ERR kohtus Shore’iga oktoobri alguses Soomes Tamperes peetud spordikonverentsil “Play the Game”, kus kanadalanna osales nii esineja kui moderaatorina. “Eesti? Ma armastan Eestit! Minu ema parim sõbranna – Tui – on Eestist pärit, tema vanemad põgenesid sealt sõja ajal,” alustas Shore kohtumist helgel toonil.
Shore tegeles 17 aastat sportvõimlemisega, kuid tema karjäär jäi katki. “Ma arvasin, et see olin ainult mina, kellel olid kümneaastasena liiga laiad puusad. Ja et ainult minu treener käis striptiisiklubis, et saaks meile kirjeldada, kuidas see välja näeb, kui tüdrukud teevad klaaslaudadel spagaati. Ma arvasin, et ainult minu treener sundis mind proovima ohtlikke harjutusi – üks neist lõppes jalaluumurruga – ja karjus mu peale, öeldes muuhulgas, et raiskan tema aega ja oma ema raha,” rääkis Shore 2022. aastal Kanada parlamendi ees.
“Kas see olin ainult mina, keda abielus treener suudles vastu tahtmist ja kes pidi treeningutest eemale hoidma, et teda vältida? Kas see olin ainult mina, kes sai pärast treeningul juhtunud õnnetust kaks toonilis-kloonilist krambihoogu, ilma et oleks saanud mingit arstiabi? Kas see olin ainult mina, kes teenis täisstipendiumi NCAA esimese divisjoni ülikooli, kuid loobus sellest, et pääseda kiskjaliku treeneri eest, kes sai hiljem eluaegse tegutsemiskeelu?” jätkas Shore. “Veetsin kogu enda lapsepõlve sportvõimlemisega tegeledes. Ja kõigest hoolimata armastan seda spordiala. Aga mul on kulunud suur osa enda täiskasvanuelust, et sellest kõigest taastuda. Ja ma ei ole üksi.”
Shore tõdes ERR-iga vesteldes, et sportvõimlemine, mis erinevalt muust maailmast pole Eestis väga populaarne, ei erine enda kultuuri poolest väga palju iluvõimlemisest. “Mõlemas valdkonnas on treenerid väga kontrollivad ja domineerivad. Meid julgustatakse juba lapsest saadik olema üsna robotlikud – mitte näitama tundeid, mitte väljendama valu, naeratama ka siis, kui sa pole õnnelik. Lisaks sellele, et see on atleetlik spordiala, on seal suur roll ka esinemiskunstil,” kirjeldas Shore.
Kuidas sai sinust turvalise spordi eestkõneleja?
Olin võimlemise ja üldse kogu spordimaailma selja taha jätnud, tegutsesin hoopis ärimaailmas. Aga siis sain lapsed, kaks tütart. Üks neist tahtis nii väga hakata võimlemisega tegelema ja see tundus ka tema keha jaoks väga sobiv spordiala.
Kas ta tahtis sellepärast, et ema oli olnud võimleja?
Kusjuures, ta ei teadnud sellest suurt midagi, aga kui teada sai, siis süüdistas mind, et ma polnud talle hundiratast õpetanud, ta oli üsna pahane. Nii et pidin talle hundiratast õpetama ja ta sai selle sekunditega selgeks. Siis hakkas ta mind ja mu abikaasat töötlema, et lubaksime tal võimlemistrenni minna. Ja lõpuks mõtlesin – miks peaksime teda takistama? Kui ta tahab proovida, lasku käia. See, et minul oli halb kogemus, ei tähenda, et ka tema sama kogeb. Ütlesin ka abikaasale, et kindlasti pole asjad enam nii hullud kui minu ajal…
Tütre esimesed paar aastat võimlemistrennis olid imelised. Meil oli suurepärane treener, kes oli ka äärmiselt tore inimene. Aga pärast teda oli iga järgmine treener üha hullem. Siis hakkasin tütrele rääkima, et äkki peaks ta millegi muuga tegelema. Tahtsin, et lõpetamisotsus tuleks temalt, sest tundsin, et temalt oli niigi palju võimu ära võetud ja ma ei tahtnud olla järjekordne inimene, kes teda millekski sunnib. Nii et jätsin otsuse tema teha ja lõpuks ta otsustas selle alaga lõpparve teha. Kahjuks oli ka tal väga halbu kogemusi.
