Postimehe nädala persoon Jüri Toomepuu: kõige suurem oht on venestamine ja vähenev sündimus

Postimees kuulutas USA’s elava endise USA sõjaväelase ja ajakirjaniku Jüri Toomepuu nädala persooniks ja avaldas temaga pikema intervjuu. Küsitles ajakirjanik Aimar Altosaar.

• Ta ütleb, et Eesti tulevik sõltub suurelt osalt Putini hapuks läinud sõjast Ukrainas

• Ta on uhke oma rohelise bareti üle, mida hoiab käeulatuses riiulis

• Tema kopter lasti Vietnami sõjas mitu korda sõelapõhjaks, kuid tal oli õnne

Advertisement / Reklaam

Elu Eesti vabadusele pühendanud Jüri Toomepuu on näinud kolme sõda, neist kahest on ta ise sõjamehena osa võtnud.

Praegu elab 95-aastane Toomepuu USAs Florida osariigis Tampa lähistel ning kirjutab – Postimehes Ukraina sõja ja USA kohta kommentaare ning on tänavu avaldanud kaks raamatut. Toomepuu on end tehisaruga kurssi viinud ja soovitab soojalt sama kõigile vaimse töö tegijaile.

Vestlesime oktoobri algul silmast silma veebi vahendusel.

Olete viimasel ajal taas Eestis tähelepanu keskmes, eriti oma sügavate analüüsidega Ukraina sõja ja Ameerika poliitika kohta. Mis teid kommenteerima motiveerib?

Kui Putin saavutab Ukrainas oma tahtmise, võib ta tahta ja saada ka Eesti. Mu sünnimaa tulevik on mulle tähtis.

Kui keegi eestlastest on pädev võtma sõna Ukraina sõja ja Ameerika välispoliitika teemal, siis teie. Mõjute usutavamalt kui paljud teised. Millal asub Ameerika taas demokraatia juhtrolli?

Trump on nagu ilm – kord paistab päike, kord möllab tornaado. Kodus on tal õnnestunud inflatsiooni ohjata, piiri kindlustada, majandust parandada ja kuritegevust piirata, välispoliitikas on ta kompass mõnikord nagu meremehel, kes otsib põhjatähte päise päeva ajal.

Trumpi Putini-lembus on oht Euroopale ja eelkõige Eestile. Näib, et ta on lõpuks ometi hakanud aru saama, et Putin on verejanuline, vallutushull despoot, keda ei saa tõsiselt võtta. Trump on isegi hakanud Zelenskõid toetama. Tahaks loota, et veel üht pööret ei tule.

Eesti tulevik sõltub suurelt osalt Putini hapuks läinud sõjast Ukrainas. Õnneks on Putin rumalavõitu türann – ta sõda Ukrainas on Venemaad oluliselt nõrgestanud. Mina olen veendunud, et võitjaks jäävad Ukraina tublid vabadusvõitlejad.

Miljon langenut, kaotatud sõjamasinad, mida Venemaa ei suuda asendada, naftatööstuse kahjustused – kõik see on viinud Vene majanduse kokkuvarisemise piirile. Loodan väga, et see varsti ületab piiri. Kõik, mis Putini Venemaale halba teeb, teeb head Eestile.

Advertisement / Reklaam

Olen kohtunud paljude väliseestlastega Kanadast ja USAst – iga kord imetlen, kui tugev on nende side Eestiga!

Väliseestlased on mõnes mõttes tõesti suuremad patrioodid kui kodueestlased.

Kodumaalt lahkudes lootsime me esialgu, et lääneliitlased suudavad Stalini pidurdada ja me saame peatselt Eestisse tagasi. Inimeste mälu on valikuline, meelde jäävad ilusad ja head asjad, vähemmeeldivad kaovad unustuse hõlma. Lastele räägiti, et Eesti on see kõige parem ja kõige toredam koht. Minu rinnas tuksub ikka Eesti süda, nagu teistelgi väliseestlastel.

