Lisa Ridzéni «Kured lendavad lõunasse» on teinud uskumatu tähelennu, olles eelmise aasta enimmüünud romaan Rootsis. Tõlkeid on juba riburadapidi ilmunud ja ka need hakkavad edetabelite tippude poole ronima. Ajal, kui romaanides teevad saja-aastased trikke, uurivad mõrvu ja hüppavad aknast alla, on nii tõsine raamat pehmelt öeldes üllatav. See on ilus, kurb ja õrn romaan mehest, kelle elu on jõudmas lõppsadamasse just siis, kui kured hakkavad lendama lõunasse.
Lisa Ridzén, «Kured lendavad lõunasse». Foto: Raamat
Kõrges eas peategelasele Bo’le on ainsaks kaaslaseks jäänud tema koer. Tema naine on dementsusega hooldushaiglas, ainsa veel elus oleva sõbra Turega peavad nad ühendust telefoni teel, sest Ture on samasugune põdur vanamees, kelle elu käib hooldajate visiitide järgi.
Kuigi Bo’l on kaks lähedast – tema poeg Hans ja pojatütar Ellinor –, tunneb ta liigagi tihti, et nendel on agenda, mis tema plaanidega ei sobi. Hans teab täpselt, mis on õige ja mis vale, ning ta otsustab, et Bo ei saa koera eest hoolitsemisega enam hakkama, mistõttu koer tuleb ära anda. Algab vaikne lahing, kus Bo püüab veel viimast korda oma elu üle otsuseid langetada.
Romaanis on inimeste kõrval oluline tegelane loodus – tempot seab aastaaegade vaheldumine, aja halastamatu voolamine, kui maikuisest hiilgusest saavad jaanipäeva valged ööd, kuni saabub sügis, mil lehed värvuvad kuldseks, kui kurgedel on aeg hakata lendama lõunasse, et sügis saaks ruumi teha halastamatult lähenevatele külmadele.