Aga see, et tema soov võimlemistrenni minna ei pannud sind just vaimustusest käsi plaksutama, oligi seetõttu, mida sa olid ise võimlemismaailmas kogenud?
Just.
Kim Shore konverentsil “Play the Game” Autor/allikas: Thomas Søndergaard/Play the Game
Kas oled nõus ka jagama, mida sa kogesid?
Praktiliselt kõiki väärkohtlemise vorme – psühholoogilist, verbaalset, emotsionaalset, füüsilist, seksuaalset. Segu kõikidest ja erineval määral. Ilmselt on see hea võimalus seda öelda – minu jaoks oli kõige hullem just verbaalne väärkohtlemine. Ja võib-olla ka hooletusse jätmine. Näiteks jäeti mind kaheks tunniks üksinda vahendile, öeldi, et pean mingi elemendi selgeks saama, aga mingit juhendamist ega abi ma ei saanud.
Aga siis ka see, et minu peale karjuti ja mind häbistati, sest mu kehakuju polnud õige. Mulle tundus alati, et olen spordi jaoks liiga paks ja kui oleksin kas või natuke teistsugune, kui mul oleks teistsugune keha või mul oleks rohkem annet, siis nad äkki ei karjuks mu peale. Äkki siis nad ei ütleks mulle neid kohtutavaid asju. Võib-olla meeldiksin siis treeneritele rohkem. Aga asi polnud ju tegelikult minus.
Ütlesid, et oled olnud Kanada võimlemisliidu juhatuse liige. Kas siis saidki aru, et see ala on seestpoolt mäda?
Jah, kusjuures, ütlesin täpselt seda parlamendis kõneldes. Ütlesin, et võimlemine mädaneb ülevalt alla ja alt ülespoole. Kui olin Kanada võimlemisliidu ja ka Alberta provintsi võimlemisliidu juhatuses, tundsin end tegelikult veel rohkem jõuetuna. Sest pidin käituma juhatuse liikmele sobivalt, järgima nende reegleid, aga samas tuli minu juurde nii palju inimesi, kes rääkisid mulle enda lugusid või oma laste lugusid sellest, kuidas nendega on käitutud. Jutud väärkohtlemisest. Nii hakkasin nendes juhatustes olles võitlema. Mõned noogutasid kaasa, aga tegudeni ei jõutud. Ja ega tegelikult väga usutud, et asjad on nii hullud, nagu ma rääkisin.
Näiteks kui tuli välja film “Athlete A” (USA võimlejate seksuaalsest väärkohtlemisest rääkiv dokumentaalfilm – toim), ütles mulle üks juhatuse liige, et selles oli küll võimlemist üsna sensatsiooniliselt kujutatud. Vastasin, et ma elasin samu asju läbi ja “Athlete A” aitas mul mõista, et selliseid asju juhtub igal pool.
Nendes juhatustes olemine aitas mul mõista, et selles valdkonnas on veel kõvasti vaja tööd teha. Ja tundsin, et pean juhatuse laua tagant lahkuma, sest kohati hakati hoopis mind kiusama. Ja lisaks minuga manipuleeriti – näiteks ütles võimupositsioonil olnud inimene mulle, et minu vaated laste väärkohtlemise osas on äärmuslikud. Vastasin, et minu arvates on laste väärkohtlemine äärmuslik.
Ehk põhimõtteliselt kogesid sa seda, mis toodi ühel arutelul välja väärkohtlemise valdkonna ühe suurima probleemina – spordiorganisatsioonid muretsevad tihtipeale, kuidas kaitsta enda mainet, selle asemel et muretseda sellepärast, kuidas kaitsta lapsi.
Täpselt nii. Ja tundub, et maine tähendab nende jaoks ühtlasi seda, et kui nad saavad teeselda, et midagi halba ei toimu, siis nad on hea organisatsioon. Mina väidan, et sellisel juhul on nagunii juba liiga hilja. Kõik teavad, et teatud aladel läheb selles valdkonnas halvasti. Nii et mis oleks, kui oldaks hoopis selline organisatsioon, mis saab öelda, et me anname endast parima, et väärkohtlemise vastu võidelda ja teeme kõik, et sellisest kultuurist vabaneda.
