Värske uuring näitab, et veerand lemmikloomana peetavatest Eesti küülikutest, merisigadest ja rottidest on ülekaalulised. Veterinaar Mariin Pantelejevi sõnul on peapõhjus sageli omanike teadmatus, kes annavad loomadele vale toitu või ei mõtle nende üksildusele.
Viljandi loomade varjupaigas töötav Pantelejev keskendub oma argitöös eksootilistele lemmikloomadele. Hiljuti avaldas ta teadusartikli ajakirjas Animal Welfare, kus keskendus küülikute, merisigade ja rottide ülekaalulisusele. Pantelejevi sõnul on ülekaalulisus lemmikloomade seas märksa levinum mure kui alakaalulisus. Kui koerte ja kasside puhul räägitakse lääneriikides kuni poolte loomade ülekaalust, siis tema uuringu põhjal on probleem tõsine ka väiksemate lemmikute seas.
Uuringust selgus, et paljud eksootiliste loomade tervisemured on seotud ebaõige pidamise ja söötmisega. Küülikute ja merisigade põhitoit peaks olema kiudainerikas ja energiavaene hein või rohi. Veterinaari sõnul peaksid nad seda pidevalt närima, mis aitab korras hoida ka nende hambaid.
Probleem on aga selles, et omanikud söödavad loomadele liiga palju poest ostetud müslisegusid ja graanuleid, pidades neid ekslikult põhitoiduks. “See võiks olla parimal juhul ainult maiustus,” rõhutas Pantelejev saates “Huvitaja”. Ta selgitas, et isegi heinagraanuleid ehk pelleteid võiks täiskasvanud loom saada vaid supilusikatäie päevas. Seemneid ja värvilisi palakesi sisaldavaid segusid ei peaks küülikutele ja merisigadele aga üldse andma.
Rottide puhul, kes on kõigesööjad, on murekohaks inimeste toidulaualt antav liiga rasvane või suhkrurohke toit. Pantelejev juhtis tähelepanu, et poed müüvad selliseid toitesegusid sageli täissööda nime all, kuigi vastavad regulatsioonid puuduvad. “Neile isegi müüakse neid jogurtitropse maiustuseks, mis sisaldavad piima,” tõi ta näite, kuigi küülik ja merisiga on sajaprotsendilised taimtoidulised.
Üksildus teeb looma passiivseks
Lisaks valele toidule kergitab kehakaalu ka liikumisruumi puudus ja üksildus. Mariin Pantelejevi sõnul peaksid uuritud liigid – küülik, merisiga ja rott – elama alati koos seltsilisega. Koos elades tunnevad loomad end turvalisemalt, nende stressitase on madalam ning nad liiguvad ja mängivad rohkem. See võib vähendada ka stressisöömist. Tema uuring kinnitas omanike hinnangute põhjal, et üksi peetavad loomad liigutavad end ööpäeva jooksul vähem.
Veterinaar lisas, et ka müüdavad puurid ei vasta enamasti loomade miinimumnõuetele. “Küülikuid ei soovitata näiteks puuris üldse pidada. Nad peaksid saama joosta toas ringi nagu koer või kass,” märkis ta.
Ülekaalulisus ei ole vaid kosmeetiline probleem. See lühendab looma eluiga ja soodustab kasvajate teket. Pantelejev selgitas, et rasvavoltidega küülikud ja merisead ei ulatu enam oma pärakust sööma spetsiaalseid roojapabulaid (tsehhotroofe), mida nad vajavad teatud ainete kättesaamiseks ja toidu teistkordseks seedimiseks. Samuti ei ulatu nad ennast pesema. Viimaks soodustab ülekaal kehas erinevaid põletikke, näiteks liigesepõletikke, ja muudab olemasolevad terviseprobleemid hullemaks.
Pantelejev tõi eraldi probleemina välja olukorra loomade varjupaikades, kus praegu valitseb “kassi uputus”. Kassid, kes ootavad uut kodu kuid või isegi aastaid, elavad sageli kassitubades või puurides. “Nad söövad lihtsalt igavusest või stressist,” ütles Pantelejev. Varjupaigas on aga probleemi keeruline lahendada, sest ühiskasutatavas toas peab toit kõigile kättesaadav olema ja puuris elav loom veedab suurema osa ööpäevast paigal.
Koerte ja kasside kaalukontroll
Ülekaal valmistab probleeme ka laiemalt levinud lemmikloomade, koerte ja kasside puhul. Mariin Pantelejevi sõnul on lahendus tegelikult lihtne: loomale tuleb vähem toitu ette panna. Tihti takistab õiget käitumist omaniku emotsionaalne side lemmikuga, mistõttu antakse palukesi oma toidulaualt või täidetakse kaussi iga kord, kui loom küsima tuleb.
Ta andis kaks soovitust. Esiteks ei peaks olema kõrbinad kausis kogu aeg vabalt ees. Loomale tuleks anda päeva jooksul kindel mõõdetud kogus väikeste portsudena. Teiseks võiks selle peita spetsiaalsete mõistatuste või mänguasjade sisse. See pakub loomale vaimset tegevust ja ta peab toidu kättesaamiseks vaeva nägema, mitte lihtsalt kausi juures näksima.
Kuigi liikumine aitab kaloreid kulutada, on veterinaari hinnangul sissetulevate kalorite piiramine siiski olulisem. Pantelejev avaldas lootust, et inimeste teadlikkus probleemist paraneb. Samas kartis ta, et probleem ise ei lahene. Kui inimesed ümaramate loomadega ära harjuvad, hakkavad nad normaalkaalus loomi ekslikult kõhnaks pidama.