27. septembril toimus Tartus aasta peamine kultuurisündmus – Tartu Slaavi Kultuuri Ühingu 27. Ball. Selle suurejoonelise ürituse raames, mis leidis aset Vanemuise kontserdimajas, toimus kaks moeetendust. Publik nägi Kiievist pärit moekunstnik Irina Vladimirova Lastekollektsiooni ja Tallinnast pärit Marina Roždestvenskaja Muinasjutulist autorikollektsiooni, kirjutab Natalja Michkovskaja.
Alates 2011. aastast on moekunstnik Irina Vladimirova olnud püsiv osaleja kõige populaarsematel Ukraina Fashion show’del (Junior Fashion Week, Kyiv Fashion) ja iludusvõistlustel (Mini Miss Ukraine, „Ukraina kuldne kroon“ jne). Irina unistas moekunstnikuks saamisest juba lapsepõlves, esimese kleidi õmbles ta ise endale 6-aastaselt. Võib-olla just seetõttu õnnestuvad tal eriti hästi just väikestele printsessidele mõeldud kleidid?
Slaavi balli raames näitas Irina kleite mitmest kollektsioonist – eelkõige kevadkollektsioonist Mimoza, kus kõik rõivad on kaunistatud pitsi ja lilledega. Sellise kleidi õmblemiseks kulub umbes nädal: gipüürkangast lõigatakse välja detailid, millest seejärel moodustatakse kleidi muster. Kõik õmmeldakse käsitsi peenele võrgule.
Irina lemmikkleidid on roosidega.
„Olen õmmelnud sadu käsitsi valmistatud roosidega kleite,“ räägib Irina. „Üks lemmikumaid on Virgiflora, mis on saanud nime rohelise roosisordi järgi. Ma jumaldan roose – need inspireerivad mind. Kauges lapsepõlves keetsime me vanaemaga roosi kroonlehtedest moosi.“
Marina Roždestvenskaja sattus moemaailma juhuslikult, kuid tema meistriteoseid vaadates mõistad, et selles pole midagi juhuslikku.
Balli raames toimunud etendusel esitleti 13 rõivastust: „Malekuningas ja -kuninganna“, kostüümid „Aastaajad“, „Joséphine“, „Must ja valge luik“, „Kuldkalake ja näkineid“, „Paabulind“ ja „Fööniks“. Kõik tööd on lihtsalt vapustavad, iga rõivas on terve maailm.
Huvitav on see, et Marina on hariduselt dirigent ja oma esimese kostüümi tegi ta endale – et selles laval esineda.
Seejärel tulid kostüümid kollektiivile ja õele: Marina õde on tuntud laulja Natalja Morina. Muide, etendusel esines Natalja modellina – ta oli Kuldkalake.
„Muinasjutulisi kostüüme hakkasin tegema 5 aastat tagasi, ühe rõiva valmistamiseks kulub mul umbes pool aastat,“ jagab Marina oma meisterlikkuse saladusi. „Kõigepealt mõtlen välja idee, seejärel valin kangad. Püüan valida kergeid ja mittekortsuvaid materjale, kuid see ei tähenda, et kleidid tuleksid õhulised. Näiteks Malekuninganna ja Fööniksi seelikud kaaluvad kumbki 3,5 kg. Paralleelselt valin pitsi, ehted ja… muusika. Kostüümi lõplik kuvand kujuneb just tänu muusikale ja alles pärast seda hakkan õmblema.“
Iga kostüümi õmbleb Marina ise algusest lõpuni, kuid lemmikrõivast ta ei nimeta. Ta ütleb, et tema kõige armsam töö on alles ees.