Meenutame aega, kui olite alles laps ja kui Eesti Vabariik annekteeriti.

Olin üheksa-aastane, kui venelased Tallinna 1940 sisse tulid. Poistele oli põnev näha lärmakaid tanke. Neid olime varem näinud ainult paraadil. Kui mõni jäi tänaval seisma, saime Vene sõdurite karjumisest aru, et asi on tähtis. Aitasime neil isegi tänavale pudenenud polte otsida.

Millal teile kohale jõudis, et päris õudne asi on juhtunud?

Siis, kui nägin isa nutmas. Meie naaber oli Eesti sõjaväe kapten ja kui tuli käsk lipp vardasse panna, heiskas ta Eesti lipu. Vaatasime isaga, kui naabri õuele tuli kaks meest, kes kõvasti kärkisid ja lipu maha rebisid.

Minu jaoks oli isa kangelane. Oli ta ju võidelnud Vabadussõjas, oli tal ju palju medaleid spordivõistlustelt. Kui ta läks tööle piirivalvelaevale Pikker, kandis ta kuldpaeltega mundrit. Kui mina töinama hakkasin, manitses ta alati, et mehed ei nuta, millele tavaliselt lisas: «Mehi ei kohuta surm ega haud.»

Kui isa nutma hakkas, sain aru, et midagi on väga halvasti. See oli 1940. aasta juunis.

Kus koolis te käisite?

Hiiu algkoolis.

Koolis nõuti, et kõik peavad hakkama pioneeriks. Ema püüdis mind päästa. Ta tuli kooli selgitama, et õpin lisaks koolile konservatooriumis, pean iga päev viiulit ja klaverit harjutama ja pioneeriks olemiseks pole lihtsalt aega. Mul lubatigi loobuda. Mu naabripoiss, selle kapteni poeg, kellega ma tihti malet mängisin, pidi kandma punast rätikut kaelas ja tal kästi Stalini pilt kodus seinale panna.

Advertisement / Reklaam

Mäletan, et pidime õppima ja laulma mingeid vene partisanide laule ja muid sääraseid asju. Samad õpetajad olid esialgu edasi. Ega nad klassis palju midagi teisiti ei teinud. Püüdsid mitte silma paista.

Kas nägite lapsena Vene okupantide otsest vägivalda?

Mäletan hästi 1941. aasta küüditamist. Mängisin õhtul naabripoisiga malet. Kui koju läksin, oli kuuvalge öö. Nägin tänaval veoautosid, millel olid inimesed: mehed, naised ja lapsed. Kui koju jõudsin, käskis ema riietes voodisse minna, ütles, et võibolla tullakse meile autoga järele. Meie maja juures veoautod ei peatunud.

Järgmisel päeval nägin meie lähedal raudteel pikka rongi, mille ümber oli palju inimesi. Väikestest trellitatud vaguniakendest võis vahetevahel näha nägusid. Mundris mehed hoidsid rahvast rongist eemal. Üks naine üritas trellitatud akna juurde minna ja sealt riideid ja veepudelit vagunisse ulatada. Üks kõrvalseisja ütles, et tal on õde seal vagunis, hakkab kohe sünnitama. Vene sõdur tõukas ta akna juurest eemale ja lõi ta pea veriseks.

Keegi rahva hulgas hakkas laulma: «Nii ajaratas ring käind ja kaunid ajad mööda läind, meil tuleb lahkuda.» Kohe laulsid kõik rongi ümbritsenud inimesed kaasa. Küllap laulsid ka need, kes olid rongis teel Siberisse, aga nende laulu me ei kuulnud.

Nädal hiljem tulid Saksa väed.

Kui Saksa sõdurid kohale jõudsid, tervitati neid lilledega. Viimased kuud Nõukogude võimu olid eriti hirmsad, eriti kui kuulsime hävituspataljonide tegudest. Sakslasi peeti, vähemalt esialgu, vabastajateks. Saksa sõdurid olidki ikka kultuurrahva esindajad, nendega mingeid probleeme ei olnud.

