Riigikontrolli hinnangul tuleks maakondliku ühistranspordi korraldamisel selgemalt lähtuda inimeste reaalsetest liikumisvajadustest, arvestades nii seniste kui ka potentsiaalsete kasutajatega.
Eri liiki ühistranspordi sõiduplaanid vajavad paremat sidustamist ja muude liikumisviisidega ühildamist. Regionaal- ja põllumajandusministeeriumil tuleks paika panna teenustaseme normid ja baastase, millistel juhtudel peavad inimeste sõiduvajadused olema maakondlike bussiliinidega tagatud, märkis riigikontroll.
Kulud kasvavad, kuid reisijate arv väheneb
Kuigi riiklik eesmärk on olnud suurendada ühistranspordi kasutajate hulka, on ühistranspordi kasutamine viimase kümne aasta jooksul tööl käivate inimeste seas olnud languses, kulud aga kiirelt kasvamas. 2021. aastal avaldatud audit „Maakondlik ühistransport“ näitas, et hoolimata tasuta sõidu võimaldamisest maakondlikel bussiliinidel perioodil 2019–2024 ei suudetud ühissõidukiga töölkäijate osakaalu kõigist töölkäijatest tõsta.
„Praeguseks ei ole olukord paranenud ning ühistransporti kasutades liigub tööle ja koju vähem kui viiendik tööealistest. Samal ajal on ühistranspordi toetus riigieelarvest järjest kasvanud. Kõige enam on võrreldes aastaga 2019 tõusnud maakondliku bussitranspordi toetus. Kui 2019. aastal toetati riigieelarvest maakondlikku bussitransporti 43,6 miljoni euroga, siis mullu 72 miljoniga,“ kirjutas riigikontroll. Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi prognoosid näitavad, et 2029. aastal läheb maakondliku bussitranspordi korraldamine riigile maksma 87,1 miljonit eurot.
Audit näitas, et sellal kui ühistranspordi kulud on järsult kasvamas, pole regionaal- ja põllumajandusministeerium kindlaks määranud, millist ühistranspordi teenust soovib ja suudab riik ülal pidada ja rahastada.
„Ministeerium pole paika pannud liinivõrgu optimeerimise põhimõtteid ega hinnanud seda, millise kulupiiri ületamisel tuleks hakata liine ümber korraldama, millistel juhtudel tuleks pakkuda inimestele alternatiivseid sõiduvõimalusi nagu nõudetransport või millal tuleks liinid liigse kulukuse tõttu üldse sulgeda,“ leidis riigikontroll.
Ühistranspordi reform vajab terviklikku ja andmepõhist lähenemist
Regionaal- ja põllumajandusministeerium on seisukohal, et ühistranspordi tulude ja kulude suurt vahet saab peaasjalikult vähendada kas liiniveomahtu kärpides ehk liine lühendades, sagedust vähendades ja liine sulgedes või piletihinda tõstes. Ministeeriumi väljatöötatud rahastamiskava näeb ette, et piletitulu peaks katma keskmiselt kõigist ühistranspordi kuludest sel aastal 25 protsenti ning 2030. aastaks peaks osakaal tõusma 28 protsendini.
Samas näitas audit, et piletitulu tõstmise praktilised võimalused kipuvad olema piiratud: vaid 30 protsenti kõigist sõitjatest maksab praegu pileti eest. „Tasuta sõitjad on sotsiaalselt haavatavamad grupid nagu puudega inimesed, pensionärid ja noored. Selleks, et maakondlikel bussiliinidel kataks piletihind 25 protsenti kuludest, tuleks piletihinda tõsta ligikaudu kolm korda ja seda eeldusel, et sõitjate arv ja soodustuste määr jääb samaks. Teisalt kipub ka tagasihoidlikum piletihinna tõus ühistranspordi kasutatavust vähendama,“ hindas riigikontroll.
