Pole võimatu, et just tänu nende kohalike valimiste tulemustele ootab Eestit ees muutus, pääseb kogu maa ummikust välja ja muutub paremaks riigiks, kus igaüks loeb, kus on vähem makse ja rohkem vabadust ja kus ehitatakse uue põlvkonna Eestit, arutleb Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.
Ühed valimised on paljukannatanud eesti rahvas jälle üle elanud, demokraatia pidupäevale järgneb demokraatia pohmell ja elu läheb vaikselt, aga kindlalt oma tavapärastesse rööbastesse.
Iseenesest on isegi kahju, et valimiskampaaniad otsa said. See oli ikkagi ilus aeg, kui linna- ja külatänavail, televiisoris, raadios ja sotsiaalmeedias kõik kandidaadid ääretut hoolivust üles näitasid ja kõigi elu paremaks lubasid muuta. Häid sõnumeid kõlab ju tänapäeval vähe, mistõttu on ilus vale kõrvale kaunim kuulata kui kalk tõde.
Üle 59 protsendi valijatest otsustas seekord oma hääle ära anda ja loovutada lubaduste vastu usaldust. Nüüd algab argipäev ja valituks osutunud kandidaadid keskenduvad sellele, kuidas võimalikult kiiresti ära unustada, mida alles päev tagasi sai valijatele lubatud.
Need kandidaadid, kes valituks ei osutunud, on paremas seisus, nemad võivad oma lubadustele kindlaks jääda ja rahulikult koju suunduda, kus oma perega üle mitmete nädalate taas ühineda, sest päevade kaupa on nad pidanud kaubanduskeskustes võõrastele inimestele naeratama ja näljaseid suid sügiseses Eestis pannkookidega toitma.
Läks õnneks või mitte, aga tunnustust väärivad kõik, kes kohaliku omavalitsuse volikokku kandideerisid. Poliitika maine pole just kõige parem, aga keegi peab ikkagi otsuseid tegema, olgu siis linnas-vallas või riigis ja tore, et meil selliseid inimesi ikka veel leidub.
Tänavu kandideeris tervelt 9665 inimest, see on päris kenake hulk. Nende seas oli korralikke ja mittekorralikke inimesi, kuid see ongi läbilõige meie rahvast. Kui kandideeriksid ainult head inimesed, jääksid halvad inimesed volikogus esindamata ja see ei lähe demokraatia sügavama mõttega sugugi kokku.
Mõned kohaliku elu suurkujud pääsevad nüüd võimu juurde seda tarvitama või kuritarvitama, teised said kogemuse võrra rikkamaks, leidsid palju uusi sõpru ja vaenlasi, ning kui jaksu jagub, ju kandideerivad tulevikus jälle ja neid tuleks selle eest tunnustada. Nii et kui kohtate mõnda väsinud poliitikut, patsutage talle sõbralikult õlale, soovige vastavalt tulemusele kas õnne või avaldage kaastunnet, ning kui ta väga otsa on jäänud, siis toitke teda millegi tervisliku ja turgutavaga, sest tema on ikkagi viinud oma aja, näo ja maine demokraatia altarile.
“Valijad on oma töö teinud ja nende elu läheb edasi üsna samas rütmis kui varem, aga nii on see alati olnud.”
Valimiste järgsetel päevadel võib teatava üllatusega täheldada, et päike tõuseb ikka idast ja loojub läände, tööl tuleb ikka edasi käia sama palga eest nagu varem, talv läheneb, remont on jätkuvalt pooleli ja iga päev tuleb langetada kõige olulisem valik, otsustades perekondlikul hääletusel, mida õhtuks süüa teha. Valijad on oma töö teinud ja nende elu läheb edasi üsna samas rütmis kui varem, aga nii on see alati olnud.
Poliitikutel ja analüütikutel on seevastu just nüüd käed-jalad tööd täis. Koalitsioonid vajavad kokkupanemist, langenud poliittähed tuleb põrandalt kokku pühkida, uued staarid on vaja ära õnnitleda, lauale on vaja panna vene kaart ja uute tuuleparkide kaart.
Poliitikahuvilised saavad samal ajal võrrelda, kuivõrd kattusid reitingud tegeliku valimistulemusega, ning teha kaugeleulatuvaid järeldusi juba ülejärgmisel aastal toimuvate riigikogu valimiste kohta. Kas Tallinn on nüüd uus Tallinn või vana Tallinn? Mis saab tegelikult Tartust, Haapsalust, Pärnust ja Lääneranna vallast? Keda tänada ja keda süüdistada just sellise valimistulemuse eest? Mida me seekordsetest valimistest üldse õppisime?
Kõik need ja paljud teised küsimused vajavad vastamist ja saavadki vastuse, iseasi, kas need vastused meeldivad, aga pärast kaklust rusikatega ei vehita.
Kohalike valimiste lõpul on vähemalt üks hea moment veel, nüüd saab valija natuke aega hinge tõmmata, sest ehk mäletate, et alles eelmisel aastal valisime europarlamenti. Järgmisel aastal toimuvad küll Eestis presidendivalimised, aga kui seadust oluliselt ei muudeta – ja ei muudeta – pole laial valijaskonnal sellega suuremat pistmist.
Juba 2027. aastal hakkame valima uut riigikogu, kuigi vahepeal tundus kampaaniaid vaadates, et valisime uut parlamenti just nüüd, kuna parteide pea kõiki hüüdlauseid võib riigikogu valimistel taaskasutada, mis on ju igati moodne ja keskkonnale kasulik.
Võimatu pole siiski seegi, et just tänu nende kohalike valimiste tulemustele ootab Eestit ees muutus, pääseb kogu maa ummikust välja ja muutub paremaks riigiks, kus igaüks loeb, kus on vähem makse ja rohkem vabadust ja kus ehitatakse uue põlvkonna Eestit. Kõike seda kardetavasti kohe ja korraga ei saa, aga loota ju võib, vähemalt päeval pärast valimisi.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.