President Lennart Meri eestvedamisel anti esimest korda välja tiitel „Välisinvestor 1995“, millest kasvas välja ettevõtluskonkurss. Ajaga on konkurss muutunud ja kasvanud ning alates 2000. aastast korraldatakse parimate ettevõtete valimist ja tunnustamist „Ettevõtluse auhinna“ nime all.
„Lisaks asekantslerina reformide läbiviimisele oli minu ülesanne tutvustada Eestit maailmas sobiva kohana äri tegemiseks ja investeerimiseks ning selles töös oli Eesti Välisinvesteeringute Agentuuril oluline roll,“ meenutab esimese konkursi žürii esinaine, toonane majandusministeeriumi asekantsler Signe Ratso. „Nii tuli ka idee aasta välisinvestori valimiseks koos toonase agentuuri juhatuse esimehe Jüri Sakkeusega. Otsustavaks sai loomulikult Lennart Meri roll auhinna patroonina. Ta tuli kiiresti ideega kaasa. Presidendina viis ta Eesti maailmakaardile tagasi, kui Eesti majanduse ja kaubanduse ning investeerimisvõimaluste tutvustuse oma välisvisiitide kavasse lisas.“
Esimese tunnustuse pälvis Eesti Telefon. Siinse telekomisektori arengut lähedal näinuna ei imesta sel ajal ja praegugi ettevõttes töötav Toivo Praakel, et just tema ettevõte 1995. aastal selle tiitli võitis. Toona pandi alus sellele, et Eestis saaks erinevad teenused üldse tekkida ja areneda.
Praakel alustas Eesti Telefonis 1993. aastal ja on praegu sellest n-ö välja kasvanud Telia Eesti regulatiivsete suhete ja võrguinnovatsiooni juht. Nii alles jalgu alla võtvas turumajanduses kui ka telekomiturul valitsesid toona täiesti erinevad meeleolud: andmeside oli algeline, inimesed ootasid aastaid telefonijärjekorras ja kaugemateks kõnedeks tuli minna selleks ette nähtud kohta.
Neid probleeme püüdis riik lahendada koos Eesti Telefoniga. 2000. aastani kehtinud kontsessioonilepingu järel hakkasid riigi kõrval toimetama Skandinaavia suurnimed, rootslaste Telia ja soomlaste Sonera. Riigi osalus oli 51%.
Inimesed surid enne, kui telefoni said
1990ndate keskel käis riigis meeletu infrastruktuuri arendamine. Praakel meenutabki seda ühe tõsisema väljakutse ehk telefonijärjekorra likvideerimisega. Taasiseseisvunud riigis oli tõeline telefonide maania ja inimesed registreerisid end lauatelefoni saamiseks – tippajal ootas järjekorras 150 000 inimest. Nimekirjas oli ka neid, kes olid avalduse teinud aastaid tagasi, kuid olid vahepeal kolinud või siitilmast lahkunud.
„Põhitähelepanu läks sellele, et ehitada välja kaasaegne võrk, paigaldada digitaaljaamu, ehitada linnadevahelisi valguskaableid. Just nii sai hakata järjekorda likvideerima,“ selgitas ta. „Need kaablid ja jaamad, mis toona valmisid, on meid toonud paljuski tänasesse, kasutame neid siiani. Oleme kaasajastanud süsteeme, mis nende baasil töötavad, samuti kiirusi, mis on vajalikud lõppkliendile.“ Lisaks linnadevahelistele valguskaablitele ehitati rahvusvahelisi ühendusi, näiteks Hiiumaa–Rootsi ja Narva–Kingisseppa.
Ehitustööd käisid toona maakondades range käsumajanduse foonil ja maakondlikud juhid käisid pidevalt progressist aru andmas. Nendelt kohtumistelt väljuti nagu saunast. „Kogu maja kajas, kui neid sõimati.“ Ülesande muutis keerulisemaks see, et rajamine käis igal pool samal ajal ning vaja oli nii töötajaid kui ka materjale, samuti erinevaid kooskõlastusi.
Mitukümmend inimest valvas telepilti
„Kui tööle läksin, töötas Eesti Telefonis üle 4000 inimese,“ räägib Praakel. Töötajaid vajati, sest igas maakonnas oli oma telefonivõrk. Samuti kuulus ettevõtte vastutusalasse tele- ja raadioprogrammide ülekanne üle Eesti. „Tehnilisi vahendeid ei olnud ja telesignaali edastamist kontrolliti visuaalselt, erinevatest Eesti punktidest. Paarkümmend inimest lihtsalt vaatasid, et telepilt oleks olemas,“ meenutab Praakel. Järk-järgult hakati selliseid funktsioone kaotama. Praegu on Telias tööl 1300 inimest.
Lauatelefonilt helistamine oli 90ndate alguses olnud vaid väikese kuutasu eest ja seetõttu ei läinud üleminek tasulistele kõnedele lihtsalt.
„Kuigi kohalikud kõned maksid sente, on mul meeles, et üleminek oli valuline. Kreutzwaldi 14 maja ees olid regulaarsed piketid. Peadirektoril ja avalikel suhetel tekkis plaan, et piketeerijad kutsuti iga kord majja, kus neile saalis sooja teed ja värsket saia pakuti. Eks ajad olid inimeste jaoks keerulised toona. Aga majanduslikult saime ettevõtte seejärel paremini toimima,“ räägib Toivo Praakel. Kui varem kippusid inimesed kuutasu eest rääkima telefoniga tihti ennastunustavalt, siis tasuliste kõnede puhul peeti piiri.
„Toimetasime toona maailmas, kus oli võimalik rääkida fikseeritud kohtades,“ meenutab Praakel. Kauge- ja rahvusvaheliseks kõneks pidi minema spetsiaalsesse operaatorpunkti, sageli sidejaoskonda, telefonita inimesed aga said kasutada taksofone.
Konkurents muutis mängu
Enne 2000. aastat Eesti Telefonil konkurente ei olnud. Sissehelistamisega internetiteenuse pakkumine muutis mängu, koos sellega, et Euroopas hakkas kehtima regulatsioon, mis võimaldas inimestel teenusepakkujat vabalt valida. Selle ajani nautis ainuvõimu turu ainus tegija. Mobiiltelefone liikus toona siinmail väga vähe. Lauatelefonikliente võis aga Praakli arvates tippajal olla 400 000 ringis.
Tema sõnul tehti ettevõttes toona õige otsus mitte jääda üksnes kõneteenuse pakkujaks ja selle tulemust näeme järeltulija Telia pealt. Aga oleks võinud minna ka teisiti.
Tehti ka üks saatuslik viga
90ndate keskel suuri investeeringuid tehes ja valguskaablivõrku ning digijaamu ehitades loodi põhitaristu ja baas selleks, et pakkuda erinevaid teenuseid aastakümneid. Toivo Praakli sõnul tehti vigu ja kõige saatuslikum neist mõjutab meid siiani.
„Tol ajal tegid Eestis otsuseid Rootsist siia tulnud inimesed. Kahjuks ei olnud nad alati laia silmaringiga ja lähtusid valedest alustest. Et kui Rootsis Kalmaris on midagi tehtud, siis ega see Eesti palju suurem ole. Tehti otsuseid, mille tõttu oleme siiani raskustes.“
Valguskaablid pandi otse pinnasesse ja nii palju, kui seal toona kiude oli, nõnda palju saab neid tänapäeval ka kasutada. Hiljem on kaableid pandud multitorudesse, mis võimaldab vajadusel kaableid juurde tõmmata ning ka väiksema mahuga kaableid välja vahetada. Praegu on meil raske seda teha. „Maanteede ääres või inimeste kruntidel maad lahti kaevata on võimatu missioon.“
Esimene žürii esinaine Signe Ratso: president Meri tuli konkursiga kiiresti kaasa
Sain majandusministeeriumi asekantsleriks 1994. aasta lõpul. Majandusministeeriumi kõige keerukamaks ülesandeks oli tollal erastamise läbiviimine. Minu portfellis oli Eesti atraktiivseks muutmine välisinvestoritele, ekspordi arendamine, üldine kaubandus- ja tööstuspoliitika, kus riigi roll oli veel väga suur.