Kui hakati aru saama, et eestlased peavad jääma Saksa valitseda, et natsionaliseeritud maju ja vara ei taastata, et põllumehed peavad andma suure osa saagist Saksa sõjaväele, siis see muidugi muutis inimeste arvamist.

Kas uuel kooliaastal Saksa võimu ajal oli midagi teistmoodi?

Stalini piltide asemel olid Hitleri pildid. Meesõpetajad ütlesid hüvasti, mõned väga emotsionaalselt, et minna Eesti leegioni ridadesse.

Advertisement / Reklaam

Loodeti ikka, et saame Eesti Vabariigi tagasi. Kuulsime, et oli loodud eksiilvalitsus. Hiljem, pagulaspõlves, saigi minust Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse sõjaminister.

Kuidas isal õnnestus pääseda?

Temaga oli väga huvitav lugu. Pikker, kus ta teenis, oli ehitatud president Pätsi lipulaevaks. Muide, kui Pikrit veel ehitati, võttis isa mu ükskord tööle kaasa. Kui väsisin, pandi mind uhkesse presidendi kajutisse, presidendi suurde voodisse magama.

Pikri kajutipoisiks tuli üks noormees, kelle nimi oli Taigro. Isale ta näis igati tubli ja tark poiss olevat, kes tahab haridust täiendada, nagu isa oli kunagi üleajateenijana teinud. Isa püüdis teda igati aidata. Kui venelased sisse tulid, selgus, et Taigro oli kompartei komissar! Tal oli aga ilmselt ka südametunnistus. Kui hakati küüditama, siis ta hoiatas isa, soovitas kuhugi maale sõita. Mäletan, et elasime tükk aega meile piima toonud põllumehe lauda lakas.

Isa oli ainukene Pikri ohvitser, kes eluga pääses.

Kas isa sai mingit tööd sakslaste võimu all?

Ta töötas omavalitsuses, korraldas vedusid. See hea amet lõppes, kui üks sakslane võttis temalt ameti üle.

Oma elust on ta kirjutanud päris huvitava raamatu «Varavalgest õhtuehani. Mälestused 1902–1983».

Kuidas te Rootsi põgenesite?

Ega põgenemine kerge olnud. Läksime Hiiumaale, elasime seal ühes rannatalus. Seal oli kalureid, kes teenisid raha inimeste Rootsi viimisega. Saime teada, et üks paat on lahkumas ja meil õnnestub pardale saada. Seda kalapaati oli paras kasutada kuuel mehel. Meid oli pardal 44! Keegi ei tahtnud maha jääda.

Olin kajutis, paadi põhjas. Meri oli tormine, kõik olid merehaiged. Olin võrdlemisi roojane, kui kuulsin hüüet: «Rootsi rand paistab!» Pressisin end teiste vahelt välja ja jõudsin parda äärde. Üritasin meres püksid puhtaks loputada. Suur laine rebis mul need käest ja ma jõudsin uuele kodumaale püksata. Rootslased andsid mulle uued ja olen neile selle eest elu lõpuni tänulik.

Advertisement / Reklaam

Kus te Rootsis pidama jäite?

Alguses olime põgenikelaagris, siis Göteborgis, kus käisin mõned aastad koolis.

Enne magistri tegemist polnud ma ühtegi kooli lõpetanud. Eestikeelne haridus lõppes sõja tõttu algkoolis. Ülikool jäi pooleli sellepärast, et läksin USA sõjaväkke, tahtsin lenduriks õppida. Kuid võtsin igal pool, kus elasin, ülikoolikursuseid. Kui olin juba magistriõppes, sain ka bakalaureuse kätte. Magistriõppe läbisin algusest lõpuni. Olen lõpetanud ka mitu tosinat sõjaväe- ja riigikursust või -kooli.

