Missugune on teie suhe Viljandi ja Viljandi haiglaga?

Priit Põldma (PP): Tegin oma esimese teatritöö Viljandis kümmekond aastat tagasi ja sellest saati olen mõne aasta tagant Ugalasse midagi tegema sattunud. Mul pole Viljandiga varasemaid sidemeid ega lapsepõlvemälestusi, aga nende kümne aasta jooksul on see linn saanud mulle väga koduseks ja inspireerivaks paigaks. Paar korda käisin ka vanas haiglas, kui see veel töötas. Haigla keldrikorrusel võeti koroonateste.

Mäletan, kuidas pidin ühel detsembrikuu varahommikul minema testi tegema, liinibussiga ei julgenud sel ajal sõita, nii et läksin Ugalast haiglasse jalgsi. See oli väga kummastav, kui põllu tagant hakkas paistma see tohutu koloss. Tundus uskumatu, et ühe väikese linna serval, õunapuuaedade, põldude ja eramute vahel on selline hiigelhoone. Ilmselt on esimene kohtumine selle majaga üheks alateadlikuks tõukeks nüüdse lavastuse loomisel. Kõik korrad, kui haiglas käisin, olin üllatunud, kuidas vastuvõtt oli ülimalt meeldiv ja teenused tundusid väga kõrgel tasemel, aga keskkond ise mõjus nii endisaegsena.

Joel Väli (JV): Minul isiklik side Viljandiga puudub, kuid sümpaatia linna vastu aina kasvab. Olen nõus, et “kummastav” on hea sõna Viljandi haigla kirjeldamiseks. Kui Tallinna poolt läheneda, seisab ta seal justkui maaväline objekt või maamärk. Mõnda aega ma ei teadnudki, et see on haigla – pidasin seda suureks korterelamuks või hotelliks.

“Lühem kui elu” läbimäng Autor/allikas: Annika Vihmann

Nostalgia on eriline tunne, mis võimaldab inimesel taas läbi elada kunagi kogetut. Niisamuti on Viljandi vana haiglahoone paljudele oluline mälupaik, kuhu tullakse taas otsima möödunud aegade mälestusi. Missugused kohad või paigad teis nostalgiat tekitavad?

JV: Elu on selleks veel liiga lühike olnud, aga lapsepõlvepaigad tekitavad kõige rohkem nostalgiat. Mäletan eredalt Joaveski mahajäetud paberivabrikut Lahemaal, kus suviti aega veetsin. Samuti on haridusasutused nostalgilised, kuigi veel üsna värsked mälupaigad. Aga kujutan ette, et praegu oma esimesse koolimajja minnes hakkaksin seal kindlasti heietama.

PP: Mulle tundub, et nostalgia tekib distantsiga. Elasin esimesed kaheksa eluaastat Keilas ja järgmised kaheksa Rakveres, nii et mul on kaks lapsepõlvelinna, kus ma enam igapäevaselt ei ole ja mille muutumist ma pidevalt ei näe. Kui seal vahel käin, siis kogen küll midagi, mida võiks nimetada nostalgiaks: teatud kohad tuletavad meelde seal aset leidnud sündmusi, meenuvad majad või puud, mille asemel on nüüd midagi muud, inimesed, kes on võib-olla juba lahkunud… Üllatun selle üle, et vahemaad tunduvad teistsugused kui lapsepõlves. Ükskord läksin Rakveres täie enesekindlusega toidupoodi ja alles sees olles märkasin, et selles hoones on nüüd ehitusmarket. Ühesõnaga, näen neid paiku mitmekordselt. Selle tagant, mis on praegu, kumab kogu aeg see, mida enam ei ole.

Mida tähendab teie jaoks “Lühem kui elu”?

PP: Ma arvan, et selle motiivi pakkus välja Aare Pilv, lähtudes haiglahoone olemusest. Kuigi maja on tohutu suur ja selle ehitamine nõudis meeletult ressurssi, tegutses haigla seal vaid nelikümmend aastat. Nii mõnegi arsti karjäär on olnud pikem kui selle haigla eluiga. Paljud, kes mäletavad selle maja ehitamist, näevad nüüd ilmselt ka selle lammutamist. Kõik, kellega oleme sel teemal rääkinud, kinnitavad, et haiglahoone lammutamine ja millegi uue ehitamine on rahaliselt mõistlikum kui renoveerimine.