Seega, nendes juhatustes olles said sa aru, et tahad asutada organisatsiooni, mis aitab lapsi, keda on väärkoheldud?
Jah. Ühendasin jõud kahe võimlejaga, kirjutasime valitsusele kirja ja ütlesime, et meil on hädasti vaja, et valitsus sekkuks ja algataks uurimise, et meil oleks päriselt dokumenteeritud andmed, mis näitaksid, kui levinud on väärkohtlemine ja kuidas see sportlasi mõjutab. Tegime niimoodi, et meie kirjale said ka teised sportlased allkirja anda. Lootsime, et saame äkki 75-100 allkirja. Aga lõpuks kirjutas sellele alla ligi 700 Kanada võimlejat, kes kõik ütlevad, et neid on spordis väärkoheldud. See on ikka suur hulk inimesi. Ja paljude jaoks oli see esimene kord endaga juhtunut kellegagi jagada. Tegime ka Google’i vormi, kus inimestel oli võimalus ennast identifitseerida ja ka enda lugu jagada, kui nad tahtsid. Nii et meil on lehekülgede kaupa informatsiooni, mida sportlased polnud varem kellegagi jaganud.
Ehk siis põhimõtteliselt sai sellest algatusest viis anda sportlastele hääl, anda neile võimalus jagada enda lugu. Hakkasime mõistma, et väärkohtlemine on tõesti väga suur probleem, aga ometi olime silmitsi sellega, et võimlemisorganisatsioonid polnud muutustele avatud.
Kim Shore konverentsil “Play the Game” Autor/allikas: Thomas Søndergaard/Play the Game
Mulle tundub, et paljude jaoks on väärkohtlemisest rääkimine endiselt tabu. Mis sa arvad, miks see nii on?
On tõesti. Olen seda väga palju uurinud, olen sel teemal kirjutanud. Näiteks kirjutasin artikli, et väärkohelduid tuleb kuulata, neile tuleb hääl anda. Ja sain selle käigus aru, et põhjus, miks ei taheta, et need lood välja tuleks või sellest räägitaks, on lihtne – sest siis tuleks sellega ka tegeleda. Ja ausalt öeldes ei tea keegi, mida tuleks teha. Mingeid kindlaid plaane pole ja ilmselt just seetõttu, et sellest pole piisavalt räägitud. Lisaks sellele, et kellelgi pole plaane, pole ilmselt ka piisavalt vahendeid. Nii et meil ei ole organisatsioone, kellel oleks raha, et panustada sellesse, et mõelda välja plaan, kuidas sporti turvalisemaks muuta ja kuidas tegeleda väärkohtlemise ohvritega. Ja kuidas väärkohtlemist ennetada.
Aga ma olen tõesti uhke kõigi nende 700 allkirja üle, sest need on inimesed, kes ütlevad, et midagi tuleb teha. Me peame nendest asjadest rohkem rääkima ja midagi tuleb ette võtta. Ja küll lõpuks sünnib ka plaan. Peame kuskilt otsast alustama. Kui spordiorganisatsioonid avaksid oma uksed ohvritele ja paluksid nende abi, et koos välja mõelda, mida ette võtta, et väärkohtlemise vastu võidelda, et sport muutuks turvalisemaks, siis nendest inimestest, kes oleksid valmis panustama, pole puudust. Neid tuleb lihtsalt kaasata.
Paljude inimeste jaoks – mulle tundub – on väärkohtlemine ainult füüsiline või seksuaalne, muud väärkohtlemiseks ei peeta. Sina aga ütlesid, et sinu jaoks oli verbaalne väärkohtlemine kõige hullem. Mida sa ütleksid neile, kes ei pea seda väärkohtlemiseks?
Nii verbaalne kui psühholoogiline väärkohtlemine on lakkamatu. Sulle öeldakse, et sa oled siga, sind võrreldakse prügiga, öeldakse, et sa oled kasutu mänguasi, rumal jne. Kui sa hakkad selliseid asju pidevalt kuulma, eriti lapsena, kui oled haavatavas arengueas, jäävad need kõik sinu pähe. Sul tekib arusaam, et oluline on ainult see, milline sa väljastpoolt paistad. Ei ole oluline, mida sa mõtled või kuidas end tunned. See mõjutab sügavalt su psüühikat.
Mina murdsin jalaluu, kui proovisin teha elementi, mille kohta mu treener ütles, et kui ma seda ära ei tee, ei suuda ma midagi teha. Treener jättis mind üksinda harjutama. Ma proovisin ja proovisin ja lõpuks murdsin enda jalaluu. Jalaluu kasvas kokku tagasi, aga mida ma sellest mäletan, on see, kui hirmul ma olin, et treener mu peale karjus. Et ma polnud üldse valmis seda elementi tegema. Ja kuidas ma tundsin piinlikkust, et mina olin probleem ja mina olin põhjus, miks treener ärritus. Sellised asjad sööbisid mu mällu.
Vaimse tervise mure korral leiab kontaktid peaasi.ee lehelt. Väärkohtlemise korral saab pöörduda EADSE spordivalvuri poole.
Ma arvan, et üksikutest juhtumitest on lihtsam paraneda. Samas, see ei kehti kõigi puhul. Mõnikord võib üksainus intsident, see üks kord, kui sulle halvasti öeldakse, päädida näiteks kümne aasta pikkuse söömishäirega. Nii et ma ei taha tegelikult pisendada ka ühekordse juhtumi mõju. Aga ma arvan, et sul on õigus – inimesed ei teadvusta piisavalt, et verbaalne ja psühholoogiline väärkohtlemine tekitavad suurt kahju. Osalt on see seetõttu, et enamikus riikides on kriminaalkorras karistatavad üksnes füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine. Ja miks? Sest need on nii tõsised asjad, et võivad viia selleni, et lapsel tekivad vaimse tervise probleemid, ta hakkab tegelema enesevigastamisega, tal tulevad enesetapumõtted ja halvimal juhul lõpeb see enesetapuga.
Aga teate, mis? Laps, kes on aastaid kogenud verbaalset ja emotsionaalset väärkohtlemist, jõuab tihti samade tagajärgedeni – vaimse tervise probleemid, enesevigastamine, enesetapumõtted ja halvimal juhul enesetapp. Nii et tagajärjed on täpselt samad, vahet pole, kas sind väärkoheldi seksuaalselt või psühholoogiliselt ja emotsionaalselt.
Sellised rohkem vanakooli mõttelaadiga inimesed ütlevad, et tippsport peabki karm olema, peavadki olema veri, higi ja pisarad. Mida sina sellest arvad?
Treenerid saavad olla ranged, ilma et oleksid julmad. Tegin kunagi töötubasid, kus tõin näite päriselust – treenerist, kes karjus ühe väikese tüdruku peale, ütles talle, et ta käitub nagu titt ja kui ta ei suuda normaalselt rööbaspuude harjutust teha, võiks ta sama hästi juba lihtsalt alla anda, sest keegi ei hakka vahtralehte tema trikoole panema, kui ta on nii saamatu. Vihjates siis sellele, et tüdruk ei pääse kunagi koondisesse. Ja see tüdruk lõpetaski ära, sest oma peas kuulis ta vaid seda, et ta pole kunagi piisavalt hea, et pääseda rahvuskoondisesse, nii et miks üldse jätkata.
Mina ütleksin, et see on julm lähenemine. Treener saanuks sarnase sõnumi edastada ka niimoodi, et ta olnuks nõudlik, aga samas lahke. Näiteks öeldes: “Saan aru, et sul on praegu raske, aga ma näen, kui väga sa pingutad. Mine võta lonks vett, kogu end natuke ja proovi siis uuesti. Ja isegi kui see ei tule täiuslikult välja, oled ikkagi sammukese enda eesmärgile lähemal. Sa oled selline laps, kes näeb nii palju vaeva, et kunagi võib keegi selle vahtralehe sinu trikoole panna. Nii et mis oleks, kui prooviksid uuesti?” See on sisuliselt sama sõnum, aga ilma julmuse ja alandamiseta.
Kim Shore (vasakul) konverentsil “Play the Game” Autor/allikas: Thomas Søndergaard/Play the Game
See tuletab meelde lauset, mille üks spordipsühholoog mulle ütles: sport on niigi karm, miks peaks treener seda võimendama.