Kuidas te Ameerikasse jõudsite?

Jõudsin Ameerikasse 18-aastase meremehena. Kui jõudsin laevaga New Yorki, hüppasin laevalt maha, tol ajal oli see võrdlemisi lihtne, immigratsiooniamet kedagi ei kimbutanud.

Kui kuulsin Korea sõjast, arvasin, et ka minul on kohustus kommunistide vastu sõdida, nagu oli teinud mu isa Vabadussõjas. Korea sõda andis võimaluse. Läksin värbamispunkti ja ütlesin, et tahan sõjaväkke. Värbamispunktis selgitati, et kuna ma ei ole Ameerikas seaduslikult, nad mind värvata ei saa.

Tol ajal kehtis aga ikka veel Teise maailmasõja aegne sundteenistuse kohustus. Kõik vähemalt 18-aastased noormehed Ameerikas pidid end väeteenistuse jaoks registreerima. Mõtlesin välja, et kui olen registreeritud, võin sundteenistusse saada! Seda ma tegingi. Nii olin vabatahtlikult sundteenistuses.

Mida tegite sõjaväes?

Mind määrati õhutõrjeüksusesse, kus pidin õppima lennukite järgimist, krüptograafiat ja muud sellist. Koostasin palvekirju, et mind Koreasse saadetaks. Saadeti, aga määrati jälle õhutõrjepatarei meeskonda. See asus tagalas, mina tahtsin rindele. Olin lugenud diviisi lehest, et igaüks, kes tahab tagalast rindele minna, võib seda teha. Kui ma veltveeblile avalduse esitasin, rebis ta selle puruks. Igal üksusel oli meestest puudus.

Hakkasin väejooksikuks. Läksin maanteele, kus sõitsid sõjaväe veoautod, ja näitasin pöidalaga rinde suunas. Kui jõudsin rinde lähedale, läksin esimese kompaniiülema juurde ja ütlesin, et tahan rindele. Kompaniiülem andis avalduse sisse ja paari päeva pärast tuldi mulle järele ja olingi reamees lahinguüksuses.

Advertisement / Reklaam

Kogemusi tuli kiirelt. Viie kuu pärast olin juba vanemseersant.

Aga väljaõpe?

Tol ajal oli see niipidi, et üksus, kuhu sind määrati, pidi korraldama väljaõppe. Koreasse jõudes sain püssi, mida õppisin lahti võtma ja kokku panema alles laeval, millega ma Koreasse jõudsin. Mul oli piinlik teistelt küsida, kuidas seda teha, aga piilusin üle õlgade ja sain asja selgeks. Oma esimesed paugud tegin lahingus.

Koreas määrati mind aga jälle õhutõrjeüksusesse, kahetorulise õhutõrjekahuri laskuriks. Sellega sain hästi hakkama. Ükskord sain ka lennukit lasta. See oli aga eksinud ameerika lendur, kes meid ründas. Tema meile õnneks pihta ei saanud ja mina ka teda ei jõudnud alla lasta. Kui ta meilt tuld sai, taipas ilmselt, et on vea teinud, ja kadus silmapiiri taha.

Rindel olite vaenlasega ka kuumas kontaktis?

Ei olnud, sest tollel ajal peeti seisma jäänud kaevikusõda. Liikumist ega rünnakuid ei olnud. See tegi elu igavaks. Peamine tegevus oli patrullimine, et punahiinlasi tabada. Meie patrull liikus nagu elevandikari, sain aru, et sedasi meil mingit võimalust vaenlasele lähedale hiilida ei ole. Mul tärkas mõte hakata kasutama kolmemehelisi patrulle. Sain sellest rääkida pataljoni luureohvitserile, kes oli asjaga kohe nõus. Sain kampa noore Korea sõduri, kes oli saadetud meie üksust täiendama, ja ühe võitlusvaimu täis Ameerika indiaanlase.

Hiinlastel tervet rinnet läbivaid kaevikuid ei olnud. Nad okupeerisid peamiselt kõrgendikud. Meil õnnestus tihti hiilida nende selja taha. Kui neile toodi mäenõlvakule kaelkookudega lõunat, tellisin sinna kogu patarei tule. Meie kolmemehepatrull oli efektiivne.

Advertisement / Reklaam

Tegime sellist patrullimist üsna pikalt. Hiljem lugesin pataljoniülema intervjuust ühele ajakirjale, et olin teinud 150 patrulli.

Kõik head asjad peavad kunagi lõppema. Mu patrullid lõppesid põõsas. Läksime välja videvikus nagu alati, sest siis oli vaenlasel meid raske märgata, aga ise saime kiiresti liikuda. Kui jõudsime teekäänakuni, kuulsin hiinlaste patrulli – nad olid üsna lärmakad. Hüppasime kohe tee äärde põõsasse. Lootsin, et nad lähevad meist mööda ja me saame edasi liikuda. Kuid nad jäid otse meie põõsa kõrvale varitsema. Üks vahimees sahistas teisel pool põõsast, meist paari meetri kaugusel. Püüdsin teistele kätega selgeks teha, et me ei tohi kõik magama jääda, üks peab kogu aeg ärkvel olema ja kui üks meist raskelt hingama hakkab, tuleb teda küünarnukiga müksata.

Põõsas oli palju kuivi oksi ja lehti ja need krõbisesid iga kord, kui me liigutasime. Hiinlaste vahimees arvas ilmselt, et põõsas on mingi loom, ja loopis meie poole kive. Tegime samuti, kui rotid käisid meie kaevikute ees punahiinlaste laipu närimas.

Öö möödus aeglaselt, aga kui koitis hommik, hakkasid hiinlased sekeldama. Olin juba kindel, et küllap pääseme. Siis aga tuli üks mees otse meie põõsa poole. Hakkas pükse alla laskma. Tärkas lootus, et ehk saan ta vangi võtta, et teised lahkuvad ilma temata. Lükkasin talle karabiinitoru kõhtu ja panin näpu huultele, et ta aru saaks, et peab vait olema. Ta karjatas ja ma vajutasin triklile.

Olin öö jooksul kaaslastele kätega selgitanud, et kui midagi juhtub, jookseme teekäänaku taha ja hakkame tulistama. Nüüd sain seda juba sõnades väljendada. Jõudsimegi teekäänaku taha, püssid laskevalmis. Hiinlastel tundus aga olevat sama kiire. Ega nemad osanud arvata, et meid rohkem pole kui need kolm, keda nad olid näinud. Mu indiaanlasest sõber tegi võimsa jooksu teekäänaku taha, aga siis selgus, et ta jalg oli tabamuse saanud. Tellisin raadio teel järele džiibi, millega ta ära viidi. Hiinlase kuul tabas ka minu karabiini, ise jäin terveks.

Advertisement / Reklaam

Saite 1952–1953 Korea sõjas olles ohvitseriks.

Mulle teatati, et rügemendi ülem tahab mind näha. Ta küsis, kas ma olen avaldanud soovi saada Ameerika kodakondsuse. Ma muidugi vastasin: «Yes, sir!» Ma ei saanud aru, et see on avaldus, mille immigrandina saabunud peavad tegema.

Mõne nädala pärast käsutati mind jälle rügemendi ülema juurde. Ta oli väga kuri. Ütles, et oli tahtnud mind lahinguvälja teenete eest ohvitseriks ülendada, aga ma olevat talle oma immigratsioonistaatuse kohta valetanud. Saime siiski selgeks, et oli lihtsalt arusaamatus. Ohvitseriks saamiseks oleks pidanud olema kodanik ja sõjaväele oli delegeeritud lahinguolukorras kodanikuks vannutamise õigus. Muidugi ainult seaduslikele immigrantidele.

Sain peatselt pärast lahinguväljalt lahkumist seaduse järgi immigrandistaatuse. Varsti pärast seda ülendati mind nooremleitnandiks.

Olite saanud ohvitseriks, aga sõjalist haridust teil ikka ei olnud.

Mind saadeti kohe jalaväeohvitseride kursusele. Seejärel tegin läbi tuumarelvade kasutamise kursuse. Mõned aastad hiljem jalaväeohvitseride kooli. Samad koolid tuli läbida neil, kes olid lõpetanud sõjaväeakadeemia West Pointi. Tegin läbi langevarjuri ning lahingu- ja staabiohvitseri (Ranger) treeningu ja sõjaväe lennukooli. Kõige rohkem meeldis mulle eriüksuse (Special Forces) treening. Kandsin uhkusega rohelist baretti.

Advertisement / Reklaam

Rohelistest barettidest räägitakse legende. Need mehed pidid olema kõige paremini treenitud ja kõige tõhusamad sõjamehed.

Jah, võib öelda crème de la crème – kõige paremad. Lahingus ma kahjuks ei saanud rohelise baretina osaleda, sest olin siis juba lendur. Vietnam oli helikopterite sõda. Lenduritest oli suur puudus.

Olite Vietnami sõjas helikopteripiloot? Helikopteriga Vietnami džungli kohal lendamine tundub äärmiselt riskantne?

Helikoptereid kõmmutati päris palju alla. Minu helikopter oli ka pärast mõnda lahingut nagu sõelapõhi. Tavaliselt on vaja palju tabamusi, et helikopter alla kukuks. Aitab muidugi ka ühest, kui see lenduri silmade vahele satub. Oli õnne – siin ma olen.

Helikopterit juhtida on raskem kui sõjalennukit?

Ega õppimine raskem ole. Tolleaegseid helikoptereid tuli kogu aeg mõlema käe, jala ja ka näppudega kontrollida. Kui tahtsid tulistada kuulipildujaga, siis vajutasid näpuga nuppu. Kuid sellega harjub, igat asja võib õppida. Klaverikontserti mängida on palju keerulisem!

Õppisite noorena muusikat?

Isa ehitas endale karjapoisina ise viiulit ning arvas, et poeg tahab sama. Seitsmeaastaselt pandi mind viiulit õppima ja pääsesin koguni Tallinna konservatooriumi. Pean tunnistama, et mulle meeldib pigem muusikat kuulata kui teha.

Olete kommunismi vastu võideldes saanud hulga autasusid. Kui paneksite kõik oma ordenid ja medalid rinda, siis oleksite üsna kõlisev-tilisev, nagu me mäletame punaarmeelasi.

Advertisement / Reklaam

Näeksin välja nagu [Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretär Leonid] Brežnev. Aga siin pole tavaks medaleid kanda. Mundrile käivad medalite asemel ainult värvilised paelad.

Mis sai pärast sõjaväeteenistust?

Töötasin kaua aega Ameerika sõjaväe värbamise peakorteri uurimistööde ülemana. Tegime teaduslikke uuringuid värbamise ja sõdurite ning sõjaväe efektiivsuse kohta. Hiljem lähetati mind Koreasse, kus olin Korea kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude nõunik. Aitasin Korea kaitsejõudude teadlasi uurimistöö tegemisel. Selles huvitavas ametis töötasin kaks aastat.

Millal tulite esimest korda taas Eestisse?

Ameerika eestlased valisid mu Eesti Kongressi liikmeks. Osalesin kongressil ja aitasin organiseerida Kaitseliitu. Kaitseliidu taastajatega korraldasime kaugetes taludes konspiratiivseid kokkutulekuid. Esialgseks relvastamiseks oli maa seest välja kaevatud relvi ja neid töökorda seatud. Mina lootsin taastada Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse kaudu, mille sõjaminister olin.

Advertisement / Reklaam

Siis jäitegi Eestisse?

Kohe pärast Eesti Kongressi istungit ma veel Eestisse ei jäänud. Kuid kui hakkasid tulema riigikogu valimised, otsustasin osaleda. Organiseerisin kiiresti Eesti Kodanike Liidu ning mul õnnestus saada rohkem hääli kui ühelgi teisel kandidaadil. Eesti Kodanikust pääses riigikokku kaheksa kandidaati. Mulle antud hääled aitasid kaasa.

Olete kritiseerinud teravalt toonast peaministrit Mart Laari. Miks?

Mina toetasin Isamaa valimisprogrammi täielikult. Laar lubas teha Eestist rahvusriigi ja palju muud, mis mulle meeldis. Kahjuks ei täitnud ta ühtegi valimislubadust. Rahvusriigi loomise asemel põlistas ta Stalini saadetud okupandid ja nende järeltulijad alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. See on kahtlemata Eesti ajaloo kõigi aegade kõige suurem viga.

Esitasin riigikogus mitu eelnõu, et ainult need, kes on tulnud Eesti Vabariigi loal, võivad Eesti kodanikuks saada. Nõudsin Genfi konventsiooni 49. lõigu rakendamist. See ütleb, et okupandid peavad lahkuma okupatsiooni lõppedes.

Kõige tõsisemad Eesti ja eestlaste probleemid tulenevad Laari saatuslikust veast. Eesti venestamine toimub järjest kiirenevas tempos.

Olete kadestamisväärselt viljakas kirjutaja, mis teeb selle võimalikuks?

Aju veel mul enam-vähem töötab, füüsiline pool pole enam sama hea. Kui olin riigikogus, elasin Vana-Viru tänaval ja igal hommikul kell kuus jooksin mööda Väikest Jalga üles Toompeale. Seal oli varahommikul hea värske õhk, sest poliitikud ei olnud veel tööle tulnud. Ka nüüd üritan iga päev trenni teha. Öeldakse, et treening on kõige parem ravi, ja see on vist õige.

Advertisement / Reklaam

Kuidas suhtute tehisintellekti?

Suhtun väga hästi, loodan, et kõik vaimse tööga tegelevad inimesed seda kasutaks. Varem võttis andmete otsimine artiklite jaoks väga kaua aega. Nüüd saab need ChatGPTga mõne minutiga kätte. Tuleb osata küsida, mida sa täpselt tahad, et saada just need, mis on kasulikud. Peab olema selge, mida saadud andmetega peale hakata, et neist tuleks midagi kasulikku välja.

Eesti Vabariik on pärast taastamist kestnud nüüd 34 aastat. Oleme teinud vigu, kuid elu on siiski paremaks läinud. Millised ohte näete Eestile? Kas näete ka lootust?

Lisaks Eesti venestamisele on eestlaste kõige suurem oht rahva väljasuremist ennustav Eesti naiste sündimuskordaja. Kui see ei parane, jäävad eestlased vähemusrahvaks põlisel kodumaal ja ees ootab sünge tulevik – eesti rahvas, keel ja kultuur kaob ajaloo prügikasti. Loodan, et järgmised riigikogu valimised parandavad olukorda. Urmas Reinsalu on kahtlemata järgmine peaminister ja arvan, et ta on tubli mees.

Poolsada aastat kestnud võõra vägivalla kiuste elab Eesti edasi ja rohkem kui midagi muud loodan ma, et mu sünnimaa pojad ja tütred suudavad ka täna ühineda meie kodumaa ehitamise pühas töös ja edasi kanda tulevastele põlvedele eestlaste armastust selle maa vastu, tahte olla peremehed oma kodu randadel, põldudel ja aasadel, ning oskuse ja julguse selle armastuse ja tahte nimel vapralt võidelda.

Postimehe nädala persoon Jüri Toomepuu: kõige suurem oht on venestamine ja vähenev sündimus

Tags: