Teiste meeskondade seas võttis Vueltast osa ka Israel-Premier Tech. Nagu nimi viitab, baseerub meeskond Iisraelis, samas tegutsetakse erakapitalil. Kõrgtasemel on rattasporti arendatud kümmekond aastat ja meeskonna eest on aastate jooksul sõitnud ka mitu eestlast.
Hispaania pinnale jõudis tänavune velotuur alles oma viienda etapiga – enne seda sõideti Itaalias ja Prantsusmaal. Just viienda etapina oli kavas meeskondlik eraldistardist sõit.
Palestiina eest võitlevatel aktivistidel oli ilmselgelt kindel plaan Israel-Premier Tech meeskond n-ö sihikule võtta. Meeskondliku temposõidu ajal blokeerisid Palestiina lippudega trassil seisnud aktivistid Israel-Premier Techi sõitjatel tee. Midagi väga hullu õnneks ei juhtunud, ratturid pääsesid ootamatusest läbi, aga sportlikus mõttes kaotas meeskond sekundeid.
See oli kõigest esimene episood, sest ärevaid momente toimus edasistel etappidel mitmeid. Palestiina-meelsed aktivistid kujundasid Vuelta atmosfääri ja kõige sümboolseks krooniks tuli viimase, Madridis toimunud etapi finiš üldse ära jätta.
Juhtunut vaagides ei saa jätta märkimata, et sellesse kõigesse oli ühest hetkest segatud Hispaania poliitiline olukord ning mõningad otsused olid ajendatud sisepoliitilisest võitlusest.
Israel-Premier Techi meeskonna spordidirektorina töötav Rene Mandri tegi Vuelta otsast lõpuni kaasa. Velotuur oli närviline ja väsitav, palju tuli tegeleda sportlaste julgustamise ja motiveerimisega.
Meeskond sõitis velotuuri vapralt lõpuni ja suur tasu oli parimale noorratturile antav valge särk, mis õnnestus võita.
“Üllatusena tuli just see organiseeritus. See ei olnud kindlasti sedasi, et inimestel tekkis kodus idee, et nad on Palestiina-meelsed ja nad nüüd lähevad sebivad lipu endale kuskilt ja lehvitavad seda tee ääres. See oli hästi organiseeritud, inimgrupid kogunesid ikkagi teatud punktidesse – küladesse, teatud kitsastele tänavatele. Näha, et uued lipud olid prinditud, mis olid just lahti volditud, ruudud sees ilusti veel. Ja teatud kohtades olid külad kolm korda väiksemad kui see rahvamass, mis seal oli, see oli kohale toodud kuskilt,” rääkis Mandri. “Kui vaadata üldist rada või seda kaasaelajate seltskonda, siis kui näiteks oli väga raske kohale tuua inimesi, siis seal olid rattafännid kohal ainult. Kui olid mingid pikad, rasked tõusud, kitsad teed, mis mägedesse viisid, siis seal ei olnud neid. Olid seal, kuhu oli hea lihtne kohale tuua inimesed ja kus oli võimalik siis mõnes külas korraldada selline blokaad. Loomulikult politsei seal ikkagi reageeris, oli rahva ja ratturite vahel. Aga, jah, väga hästi organiseeritud, kindlasti.”
Israel-Premier Tech osales sel hooajal kõigil kolmel suurtuuril, eelmistel midagi sellist ei juhtunud. “Ei, midagi sellist ei juhtunud. Loomulikult Itaalias ja Prantsusmaal reageerib politsei oluliselt jõulisemalt, kui ta reageeris Hispaanias. Eks sellel ole omad põhjused,” nentis Mandri. “Me tegelikult ju võistlesime sel aastal Hispaanias mitmel korral. Võitsime mitmeid võidusõite Hispaanias ja meil ei olnud isegi mitte ligilähedale mitte ühtegi sellist probleemi. Nüüd Vuelta ajaks oli näha, et keegi oli selle kätte võtnud ja see asi ära korraldati.”
Kas teie meeskonna ratturid saavad mingit erikoolitust, kui on teada, et selline oht eksisteerib või on nüüd nii, et pärast Vueltat tuleb hakata seda koolitust kuidagi laiemalt andma? “Mingil määral ikka, aga ma arvan, et seda koolitust saavad kõik ratturid kõikides tiimides. Esimene asi on kommunikatsioon, teine asi on see, et kui on väline müra või mingi väline takistus, ise tuleb hästi rahulikuks jääda, ei tohi keema minna. Ka telepildis sai näha, et kui seal vahepeal bänneritega inimesed raja peale tulid, siis osad ratturid naersid ja hirnusid, nad ei läinud käima selle peale, vaatasid, et järjekordne tsirkus. Loomulikult on see frustreeriv, see on ju meeletult frustreeriv. Sa oled sportlane, sa oled 150 km ära sõitnud ja siis järsku tullakse, pannakse sinu elu ohtu ja ka nende enda elu tegelikult, millest nad tihtipeale ise aru ei saanud, kui nad seal tee peale hüppavad ja kiirused suured on. Aga seda koolitust mingil määral, jah, ma arvan, et kõik saavad. See ei ole ainult see, et meie tiimi puhul. Mingit eraldi väljaõpet meil ratturitel kindlasti ei ole versus teiste tiimidega.”
Kui tehakse küll organiseeritud, aga samas ootamatuid protestiaktsioone ja inimesed lähevad teele, mis on ikkagi, mida ratturid tegelikult kardavad, kus on need ohukohad? “Ratturid kindlasti kardavad kukkumisi, see on number üks. Ja seal on väga suur võimalus, et see inimene, kes tee peale hüppab, ta ei adu absoluutselt olukorda. Ta ise tihtipeale ei ole jalgrattur olnud, need protestijad enamuses seal ei ole olnud ise jalgratturid, nad ei tea, mida see tähendab. Ja nad tegelikult ei sea mitte ainult ratturi elu, vaid ka enda elu sellega ohtu,” rääkis Mandri. “Aga toon hea näite. Ühel etapil loobiti trobikond klaasikilde tee peale suhteliselt sõiduetapi alguses, peale seda terve pundi peale läks kohe umbes 22 rehvivahetust ja sealt edasi võidusõit jätkus. Kuna meil on tubeless (ilma sisekummita – toim) kummid, kus piim lapib ära need väiksemad killud, siis paljusid kummipurunemisi ei panda kohe tähelegi. Aga finišis sai nendest kummidest kilde omajagu välja nopitud, mehaanikutel siis. Ja tegelikult, kujuta ette – sa lähed allamäge kuskil 70–80-ga ja sul see samune lapitud koht annab järele seal allamäge, sul see kumm ikkagi jookseb tühjaks. Ja siis need tagajärjed on päris katastroofilised.”
“Me oleme siin ju iga aasta näinud, kuidas mõni rattur kukkumise tõttu surma saab. See on see kõige suurem hirm, mis ratturitel kindlasti oli – et tehakse midagi sellist, aru saamata, mida tehakse ja tegelikult seades nende sportlaste elu ohtu,” lisas Mandri.
Kui teie meeskond oli see käimatõmbav allikas, kuidas teised meeskonnad suhtusid? Kas rattatiimide vaheline solidaarsus on olemas või keegi vaatab niimoodi, et peaks sellest meeskonnast justkui lahti saama? “See küsimus tõstatati kohe, ka meie enda tiim tõstatas selle küsimuse – kuidas teised siis suhtuvad sellesse, mida tegema peaks. Me ei olnud ju selles olukorras üksinda ja meie ei saanud mitte kuidagi seda olukord üksinda lahendama hakata,” selgitas Mandri. “Tiimijuhid omavahel võtsid ühendust, UCI-ga võeti ühendust, ratturid omavahel – ratturitel on omaenda organisatsioon. Tegelikult igalt poolt tuli ülipositiivne tagasiside ja otsustati, et me oleme kõik selles koos ja me peame siit ühiselt läbi minema. Et me ei saa võtta vastu seisukohta, kus me ühe meeskonna ära nullime, sellepärast et ühed protestijad panevad ratturite elusid ohtu, tulevad võidusõitu ära rikkuma. Seda võib järgmisel korral juhtuda mingi muu asjaga. Siin on ju erinevad toetajad erinevate taustadega, erinevad probleemid ja konfliktid maailmas. Ja siis järgmises riigis, järgmine kord tullakse mõnda teist võidusõitu niimoodi ära rikkuma… seda teed kindlasti minna ei saa. Sport on sport ja nii kaua, kui kõrgemad katuseorganisatsioonid ei ole teistmoodi otsuseid vastu võtnud, siis oli tiimide ja ka ratturite enda seisukoht, et peaksime igal juhul jätkama seda ja sellepärast me ka jätkasime.”
Kuivõrd võivad sellised asjad tähendada, et ratturid kardavad Israel-Premier Techi meeskonda tulla? “Oi, kindlasti. Sa ei taha ju olla selles meeskonnas, kus sa oled pideva meediarünnaku all, pealtvaatajate rünnaku all,” arutles Mandri. “Tegelikult me ei olnud ju pealtvaatajate rünnaku all, me olime protestijate rünnaku all. Meil oli meeletult palju kaasaelajaid, ma isiklikult ei ole saanud nii palju positiivseid toetavaid sõnumeid, meil meeskond ise ei ole nii palju saanud varem toetavaid sõnumeid kui nüüd. Tegelikult, mida rohkem oli meie vastasust, seda rohkem oli meie toetajaid. Aga loomulikult tõrvatilk seal meepotis rikub selle meepoti ära, ega midagi ei ole teha. Ja loomulikult meeskonnas peame väga tõsiselt nüüd läbi mõtlema, kuidas edasi minna, et need hirmud maha võtta.”
Eestis pole protestijad suuri spordiüritusi ära rikkunud. Samas on see kindlasti olukord, millega korraldajad mingilgi määral arvestama peavad.