Üheks esimeseks ülesandeks oli EIS-i eelkäijate ehk Eesti Välisinvesteeringute Agentuuri ja Eesti Ekspordi Agentuuri käivitamine.
Eestis sai teooriat praktikas proovida
Eesti oli valinud suhteliselt unikaalse arengutee: madalad maksud ja tasakaalus riigieelarve, kombineerituna avatud kaubanduse ja täieliku avatusega välisinvesteeringutele. Euroopa Liiduga liitumiseni polnud Eestis tollimakse, ka mitte põllumajandustoodetele, ning see oli maailmas ainulaadne.
Kuna olin 1993. aastal lõpetanud Tartu Ülikoolis teise kõrgharidusena välismajanduse eriala, oli harukordne võimalus teooriaid päriselus katsetada. Väikese avatud majandusena polnud meil ka palju valikuid ning eksport ja välisinvesteeringud olid aastaid Eesti majanduse peamiseks kasvumootoriks. Oli aastaid, kus majanduskasv ulatus üle 10%.
Lisaks reformide läbiviimisele oli asekantslerina minu ülesandeks tutvustada Eestit maailmas sobiva kohana äri tegemiseks ning investeerimiseks ning selles töös oli Eesti Välisinvesteeringute Agentuuril oluline roll.
President andis konkursile hoo
Nii tuli ka idee aasta välisinvestori valimiseks koos toonase agentuuri juhatuse esimehe Jüri Sakkeusega. Otsustavaks sai loomulikult Lennart Meri roll auhinna patroonina. Ta tuli kiiresti ideega kaasa. Presidendina viis ta Eesti maailmakaardile tagasi, kui Eesti majanduse ja kaubanduse ning investeerimisvõimaluste tutvustuse oma välisvisiitide kavasse lisas.
Osalesin ise näiteks president Meri India riigivisiidil ja Hiina visiidil, samuti Eesti tutvustamisel Singapuris toonase peaministri Tiit Vähi delegatsiooni koosseisus. Viimase korraldamisele aitas kaasa Sonny Aswani, kes oli ise üks esimesi julgeid investoreid nii kaugelt kui Singapurist. Mul on ka väike roll tema „maaletoomisel“. Nimelt õnnestus mul veenda toonast majandusministrit Liina Tõnissoni, et selle asemel et sel ajal riigi omanduses olev Kehra paberivabrik pankrotti lasta, oleks see mõistlikum Sonny Aswani firmale müüa.
Tööd oli palju
Kuna minu vastutusalaks oli väliskaubandus, tuli ka praktikas tagada Eesti eksportijatele paremad tingimused välisturgudele jõudmiseks. Kuivõrd eksportijate jaoks on alati esmatähtsad lähiturud, siis nendega sai ka alustatud – vabakaubanduslepingud Läti ja Leeduga ning välisministeeriumi juhtimisel Soome ja Rootsiga.
Kuna olime Soome ja Rootsi Euroopa Liiduga liitumise ajaks (1995. aastal) nendega vabakaubandusliidus, ei jäänud ka EL-il muud üle, kui meiega vabakaubandusleping sõlmida. Sellele järgnes assotsiatsioonileping ja 1996. aastal juba liitumisläbirääkimised. Olin majandusministeeriumi poolt liitumisläbirääkimiste valitsusdelegatsiooni liige ning minu vastutusel olid kuue peatüki läbirääkimised, sh nii mahukad valdkonnad, nagu kaupade ja teenuste vaba liikumine, mis moodustab valdava osa EL-i seadusandlusest, samuti nii keerukas valdkond nagu energeetika.
