Seekordses saates «Kelle suu suitseb?» rääkis Eleryn Tiit loo Itaalia nunnakloostrist, mis NOËPi ja Juss Haasma fantaasia tõsiselt proovile pani. Füüsiliselt raske oli kaasa elada Franz Malmsteni koeraotsingutele, mis kõlab nagu märulistsenaarium.
Saates astusid televaataja ette kaks meeskonda, kelle kaptenid on Urmas Vaino ja Mart Normet.
Telemängu reeglid on lihtsad. Mängija peab võtma enda laualt ühe kaardi ja lugema ette seal oleva väite. Vastasmeeskonnal tuleb välja selgitada, kas tegemist on tõese või vale väitega.
Franz Malmsten Foto: Betra Käsper
Filmilik koeraotsing
«Minu koer ei olnud, aga minu süü tõttu kadus ära,» rääkis Malmsten saates loo kaduma läinud koerast, kelle ta pidi iga hinna eest üles leidma. Tegemist ei olnud tema koeraga, vaid elukaaslase vanemate juures hoiul olnud corgi tõugu kutsuga. «Jätsin värava lahti elukaaslase vanemate juures,» avaldab ta põhjuse, miks koer kaduma läks.
Algas lugu sellega, et Malmsten hakkas esmalt koerale järele jooksma, kuid corgi Porto osutus temast kiiremaks. «Ma ei jõudnud talle järele, kuigi olen mitmekordne Eesti meister sprindis,» avaldas näitleja. Kuna koera kättesaamine kondimootori jõul näis lootusetuna, hüppas Malmsten ühe auto peale paludes selle auto juhilt abi. Lõpuks leiti koer üles ja üritati kinni püüda, kuid see ebaõnnestus.
«Kuna tegemist oli surnud tunniga ja inimesi väga polnud tänaval, siis sõitsin mööda bussipeatusest. Nägin seal kodutuid. Kerisin akna alla ja küsisin, kas te olete koera näinud,» meenutab Malmsten. Saades esmalt eitava vastuse, hüppas üks kodutu järsku auto peale ja mainis, et üks koer tõesti varjupaika sattus. Kui Malmsten arvas, et tee viib loomade varjupaika, siis tegelikkuses mindi hoopiski kodutute inimeste varjupaika, mille esikust koerake üles leitigi.
Kus linnas see lugu päriselt aset leidis, kuula videost:
Saate kordus on Kanal 2 eetris 19. oktoobril kell üks öösel.