Täpselt! Ma ei usu, et olin seetõttu tugevam või parem võimleja, et minu peale karjuti. Muutusin hoopis väiksemaks, tõmbusin rohkem küüru, mul oli vähem enesekindlust. Ja siis oodatakse, et läheksin põrandale, oleksin enesekindel, naerataksin ja oleksin edukas? Need kaks asja ei lähe omavahel kokku.
Kuidas sa kõigest läbielatust paranesid?
Perekond toetas. Ema oli väga toetav. Ja psühholoogid. Mul oli küll teraapias käimisega ka ebaõnne, aga mingil määral oli sellest ikka abi. Ja kogukonna olemasolu oli ka oluline. Kui mu tütardel olid spordis esimesed rasked momendid, sain aru, et pean ennast korda saama – tugevamaks, vastupidavamaks, tervemaks –,et saaksin nende jaoks olemas olla just sellisel viisil, nagu nad vajavad. Nii et põhimõtteliselt lihtsalt pidin paranema. Ja kuna olen sportlane, käib see loomulikult nii, et kui midagi otsustan, annan endast kõik.
Enda paranemisest jõudsin väga kiirelt selleni, kuidas parandada kogu süsteemi. Kuidas parandada sporti nii, et see oleks kõikidele lastele turvaline. Aga ma ei kujutanud ette, et sellest kujuneb nii suur väljakutse.
Nii et see eestkõnelemine on olnud justkui osa sinu paranemisteekonnast?
Ma arvan küll. Ilmselt seetõttu, et olen loonud kogukonna. Olen koos inimestega, kes on sarnaseid asju läbi elanud. Ma ei häbene enam öelda, et minuga juhtusid halvad asjad. Saan nüüd palju paremini aru, et see ei olnud minu süü – see, kuidas minuga käituti, on nende treenerite süü. Nemad valisid lihtsama tee. See lihtne tee on olla julm, lihtne tee on mitte omada kannatlikkust oma sportlaste suhtes ega proovida erinevaid lähenemisi. Lihtne tee on lihtsalt kõigi peale karjuda. See on nende probleem, mitte minu oma. Nii et jah, vabastasin end sellest kõigest, võideldes turvalise spordi eest.
Räägime nüüd sellest võitlusest. Millised peaksid sinu hinnangul olema järgmised sammud spordimaastikul, et püüda väärkohtlemist alustuseks vähemalt vähendada?
Kui räägime rahvusvahelisest tasandist, lähevad mõtted esmajoones rahvusvahelistele alaliitudele, kelle ülesanne peaks olema enda spordialalt väärkohtlemise väljajuurimine. Aga ausalt öeldes ei tee enamik neist kaugeltki piisavalt. Saan rääkida näiteks rahvusvahelisest võimlemisföderatsioonist. Minu hinnangul ei tee nad sisuliselt mitte midagi. On nii palju asju, mida võiksin välja tuua, aga ma isegi ei tea, kust alustada, sest see nimekiri on lihtsalt liiga pikk.
Põhimõtteliselt oleks alustuseks vaja, et mõni organisatsioon oleks julge. Väga tahaksin näha, et rahvusvaheline võimlemisföderatsioon leiaks selle julguse ja hakkaks enda liikmesriike teavitama, et teatud käitumine pole enam vastuvõetav, ei nendes riikides ega ka rahvusvahelistel võistlustel.
Kim Shore (vasakul) konverentsil “Play the Game” Autor/allikas: Thomas Søndergaard/Play the Game
Ma arvan, et väga oluline asi, millega tuleks tegeleda, on treenerite harimine. Ja siis tuleb ka treenereid toetada. Paratamatult tuleb suur osa treenereist süsteemisiseselt, suure tõenäosusega on nad ka ise suuremal või vähemal määral kogenud väärkohtlemist ja seetõttu kohtlevad nad enda treenitavaid samamoodi. Kui inimene pole oma minevikuhaavadest üldse paranenud, siis ta otsibki sellist eneseõigustust või võimutunnet – ja nii see tsükkel kordubki. Me peame selle tsükli lõhkuma.
Kui ma mõtlen erinevatele lugudele, mis on avalikkuse ette jõudnud, tunnen end ise ka veidi jõuetuna, sest tegelikult ei ole ju väärkohtlejateks ainult treenerid. Ka trennikaaslased võivad väärkohelda, samamoodi ahistamine internetis. Selline tunne, et selle vastu on raske võidelda, kui sellel on nii palju eri vorme.
