Vestluse lõpuosas jõutakse väga praktilise ja samas pehme mõtteni: abi küsimist ei pea alustama suurtest asjadest, vaid võib alustada ka väikestest. Mitte kohe kogu oma elu teise kätte andes, vaid harjutades tasapisi tunnet, et keegi võib midagi minu jaoks teha ja maailm ei kukugi selle peale kokku.

Kui sul on mõni kogemus või küsimus, mille tahaksid Sandrale ja Dagmarile saatesse saata, kirjuta julgelt meiliaadressile lasetiigertuppa@gmail.com. Sinu lugu võib aidata kellelgi end veidigi vähem üksi tunda.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada