“Three Ballads, a Story and Mother’s Estate”
(“Mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi”)
Autor: Maike Lond
Lavastajad: Maike Lond, Lukas Jansen ja Kim Noble
Dramaturg: Kim Noble
Koreograaf: Daniela Privis
Helikujundajad: Ken-Eerik Kannike, Maike Lond ja Lukas Jansen
Lavakujundaja: Linda Mai Kari.
Laval: Maike Lond ja Lukas Jansen
Esietendus 4. oktoobril Kanuti gildi saalis.
Arvustus ilmus Sirbis.
Ent etenduskunstnikul on kanda koorem – lapsevanema koorem. Lond muutub mu peas Londisteks – kurblikuks halliks elevandiks, kes teki all vingerdades oma sõpra otsib. Kuigi ta aeg-ajalt tuleb raske teki alt välja, kannab ta ikkagi endaga kaasas kõike seda, mida soovib ja loodab oma pojale edasi anda. Taskunuga, potilille, ühte Elvise playbook’i, kitarrimänguoskust, soovitusi kord nädalas vahetada voodilinu, jätta abielludes alles oma nimi ning kui armastada, siis kogu südamest.
Mitmed lavastuse vormilised võtted mõjusid mänguliselt tuttavlikuna. Janseni lõputud kirjad etenduskunstifestivalidele, Elvise comeback’i kontserdisaali ja Sylvester Stallone’ile; Powerpoint-esitlus Londi intiimvahekordadest ning Janseni esitlus “5 reasons for why theatre sucks and one reason why it might be okay” (“5 põhjust, miks teater sakib, ja üks põhjus, miks ta võib olla täitsa OK”) – need kõik meenutasid ühtpidi Kim Noble’i käekirja, teistpidi jälle Z-generatsiooni internetihuumorit. Teose esimesed intiimsed stseenid tekitasid kahtlust, kas lavastuse puhul võib tegemist olla emapoolse ekspluatatsiooniga, kuid etenduse käigus selgus, et lavastus ise keeldub ühest autoripositsioonist – pead tõstsid nii Jansen kui ka Noble.
Terviku südameks kujuneb võluv stseen, kus videopildis saab näha sama duo 18 aasta tagust eluseika Hollandis. Kaheksakuune Lukas on ema süles, koos uurivad nad umbes kümmet eriskummalist juhtmetest ja patareidest koosnevat seinale kinnitatud objekti. Ema nägu väljendab, et ta on neist robotialgetest sama paelutud kui poeg oma ema näost.
Vaikselt astub nüüd 19aastane Jansen ekraani ette ja lausub, et tema meelest tuleks publikule tutvustada ka mõnda Londi varasemat tööd. See olevat nimelt sensorite peale üles ehitatud heliinstallatsioon, mille läheduses sõrmi väristades muutub ruumiheli. Jansen jõuab veel öelda “I think it was quite shit” (“Minu meelest oli see üsna kehv”) ning siis käivitub video originaalheli, mis on igati kriiksuv, kääksuv, kriipiv – nii nagu otsingulisele nüüdismuusikale omane. Pisikese Lukase nägu peegeldab elavalt seda nõutust, mida tuntakse esimest korda nüüdiskunstiga kohtudes. Suu on paokil, silmade taga on näha mõtlemist, aga näos ei julgeta midagi välja paista lasta. See stseen kõigub tundlikult kunsti ja elu piiri vahel, oma naba nokkimise ja igavikuliselt üldistava vahel.
See suunab mõtlema, mis inimesega juhtub, kui ta kasvab üles nüüdiskunsti keskel – kui talle on sünnist saati tuttav maailm, mille olemasolust saadakse enamasti teada alles hilisteismelisena. Kuigi sõnades on Jansen laval ühemõtteline – ta ei naudi teatrit ning teeb seda tükki eeskätt Londi pärast kaasa –, siis tema püüdlikkusest võib aimata, et toimuv läheb talle siiski korda. Etendusjärgses kunstnikuvestluses tuleb välja, et kunsti teha meeldib talle palju rohkem kui seda vaadata … ja eks alguses on ju tihtipeale nii.
Mis on comeback ja kes seda endale lubada saab? Enamasti teevad meelelahutusmaailmas comeback’i need staarid, kelle pangaarve on aja jooksul plussmärgi asemel miinusesse vajunud ning kes oma elustiili jätkamiseks peavad tööle naasma. Londi comeback on aga teistlaadi, jah, ta ei ole laval etenduskunstnikuna õige mitu aastat olnud, kuid dramaturgi ja kitarristina on lava talle kogu aeg tuttav olnud. Comeback võiks hoopis tähendada vanemlusest tagasitulekut, hetke, kui poeg lendab pesast välja ja ema peab end taasleiutama. Lõpuks heidabki Lond raske teki, päranduse ja koorma seljast, ning väljub kookonist liblikana – nüüd juba litritest sätendavas keebis, et väriseval häälel publikule märku anda, et ta on tagasi. Ja valmis?!