Olen mõelnud, kuidas tehnoloogia areng muudab kõike ajutisemaks – loome aina paremaid ja efektiivsemaid lahendusi, mis kestavad järjest lühemat aega. Muidugi on antud juhul selle põhjuseks ka nõukogude vilets ehituskvaliteet, aga mulle tundub, et see fenomen on laiem – keskkond, mis meid ümbritseb, on järjest ajutisem.

JV: Haigla on sündmuste, hetkede ja lugude betooni valatud kogum.

“Lühem kui elu” läbimäng Autor/allikas: Annika Vihmann

Millist kogemust soovib see lavastus publikule pakkuda? Kas eesmärk on taaselustada nende mälestused või panna neid tõdema, et see peatükk on nüüd lõpuks läbi saanud?

PP: Mind on protsessi algusest peale saatnud alapealkiri “Hüvastijätt”. Tahaks pakkuda eelkõige Viljandi inimestele võimalust viibida veel kord neis ruumides, kus on kogetud nii palju tähenduslikke hetki – tulekuid, minekuid, tagasitulekuid – ning kohtuda seal oma isiklike mälestustega, mis on selle paiga ja ajaga seotud. Loodan, et see, mida neis ruumides teeme, ei takista, vaid pigem soodustab isiklike mälestuste pinnale kerkimist. Mingis mõttes on see lavastus nagu rituaal: läheme ühte märgilisse paika tagasi, enne kui see päriselt kaob, ja jätame temaga hüvasti.

Ruum on otsekui omaette tegelane, kellel on oma lugu. Kas idee teha Viljandi haiglas lavastust pigem hirmutas või hoopis inspireeris? 

JV: See ainult inspireeris mind. Nüüd, kohapeal tegutsedes, on muidugi ka hirmutav, aga kunstnikule heas mõttes väljakutse. Kui on üheksa korrust ja kolm tiiba, kus kõik vajalik olemas, nõuab see filigraanset puudutust. Enamiku motiive on haigla ise välja pakkunud. Black box’is lavastust tehes mõeldakse kõik paberil välja, Viljandi haiglas aga käisime eri ruumides, mis pakkusid lahendusi ise – uusi elemente ja nende laiendeid. Eesmärk on nii omaaegset atmosfääri elustada kui ka luua tunnet, et sealt on just lahkutud. Ruum võiks alati olla oma identiteediga ja mängida kaasa. Selles lavastuses on haiglaruumid nii loo algpunktiks kui ka selle kooshoidjaks. Sealses tühjuses ja totaalsuses leidub lopsakaid kohti, mis pakuvad teatud mõttes meelepärast kitsikust, mida saame loo jutustamisel ära kasutada. 

“Lühem kui elu” läbimäng Autor/allikas: Annika Vihmann

Millisel moel suhestub lavastus filmiga “Ainult hulludele ehk Halastajaõde” – kas vastanduse või peegeldusena? Kas ja kuidas see teid inspireeris?

PP: Olin kunagi näinud filmist katkeid ja lugenud Lauri Sommeri raamatut “Lõputud soovid”, kus “Halastajaõest” ja peaosatäitjast Margarita Terehhovast juttu. Mõne aasta eest vaatasin filmi tervikuna – see oli väga mõjus, just see, kuidas olme ja sümbolism segunevad ning pealtnäha realistliku loo külge kasvab metafüüsiline tasand.

Hiigelsuur haiglahoone – kõle ja hingetu, samas inimeste aitamiseks loodud – on filmis väga oluline keskkond. Kuna olin just enne “Halastajaõe” vaatamist Viljandi haiglas käinud, olin hämmingus, kui vähe need ruumid filmi tegemise ajast muutunud on. Kui tekkis võimalus teha suvel tühjas haiglahoones lavastust, tuli see film kohe meelde. Režissöör Arvo Iho eelistab pealkirja “Halastajaõde”, tema jaoks on see filmi tegelik nimi. Proovides oleme arutanud, et haigla ise on ka nagu üks suur halastajaõde – ta võtab kõik vastu, toetab inimest kannatustes, aitab ilmale tulla, terveks saada ja ka ära minna.

JV: See film inspireeris väga. Esimene vaatamine oli tõesti mõjus, pisarad olid silmis. Kunstiliselt annab see hea vaate nii haiglale kui ka tollasele ajastule. Vormiliselt teeme aga siiski teatrit ja kasutame filmikunstiga võrreldes teisi vahendeid. 

Priit Põldma ja Joel Väli Viljandi vanas haiglas Autor/allikas: Annika Vihmann