Aina tihemini ja murelikumalt räägitakse Eestis sellest, et laste sportlik ettevalmistus ei ole hoovispordi kadumise järel enam piisavalt mitmekülgne. Sel sügisel läks Eestis käima lastele suunatud Gymnathloni spordiprogramm, mille eesmärk on muuhulgas just mitmekülgse sportliku arengu saavutamine.
Tšehhist alguse saanud Gymnathloni programm on rahvusvaheliselt tuntud ja edukas. Keskendutakse lastele vanusest 2,5 kuni 11. eluaastani ning erinevas vanuses pakutakse programmi raames erinevaid mooduleid – vastavalt sellele, milliseid elemente arengus peaks teatud perioodil toetama. Metoodika on välja töötatud teaduspõhiselt.
Gymnathloni programmi üks maaletoojaid ja praegune initsiaator on spordiga juba aastaid lähemalt seotud olnud ettevõtja Tauno Trink. Ta on teinud spordiagendi tööd, seda eeskätt jalgpallis.
Gymnathlonist sai Trink teada slovakist treenerilt, kes käis eelmise aasta suvel Eestis spordilaagrit läbi viimas. Et asjast päriselt aru saada, käis Trink ka ise vaatlemas, mida Gymnathloni süsteemi treeningud lapsele annavad.
“Kui meil eelmise aasta augustis see idee ringlema läks ja pakkumine meile tehti, siis tegelikkuses läks mõni kuu mööda. Käisime ise kohapeal jälgimas seda Slovakkias /…/ ja trenni lõpus kolleegiga tegime omad järeldused ja meie tulemused paberil ühtisid täpselt sellega, et saigi aru, millised lapsed on selles programmis kauem olnud,” rääkis Trink Vikerraadiole. “Sa näed kohe: nende koordinatsioon, liikumine, plahvatuslikkus, kõik arusaamine. Kuidas saadakse treeningute kirjeldustest aru. Saad aru, et need lapsed on selle asjaga olnud kauem tegelenud kui need, kes ei ole seal olnud.”
“Olen näiteks ise suur Islandi ja üldse Skandinaavia spordiaustaja juba pikki aastaid ja toon näite Islandilt, kus mind see kõige rohkem paelunud on. Multisport on noores eas tegelikult A ja O seal riigis, mille peale saab siis lapse hilisemas eas edukalt ehitada väga erinevaid spetsiifilisi spordialasid. Kui sul on see niiöelda baas, laiapindne baas omandatud,” rääkis Trink.
“Väga noorelt ühele kindlale alale spetsialiseerumine võib hiljem tegelikult ala vahetades päris korralikult kätte maksta ja sestap ongi tegelikult Gymnathloni toomine Eestisse olnud meie jaoks selline loogiline samm, et seda kõike ennetada,” lisas ta.
Gymnathlon Autor/allikas: Gymnathlon Eesti
Aga mida Eesti teadlased Gymnathloni metoodikast teavad ja kuidas sellesse suhtuvad? Et saada professionaalset tagasisidet, pöördus “Spordipühapäev” Tallinna Ülikooli treeningufüsiloogia lektori ja treeneri Karmen Reinpõllu poole. Reinpõld on Eesti spordisõpradele tuttav läbi oma treeneritöö Eesti laskesuusakoondise liikmete kui ka maastikurattur Janika Lõivuga.
“Minu jaoks tuli see natuke üllatusena, info üleküllus tänapäeva maailmas on nii suur, et sellised toredad asjad ei pruugi jõudagi kõigini või siis minuni,” rääkis Reinpõld. “Minu jaoks oli tore üllatus see, et see süsteem on väga süsteemselt ette võetud ja selline järkjärgulisuse taandumine või lähtumine teadusest oli see, mis siis positiivselt üllatas mind.”
“Tegelikult ei ole ju küsimus multispordis, vaid küsimus on selles, kuidas siis üks laps ja nooruk arendab oma füüsilist kirjaoskust ehk siis, et tal oleksid need võimekused keha poolt olemas. Ja erinevad spordialad lihtsalt kasutavadki erinevaid kehalisi võimekusi,” lisas treeninguekspert.
“Alustame kõndimisest, alustame roomamisest, alustame hüppamisest, siis tulevad juurde koordinatsioon, tasakaal, aga ühest hetkest ka väga selgelt kiirus, plahvatuslikkus, ka vastupidavuseni jõutakse kenasti seal viimases faasis,” rääkis Reinpõld. “Need on kõik need oskused, mida võib-olla vanem generatsioon sai hoovispordist ja võib-olla uuele generatsioonile ongi vaja sellist täiesti süsteemset järkjärgulist lähenemist. Et need kõik asjad saaksid arendatud, et ühest hetkest, kui tahetaksegi väga spetsialiseeruda, siis see spetsialiseerumise võimekus ei jääks kehaliste oskuste taha.”
Reinpõld kinnitab, et kui vanemad on ambitsioonikad, siis võib laste varase arendamisega ka selgelt liiale minna. Millal on õige mõnele spordialale spetsialiseeruda, see on ka Reinpõllu hinnangul miljoni dollari küsimus. On selge, et tihti jäävad noortespordis kehad mitmekülgselt välja arendamata, sest edu soovitakse saavutada liiga kiiresti.
Süsteemse arendamise süsteemi kasutuselevõtmine tundub väga hea mõte. “Nii lastel, treeneritel kui vanematel väga tihti on need ambitsioonid kõrged ja
tahaks kiiresti,” ütles Reinpõld. “Kui lugesin sellest süsteemist, seal räägitakse täiesti kronoloogilisest vanusest. Vaadatakse sünnipäeva järgi, mis võib natuke erineda lapseti, aga seal tõesti vähemalt püütud läheneda teaduse poolt, kuidas keha areneb kõige optimaalselt. Et tagada see, et selles ajaraamis, kus keha on kõige vastuvõtlikum nendele tegevustele, just nimelt siis saaks neid asju teha ja mitte kiirustada.”
“Aga ma arvan, et seal ongi väga vajalik, et selle kõrval on ka muid tegevusi. Ühest korrast nädalas, kui meil ei ole hoovisporti, siis sellest on kindlasti pigem vähe.”
Gymnathlon Autor/allikas: Gymnathlon Eesti
Tauno Trink usub eestvedajana ilmselgelt oma programmi. Otseselt tõrjuvat suhtumist on ta erinevate spordialade treenerite poolt kogenud vähe. Koostööd võiks aga teha rohkem.
“Üks asi on nakatada rohkem lapsi spordipisikuga ja seeläbi luua ka tervemat ühiskonda, millest me hästi palju räägime. Teame ju tegelikult, kui vähe lapsed liiguvad. Teiseks, mis mind ennast väga palju puudutas, oli see, et tegelikult on meil omajagu lapsi, kellele ei meeldi üldse võistelda. Ka nemad tuua spordi juurde,” rääkis Trink.
“Ma näen koostööd erinevate alade ja klubide vahel, sest ma tunnetan mingil määral täna selle puudumist ja tõrksust. Multisport võiks olla erinevate alade ja spordiklubide ühendaja,” lisas ta. “Läbi Gymnathloni näemegi suuremat ühiskondlikku väärtust.”
Trink lisab, et beebikursuse ehk 2,5-4-aastaste laste puhul on lapsevanemad kogu kursuse puhul programmi kaasatud – sealt edasi pilt muutub. “Gymnathlonis on lapsevanemal lubatud osaleda ainult esimeses trennis. Alates teisest trennist lapsevanemat trenni ei lubata, seal peab mingi väga mõjuv põhjus olema. Tšehhi Karli Ülikooli teadlaste poolt on selge ettekirjutus, et kui lapsevanem on trennis, siis see tegelikult mõjutab lapse sooritusvõimet märkimisväärselt. Ja reeglina kahjuks mitte positiivses suunas.”
Treeneritele tasuvad töö eest lapsevanemad. Aga ettevõtmine ise seisab praegu eestvedajate entusiasmi ja rahakoti peal. “Ütlen ausalt, kogu see protsess – maale toomine, implementeerimine – kõik see on ainult eestvedajate enda rahakoti peal. Ainukesed, kes meie programmist tasu saavad, on meie tublid treenerid, keda on üle Eesti 14. Niiöelda organisatoorne pool teeb seda missioonitundest,” ütles Trink.
“Kui täna meil 134 las programmis, siis mina julgen väita, et kahe-kolme aasta pärast me peaks töötama selle nimel, et meil oleks tuhat last. Slovakkias on täna 5000 last, mis minu jaoks kerge mõõdupuu, kuhu ma tahaks jõuda. Arvan, et Eestis on see tehtav,” lisas ta.
Rohkem infot leiab programmi kohta Gymnathloni kodulehelt.