Teekond Euroopa Liitu
Eesti liitumine EL-iga 2004. aastal oli minu jaoks oluline teetähis. Olin siis viimase kümnendi oma karjäärist pühendanud Eesti EL-iga liitumiseks ettevalmistamisele ja nii oli loogiline samm Euroopa Komisjoni kandideerimine. Alates 2006. aasta algusest olengi töötanud Euroopa Komisjonis – algul kaubanduse peadirektoraadis direktori ametikohal ja alates 2018. aastast teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadis peadirektori asetäitjana.
Mul on hea meel, et 1995. aastal alustatud konkurss jätkab ka 2025. aastal „Ettevõtluse auhinna“ nime all.
Eesti majandus 1995. Hinnatõusud olid vägevad
Eesti Pank kirjutab oma 1995. aasta ülevaates, et sel aastal tähistas Eesti majandus üht olulist pöördepunkti – pärast aastaid kestnud turbulentsi võeti suund stabiilse kasvupoliitika ja reformide kasuks. Majanduse reaalkasv oli ligikaudu 3% võrreldes eelmise aastaga, mis oli märgatav paranemine võrreldes varasemate aastate kõikumisega.
Majanduskasvu komponendid
Esimesel poolaastal suurenes lisandväärtus töötlevas tööstuses +4,3%, ehituses +7%, kaubanduses +7,9%, äriteenustes aga lausa +26,3%. Import kasvas reaalselt 19%, eksport 10%, peamiselt sisetarbimise ja investeeringute toel.
Inflatsioon ja hinnad
Hinnatõus püsis tugev – tarbijahinnad kasvasid 1995. aastal 29% võrreldes 1994. aastaga. Tootjahinnad tõusid 25,6%. Hinnakasv oli erinev sõltuvalt sektorist: „suletud sektoris“ (näiteks eluaseme- ja kommunaalteenused) oli hinnatõus 45,9%, samas kui avatud sektoris (võistlevad kaubad ja teenused) 19,2%. Palju hinnatõusu tekkis ka administratiivsete meetmete kaudu – hinnad, mis olid reguleeritud, tõusid märkimisväärselt (näiteks elekter, üür, ühistransport).
Tööhõive ja palgad
Kuigi ametlikult registreeritud töötus oli madal – tööealistest 1,5–2,2% –, hinnati mittetöötavateks tööotsijateks 4–6% tööturule sobivatest inimestest. Tööhõive paranemine oli tingitud osalt eraettevõtluse laienemisest ja tööjõu ümberpaiknemisest. Sügisel hakkas töötus mõnes suures tööstuskeskuses ettevõtete ümberkorralduste tõttu tõusma.
Keskmiseks nominaalseks pereliikme tulu suuruseks kujunes 1243 krooni kuus. Reaaltulu kasvas 4,7%.
Kapital ja investeeringud
Välisinvesteeringute osakaal ettevõtetele andis ruumi laenudele: otseinvesteeringute osakaal veidi vähenes, samal ajal kui laenude osatähtsus suurenes. Kapitaliturud Eestis laienesid ja välismaised pangad hakkasid aktiivsemalt rahastust pakkuma (nt Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga kanalid).
Struktuurireformid ja integratsioon
1995. aastal liiguti majandusliku integratsiooni suunas: juulis allkirjastati assotsiatsioonileping Euroopa Liiduga ning vabakaubandusleping EL-i ja EFTA-ga. Äriseadustik jõustus sügisel, karmistades aruandlust ja nõudeid aktsiaseltsidele. Maareform, maksureform ja hinnavabastus (reguleeritud hindade liberaliseerimine) jätkusid, soodustades konkurentsi ning läbipaistvust.