Selleks, et tuua rohkem inimesi ühistransporti kasutama, peab riigikontrolli hinnangul uurima ka nende vajadusi, kes veel ühistransporti ei kasuta, ning arendama teekonna algpunktist lõpp-punkti liikumiseks mugavamaid ühistranspordile ümberistumise võimalusi, näiteks kergliiklusteed, „pargi ja reisi“ parklad peatuste läheduses. Kuigi inimeste tegelike liikumiste mustreid uuritakse varasemast rohkem, on vähesed ühistranspordikeskused püüdnud selgitada nende vajadusi, kes ühistransporti ei kasuta.
Riigikontrolli hinnangul aitaks tõhusamat ühistranspordisüsteemi planeerida ja ühistranspordi kasutajate hulka suurendada, kui analüüsida liikumismustreid üle Eesti, kasutades selleks näiteks mobiilpositsioneerimise või liiklusloenduse andmed. Praegune bussiliinivõrgu ja sõiduplaanide planeerimine on pigem ühe maakonna keskne ega toeta inimeste maakondadevahelist ja erinevate transpordivahenditega liikumist. Erinevate transpordiliikide sõiduplaane koostatakse eri alustel ja korraldajale antud pädevuse piires ning sellega kaasnevad killustatus ja ebakõlad sõiduplaanide vahel.
Riigikontroll kutsub looma ühtset ja läbipaistvat ühistranspordi korraldust
Riigikontroll leidis, et ühistranspordi korraldamisel on vastutus killustunud ning ülesannete täitmisel esineb kattuvusi. Vastutuse selge määratlemise muudab keerulisemaks ka ühistranspordi korralduse institutsionaalne killustatus. Näiteks on ühistranspordi taristu planeerimine ühtaegu nii regionaal- ja põllumajandusministeeriumi kui ka kliimaministeeriumi valitsemisalade, samuti kohalike omavalitsuste ülesanne. Ühistranspordi korraldamisel on endiselt probleemiks ka ülesannete dubleerimine regionaal- ja põllumajandusministeeriumi ning maakondlike ühistranspordikeskuste vahel: näiteks raamatupidamine, hangete korraldamine, andmete kogumine ja uuringute tellimine.
Bussiliinide liigitus ning kohustus neid korraldada ja rahastada tuleks riigikontrolli arvates muuta üheselt arusaadavaks. Ühistranspordiseaduses pole üheselt selge, millist liini peab korraldama ja rahastama riik ning millist omavalitsus ja nõudel bussiliini mõiste puudub seadusest üldse. Segaduse tagajärjel koheldakse omavalitsusi praktikas erinevalt. Näiteks on Kagu ühistranspordikeskuse sõnul riigieelarvest rahastatud bussiliine, mis on nii ühe omavalitsuse sisesed, kui ka liine, kus 90 protsenti peatustest on ühes maakonnas ja 10 protsenti teises maakonnas.
Riigikontroll soovitas regionaal- ja põllumajandusministril töötada välja kord, kuidas jagada ühistranspordikeskustega oma andmeid, et uurida nii ühistransporti kasutavate kui ka mittekasutavate inimeste liikumisvajadusi. Samuti luua üleriigiline süsteem kõigi transpordiliikide koordineerimiseks – sealhulgas parvlaev, lennuk, rong, maakondlik ja kohalik bussitransport.
Lisaks soovitas riigikontroll kehtestada ühistranspordi teenustaseme normid ning seada tulenevalt teenustasemetest ühtsed liinivõrgu rahastamise põhimõtted. Tuleks määrata minimaalne baastase, millest madalamale väljumiste sagedus ja ühendused ei tohi langeda, ning sätestada, millistel tingimustel on liini ülevalpidamine ebamõistlikult kallis. Samuti oleks vaja koostöös kohalike omavalitsustega leppida kokku maakondlike bussi-, kaug-, omavalitsus- ja nõudeliinide üheselt arusaadav sisu ja jaotus ning sellest lähtuvad rahastamise põhimõtted.