Neli aastat tagasi lahkus meie hulgast Heina ema, mõni aeg varem oli lahkunud tema isa. “Mul on selline tunne, et ma ei ole ikka veel täiskasvanuks saanud. Mu sõbrannad on minust 20 aastat nooremad. Mu kõige vanem ja hästi lähedane sõbranna on minust 20 aastat vanem. Tema on olnud mu elus ajast, kui lõpetasin ülikooli, õppisin seal toidukaupade tundjaks ja läksin kaubastusse tööle. Tema oli seal ametiühingu esinaine ja ma nimetan teda oma ristiemaks ehk oma teiseks emaks,” meenutas Riina Hein.

Tartu Ülikooli läks ta sellepärast, et saada iseseisvamaks ja ka selleks, et mitte mingil juhul õpetajana tööle minna. “Õpetaja töö on nii raske, ja lapsed võivad ka väga julmad olla,” tõi Hein välja. “Ma olin täiesti kindel, et kaubatundjaks õppides minust õpetajat ei saa.”

Aga oma saatuse eest ei pääse, sest juba pikki aastaid on Hein siiski õpetaja elukutset pidanud, olles koolitaja ja juhendades erinevaid kursuseid. “Ma ei läinud ka näitlemist õppima, aga ikkagi on see kogu aeg minuga kaasas.”

Kasvas range kasvatusega kodus, sest isa oli sõjaväelane

Miks temast omal ajal näitlejat ei saanud, siis sõnastas Hein põhjuse “Kevade” mängufilmi juures abirežissöörina tegutsenud Heiki Rootsi sõnade järgi, kes ütles: “Ärge kujutage ette, et te olete näitlejad, te olete lapsed, kes lihtsalt sobisid sellesse rolli.”

“Kruusement oli nii suurepärane režissöör, kes oskas meist välja võtta seda, mida tal vaja oli,” meenutas Hein, kes oli 13-aastane kui läks “Kevade” filmi. “Leping tehti mu vanematega. Mu isa oli sõjaväelane, olen kasvanud väga range kasvatusega ja loomulikult oli see nende jaoks suur väljakutse, mu kodus pole kunagi ühtegi head sõna öeldud, et ma mängisin hästi, sellest pole kunagi räägitud,” tõi Hein välja, kes on erinevatel teraapiaseanssidel seda teemat väga palju ja sügavalt läbi käinud ning selle teemaga rahu teinud. “Aga ma olin hoitud ja armastatud laps.”

Heina sõnul oli tema kõige parem sõbranna tema ema. “Mul oli tunne, et koolikaaslased ja sõbrannad võivad mind ühel hetkel reeta, aga ema ei reetnud mind iialgi. Selline väga sügav lähedus oli meil lõpuni.”

Hein on olnud väga eriliste hetkede juures, mis on olnud Eesti jaoks märgilised. “Käisin augustiputši ajal oma VHS-kaameraga teletorni juures, kui teiselt poolt tulid vene tankid. Tegin nende tankistidega intervjuusid, püüdsime selgitada. Metsakalmistu poolt hakkasid äkki tulema sõdurid. Kõik oli väga rahulik, aga mul on filmi peal siiski see, kui ühe eestlase veri voolas. Sõdurid lõid teda püssikabaga pähe, aga see oli ka ainuke veri,” meenutas Hein.

Armastus esimesest silmapilgust

“Leiva kaudu saime tuttavaks. Mina olin peakaubatundja ja tema tuli Eesti Televisiooni ajakirjanikuna tegema saadet leivast ja leivakvaliteedist ning mina andsin talle intervjuu,” meenutas Hein, kes oli Juhan Aarega abielus 20 aastat. “Nii kui meie pilgud kohtusid, see asi toimus. Olin just tulnud Gruusia mägedest suusatamast ja väga päevitunud, kuigi oli aprillikuu. See oli mõlemapoolne hästi tugev tunne.”

Pärast Aarega tutvumist Hein kaubatundja ametit kaua ei pidanud, sest Juhan ütles, et ta on võimeline loominguliseks tööks. “Läksin küll poole madalama palga peale, aga see ei hoidnud mind kaubanduses kinni,” lisas Hein.

Hein on teinud ligi 50 filmi, olles režissöör, stsenarist, operaator ja produtsent. “Osadel filmidel oli ka Juhan stsenarist. Lõpupoole tegin ma ise. Reklaamitelevisiooni eesotsas oli Toomas Lepp, kes küsis, mis saateid ma tahaksin teha. Tahtsin teha reisisaateid ja tegin saadet “Reisipaun””.

Kevad on kõige olulisem aastaaeg

“Ma olen kevade laps. Kevad on minu jaoks kõige olulisem aastaaeg, see ei ole see film. Ma alati soovin, et kevad nii kiiresti läbi ei saaks. Pigem las tuleb pikemalt nagu oli sel aastal. Vaadates, kui palju ma kogu aeg juurde õpin ja kui palju ma teen, siis ma ei tunne küll end 70-aastasena. Tunnen end 50-aastasena,” muheles Hein, kes on oma noorematele sõbrannadele eeskujuks, et tegus võib olla kogu elu.

Hein harrastab Qigongi ehk hiina võimlemist, kus ta ammutab energiat. “Oluline on, et eluenergia ehk chi voolaks kogu aeg mööda kanaleid ringi, siis sa ei väsi ära.”

Heina tuju teeb heaks, kui ta saab tantsida Argentiina tangot, kui päike paistab, saab käia metsas, Vasalemma karjääris ujuda, golfi mängida, reisida ja teisi aidata. “Mul on nii palju asju, mis teevad mu tuju heaks,” tõdes Hein. “Ma ei karda mitte midagi. Ka surma mitte, sest ma olen väga tänulik oma vanaemale, kes andis mulle võimaluse, et sain olla tema viimaste hetkede juures. Mul on surmaga teistsugune suhe, kui ma pean minema, siis ma pean minema, ma tean, et ma ei kao ära. Ma ütlen alati, et minu elu on muinasjutt. Ma nimetangi elu muinasjutuks, ega muinasjutt ei ole ju alati ilus. Muinasjutus on väga palju ka kõiki teisi asju.”