Mitte keegi ei sunni Eestis naisi sünnitama või sünnitamisest loobuma. Riik ei manitse ega käsuta, vaid püüab luua tingimused ja pakkuda usaldusväärset informatsiooni, mille toel inimesed saavad oma elu, töö ja peresuhteid korraldada teadlikult, vabaduses ja kindlustundes, kirjutavad Riina Solman, Leo Kunnas ja Jaak Valge.
Avalikus arutelus on ruumi eri vaadetele ja kriitikale, kuid riigi institutsiooni esindajal on eriline vastutus, sest tema sõna on kaalukas mitte ainult isikliku seisukoha, vaid ka ametliku positsiooni mõttes.
Kui soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Christian Veske kirjutab rahvastikuküsimustest ja perepoliitikast, eeldab avalikkus, et tema väited on täpsed, tasakaalukad ja faktiliselt põhjendatud. Eriti siis, kui ta ei maini, et tegemist on tema isikliku seisukohaga.
Veske väidab arvamusloos “Miks noored ei sünnita ja miks see pole olemuslik kriis”, et sotsiaalministeeriumis valminud perepoliitika analüüs seostuvat düstoopiaga, “kus naised peavad käsu peale riigi hüvanguks sünnitama hakkama”.
Selline sõnastus on töö tegelikku sisu moonutav. Ükski riiklik analüüs ega poliitikasoovitus ei ole sellist mõtet sisaldanud. Sotsiaalministeeriumi perepoliitika analüüs on teadmuspõhine töö, mille eesmärk on mõista, miks on Eestis sündivate arv laste praegu üle kahe korra väiksem kui iseseisvuse taastamise aegu ja jääb paljudes peredes soovitust väiksemaks, millised on inimeste otsuste taga olevad tegurid ning kuidas riik saaks paremini toetada peresid, kes lapsi soovivad.
Eesti perepoliitika ei põhine käsul, vaid vabal tahtel. Teame, et enamik noori Eestis soovib endale peret ja lapsi ning lapsi soovitakse rohkem, kui tegelikkuses sünnib. Analüüsi eesmärk ei ole kellelegi ette kirjutada, mitu last ja millal keegi peaks saama, vaid tagada, et perede ja laste toetamine oleks õiglane, küllaldane, järjepidev ja inimlik. Riigi roll on luua võimalused, toetada, aga mitte käskida.
Ekslik on Veske kombel väita, et riik kavandab mingit “sünnitusprogrammi”. Ent arvestades sündimuse langust Eestis rekordmadalale, on riigi kohus rahulikult ja teadmuspõhiselt selgitada, kuidas tagada, et Eesti oleks hea paik elamiseks ja laste kasvatamiseks, kus oleksid võrdsed eneseteostusvõimalused nii neil, kes soovivad rohkem lapsi, kui ka neil, kes lapsi ei soovi. See ei tähenda “võidujooksu sündide arvu” üle, nagu Veske väidab, vaid inimeste soovide arvestamist ja ühiskonna sisemist tugevust.
Veske viitab oma loos teadlaste Corey J. A. Bradshaw’ ja Shana M. McDermotti uurimistööle, mille põhjal väidetakse, et väiksem rahvaarv ei pruugi olla probleem. See viide ei ole asjakohane, sest tegemist on keskkonna- ja kliimateadlastega, kelle analüüs ei tegele rahvastikuprotsesside endi dünaamikaga ega pööra tähelepanu väiksemate ühiskondade kestlikkusele.
“Praeguse sündimuse jätkumisel ei peatu Eesti rahvaarvu vähenemine ka siis, kui see muutub sarnaseks Luksemburgi või Islandiga.”
Rahvaarvu vähenemise puhul ei oma tähtsust selle suurus konkreetsel ajahetkel. Kahtlemata on võimalik ühiskonnana toime tulla ka praegusest mõnevõrra väiksema rahvaarvu juures, kuid Veske ei ole mõistnud peamist: praeguse sündimuse jätkumisel ei peatu Eesti rahvaarvu vähenemine ka siis, kui see muutub sarnaseks Luksemburgi või Islandiga, sest iga järgnev põlvkond saab olema eelmisest vähemalt viiendiku võrra väiksem. Kahe põlvkonna võrdluses tähendab see vähenemist vähemalt 40 protsenti. Edasi võib igaüks ise arvestada.
Seepärast ei saa Bradshaw’ ja McDermotti järeldusi võtta rahvastikupoliitika põhialusena ega kasutada neid väitena, et Eesti ei peaks sündimuse languse pärast muretsema. Nende töö on võib-olla huvitav panus globaalsesse keskkonnadiskursusesse, kuid ei aita kuigivõrdki Eesti rahvastikupoliitika otsuste tegemisel.
Me tunnustame kõiki, kes arutelus osalevad, ka Christian Vesket, sest rahvastikupoliitika on oluline ja väärtuspõhine teema. Meil on hea meel, et viimaks ometi on perepoliitika jõudnud avaliku arutluse keskmesse. Ent kui sõltumatu riikliku institutsiooni juht osaleb avalikus debatis, tuleb tal olla eriti hoolikas, et tema isiklikku sõnavõttu ei loetaks tema juhitud asutuse ametlikuks hinnanguks teise riigiasutuse tööle.
Mitte keegi ei sunni Eestis naisi sünnitama või sünnitamisest loobuma. Riik ei manitse ega käsuta, vaid püüab luua tingimused ja pakkuda usaldusväärset informatsiooni, mille toel inimesed saavad oma elu, töö ja peresuhteid korraldada teadlikult, vabaduses ja kindlustundes. Just seda tähendab kestlikkus ja hooliv riik 21. sajandi Eestis.
Me ei vaja ühegi hääleka vähemuse poolt konstrueeritud rindejoont, kus ühel pool oleks näiteks seksuaalvähemuste ja feministide agressiivne osa ning teisel pool need, kes pööravad rohkem tähelepanu meie ühiskonna tulevikule. Me oleme kõik Eesti ühiskonna liikmed, kellele on oluline nii olevik kui tulevik. Me soovime, et edaspidises arutelus ka sellest eeldusest lähtutaks.