Palju kirgi kütnud intervjuus “Pealtnägijale” mainis jalgpalliliidu president Aivar Pohlak muuhulgas, et Eesti on Euroopa kõige vaesem jalgpallimaa. Soccernet.ee palus Pohlakul selgitada, mida ta sellega silmas pidas.
“Me oleme ikkagi Euroopa kõige vaesem jalgpallimaa ja lisaks veel katkestatud kultuuriga. See, kuidas meie seda asja üles ehitame – me tahame ikkagi jõuda Euroopa keskmiste hulka. Selle nelja aasta jooksul tahaksime kinnistada ennast Rahvuste liiga C-tasandil. FIFA edetabel ei ole tänapäeval mõõdik, Rahvuste liiga ranking on see mõõdik,” sõnas Pohlak. Täpset küsimust küll saates eetrisse ei lastud, aga jutt oli jalgpalliliidu presidendivalimistel Pohlaku vastu kandideerinud Ragnar Klavani poolt seatud suurest sihist Eesti koondis FIFA edetabelis 50 parema sekka viia.
“Euroopa vaeseima jalgpallimaa” väljend tekitas seejärel omajagu furoori ja segadust. Mida Pohlak sellega mõtles? Paide Linnameeskonna president Veiko Veskimäe pidas näiteks väljaöeldut järjekordseks vabanduseks. “Euroopa vaeseim jalgpallimaa oleme me äärmisel juhul alaliidu juhtimiskultuuri osas,” sõnas Veskimäe intervjuus klubi kodulehele.
Kultuurikatkestus ja selle mõjud
Jah, ka Nõukogude ajal mängiti Eestis natuke jalgpalli, kuid võrreldes isegi lähimate naabritega oli olukord väga erinev. “Enne Teist maailmasõda olime tolle aja kohta arvestatav jalgpallimaa ja meie jalgpallilapsuke kasvas sarnaselt teiste Euroopa riikidega. Meie saatust muutis 1940. aasta okupatsiooni alguspäevil peetud Eesti-Läti maavõistlus või õigemini selle järel juhtunu, kui võidurõõmsad pealtvaatajad läksid staadionilt Kadrioru lossi juurde seal Vene sõjaväelaste valve all olnud president Konstantin Pätsi toetuseks meelt avaldama,” tõi Pohlak välja.
“Varsti pärast seda arreteeriti jalgpalliliidu juhtkond ning jääb mulje, nagu oleks kuskil langetatud otsus, et eestlased jalgpalli mängida ei tohi. Nii katkestati meie jalgpallikultuur või õigemini hävitati selle alged.”
Eesti-Läti kohtumine 18. juulil 1940 jäigi Eesti koondise jaoks aastakümneteks viimaseks ametlikuks mänguks. Richard Kuremaa tabamustest sai Eesti mälestusväärse 2:1 võidu. See mäng on Eesti jalgpalliajaloos ja ka Eesti ajaloos üldiselt oluliselt kohal – 8000-pealise publiku ühine marss Kadrioru staadionilt presidendi lossi juurde ja sellega kaasas käinud laulmine ja sinimustvalgete lippude lehvitamine oli pikaks ajaks üks viimaseid hetki, kus eestlased said avalikult oma rahvuslikkust väljendada.
“1969. aastast 1983. aastani olime ainus liiduvabariik, kes ei osalenud NSV Liidu meistrivõistlustel. Meie taasiseseisvumisel 1991. aastal olime tõenäoliselt ainus arvestatava inimhulgaga rahvas Euroopas, kes sisuliselt ei mänginud jalgpalli. Kui 1991. aastal kodakondsust omavatest jalgpalluritest hakkasime koondist kokku panema, siis oli kohalikus meistriliigas kodakondsusega mängijaid peast öeldes alla 30, neist enamik olid Lõvide noortemeeskonna kasvandikud. Lisaks muudele asjadele puudusid teadmised ning treenerite ja treeninggruppide hulk oli väga väike,” meenutas Pohlak.
“See on meie vaesuse allikas. Meil puudus mängimise traditsioon, toetamise traditsioon, kaasalöömise traditsioon, mängudel käimise traditsioon, infrastruktuur oli algeline, inimestele oli pähe pandud mõte, et eestlase jaoks jalgpall ei sobi ja nii edasi. Kõigil teistel oli kultuur olemas: lätlased olid Riia Daugava meeskonna kaudu üheksakümnendate alguses Nõukogude Liidu esiliiga tipp, leedukad Vilniuse Žalgirise kaudu suisa Nõukogude Liidu tipp. Endise Jugoslaavia igas vabariigis mängiti jalgpalli. Oleme Euroopa vaeseim jalgpallimaa, mis tähendab kõige õhemat jalgpallikultuuri, mis omakorda tähendab kõike muud: alates sellest, miks keegi tahab saada treeneriks või kuidas jalgpallurid mõtlevad oma karjäärist, kuni väiksema panustamiseni iga nurga alt.
Loomulikult on palju muutunud, aga 21. sajand ei ole oma olemuselt sellise kultuuri loomise jaoks parim aeg. Eraldi ohuna mainiksin ära tippklubijalgpalli toetumise välismaalastest mängijatele, sest edu korral paistavad kauguses suured rahanumbrid. Selle ahvatluse alla on jäänud täna juba üksjagu meist oluliselt rikkamaid jalgpallikultuure, aga õnneks on Eestis üksjagu põhimõttelisi klubisid, kes võtavad jalgpalli lisaks muule ka vastutuse nurga alt.”
Spetsialistid ei sünni üleöö
Võib ju öelda, et 30 aastat on piisav aeg, et kultuurikatkestusest taastada, kuid paraku käivad protsessid sageli pika vinnaga.
“Kui jõudsime 2011. aastal EM-i sõelmängudele, siis olid mängijateks nõukogudeaegsete treenerite sisuliselt viimase põlvkonna mängijad, treeneriks aga esimene uue aja treener Tarmo Rüütli – tõin ta enda kõrvale Flora abitreeneriks 1980. aastate teises pooles ja ta oli esimene Eesti treener, kes omandas kogemusi esimese välistreeneri Teitur Thordarsoni kõrval. Pärast seda tuli auk, sest peale tuli uus põlvkond treenereid, kelle esimestest gruppidest tuli väga vähe mängijaid, mis ongi loomulik. Lisaks hakkas jalgpall kasvama, mis tähendas, et treeneriks sobis igaüks,” jätkas Pohlak.
“Oleme veel tänagi olukorras, kus teadmiste ja kogemuste tase jalgpallis on erinev ja ebaühtlane. Näiteks ambitsioon korjata aastakäigu parimad noomängijad kokku ühte klubisse võib tunduda esmapilgul ahvatlev, paraku oleme sellel teel olnud ja teame, kus asuvad riskid. Kunagi oleme sellistele ambitsioonidele kaotanud terveid aastakäike. Need vead tuli ära teha, aga neid ei tohi korrata. Kultuuri kasvades rikastume iga nurga alt – teadmistes, kogemustes, harjumustes, majanduslikus mõttes ja nii edasi.”