Tõsi. See on ühiskondlik probleem. Ja internet kahtlemata annab lisavõimaluse olla julm. Väljendada enda arvamust, mõtlemata, kuidas see mõjutab inimest, kelle kohta sa halvasti ütlesid. Aga jah, ma arvan, et mida rohkem me levitame teadlikkust ja harime inimesi, seda paremini neid organisatsioone juhitakse, seda paremad on meie endi tööriistad ning seda enam me julgustame inimesi olema julged, seismaks ohvriks langenud inimeste eest.
Kui lapsevanemad tribüünilt midagi näevad, kui vanemad sportlased näevad, et noorematele tehakse liiga, et nad siis ütleksid midagi, sekkuksid. Või esitaksid vajadusel avalduse. Lisaks peame mõtlema, kuidas neid süsteeme paremaks teha, et inimesed, kes julgevad väärkohtlemisest teavitada, saaksid ka ise tuge.
Kim Shore moderaatorina konverentsil “Play the Game” Autor/allikas: Thomas Søndergaard/Play the Game
Miks see kipub nii olema, et mitte ainult spordis, vaid ühiskonnas üldiselt hakatakse ohvreid süüdistama? Et vägistamisohvritele öeldakse, et küllap kandsid liiga lühikest seelikut, koduvägivallaohvritelt küsitakse, kas ajasid ise mehe vihaseks ja samamoodi sportlastega – küllap sa olid selle sõimu kuidagi ära teeninud.
Kujutan ette, et see on mingi ajalooline tsükkel ja palju lihtsam on suruda maha inimest, kel on parasjagu valus. Palju lihtsam on suruda maha last. Palju lihtsam on sundida naisi vaikima. Neid inimesi on lihtsam maha teha kui inimesi, kes on võimupositsioonil. Ohvrid on haavatavad. Neid on lihtsam rünnata.
Ja näiteks spordis on ka ringkaitse. Treenerid sõbrustavad vastutavate isikutega, juhatuse liikmetega ja vastupidi. Nad kõik kaitsevad üksteist. Ja kui sa ei kuulu sellesse kaitstud gruppi, oled üksi. Kui keegi julgeb väärkohtlemisest teavitada, teeb ta seda tavaliselt üksinda. Ja see treener või juhatuse liige, kes on kohatult käitunud, on kaitstud.
Aga ka see on võimalik, et kui treenerit süüdistatakse väärkohtlemises, hakkavad teda kaitsma ka lapsevanemad. Ütlevad, et pole võimalik, väga hea treener on.
Siin on paar asja. Vanemad peavad eesmärkidest aru saama. Veenduma, et nad toetavad enda lapse sporditegemist, mitte ei ürita selles ise peategelased olla. Aga samuti peame kõik meeles pidama, et ühe inimese kangelane on teise vägivallatseja. Ükski treener ei kohtle kõiki lapsi ühtemoodi. Näiteks treenerid, keda mina pidasin parimateks, olid teiste laste vastu vägivaldsed.
Need lapsevanemad, kes asuvad pimesi treeneri kaitsele, käituvad lihtsalt valesti. Nad ei arvesta sellega, et see, et treener nende lapsele sobib ja aitab nende lapsel unistusi saavutada, ei tähenda, et see treener ei või samal ajal olla teise lapse vastu vägivaldne. Seega peaksid vanemad sellest eemale hoidma, sest keegi peale sportlaste ei tea, mis toimub kulisside taga.
Inimestel, isegi vägivallatsejatel, on erinevad eluetapid. Võib-olla näiteks oli treener aastaid väga hea ja turvaline, aga siis mingil põhjusel midagi juhtus ja temast sai seksuaalkurjategija. Eile ta ei pruukinud seksuaalkurjategija olla, aga täna ja homme on.
Mida rohkem me sellest teemast räägime ja sellele uut valgust heidame, seda parem. Tasapisi hakkame valesid narratiive ümber lükkama, aga see kõik võtab aega.
* * *
Vaimse tervise mure korral leiab kontaktid peaasi.ee lehelt. Väärkohtlemise korral saab pöörduda EADSE spordivalvuri poole.