«Mu poja päästmise lugu,» kirjutab Tatjana Facebookis.
«Kallis naisterahvas, kes Sa tulid mu pojale appi – ma loodan kogu südamest, et saan Sulle kunagi isiklikult aitäh öelda. Ma ei tea, miks mu esimese klassi koolijüts otsustas reedel koolist varem lahkuda. Ma ei tea, miks ta arvas, et leiab ise tee koju – kuigi me elame linnast väljas ja oleme temaga korduvalt rääkinud, et ta ei tohi üksi kuhugi minna. Tal polnud sel päeval isegi telefoni kaasas, küll aga oli tal kuhjaga enesekindlust,» ütleb Tatjana.
«Kui tunnid lõppesid ja selgus, et last koolis ei ole, algas paanika. Vanemad jooksid mööda linna, samal ajal suheldes politsei ja kooli juhtkonnaga. Mina planeerisin juba meeleheitlikult päästeoperatsiooni… kuni maja turvakaamera näitas, kuidas poeg astus rahulikult Bolti taksost välja ja jooksis rõõmsalt koju. Vähe on öelda, et me olime šokis,» meenutab ta reedest päeva, mis jääb alatiseks meelde.
Mis siis lapsega juhtus? «Teame vaid seda, et ta alustas oma teekonda koolist koos kahe tuttava tütarlapsega. Mingil hetkel läks ta edasi üksi, veendunud, et oskab koju minna. Kui ta jõudis sillani, mille ümber oli tema sõnul vaid mets, sai ta aru, et on eksinud. Tema sõnul pöördus ta ühe naise poole ja palus, et too kutsuks takso. Miks ta mu telefoninumbrit ei mäletanud, jääb saladuseks,» ütleb Tatjana.