Aastaid mõlgutatud kohtureform peaks tagama inimesele tõhusama, kvaliteetsema, ettearvatavama, kiirema ja säästlikuma, kuid endiselt kodulähedase kohtutee. Kohtunikule toob see kaasa spetsialiseerumisvõimaluse, aga ka paindliku üleriigilise jagamissüsteemi, mis võimaldab ühtlustada töökoormust, lihtsustada asendamist ja vältida asjade kuhjumist.

Jääb üle vaid loota, et mõtted saavad seaduseks ning ühiskonna muutustega kaasas käiv Eesti kohtusüsteem on etaloniks teistele riikidele.

Meie kuvand tõhusast kohtusüsteemist on murenemas

Õigusemõistmine on üks riigi tuumikfunktsioonidest, milleta ei toimiks riigikorraldus, majandus ega ühiskond tervikuna. Õigusemõistmine ja kohtukorraldus on traditsiooniliselt stabiilne ega peaks alluma poliitilistes tõmbetuultes tehtavatele muudatustele. Seepärast on need olulisel määral paika pandud juba põhiseaduses, tagamaks ennekõike õigusemõistmise sõltumatust, aga ka tõhusust ja autoriteeti.

Siiski ei paikne kohtusüsteem väljaspool ühiskonda ega saa arvestamata jätta üldisi trende ja muutusi, vaid peab sellega kohanduma, et õigusemõistmise teenus oleks kvaliteetne, jätkusuutlik ja kättesaadav ka edaspidi. Mõistagi tuleb ka kohtusüsteemi ümberkorraldamisel olla ettevaatlik ja hinnata muudatuste pikemaajalist mõju.

Eesti kohtusüsteem on paljude teiste riikidega võrreldes iseenesest heas seisus. Tagatud on korrakohane ja sõltumatu enamusele kättesaadav õigusemõistmine, ulatuslik kohtuvõrk, kohtuasjade lahendamine enamasti mõistliku aja jooksul ja ka professionaalselt, mida kinnitab mh esimese astme kohtu lahendite madal edasikaebeprotsent, aga ka vaid üksikud negatiivsed hinnangud Euroopa Inimõiguste Kohtus.

Eesti kohtusüsteem on paljude Euroopa riikidega võrreldes üldiselt ka praegu veel paremini digiteeritud. Kohtusüsteem on uuringute järgi avalikkuse silmis kõrge usalduskrediidiga, kohus on nähtaval, korraldab avalikke istungeid ka veebiülekandena, kohtunikud selgitavad lahendeid jne.

Seega justkui ei ole põhjust suuremaks nurisemiseks. Paraku ei saa jääda loorberitele puhkama, sest mitmed trendid on negatiivse suunitlusega, mis võib pikemas perspektiivis tähendada senise seisu olulist halvenemist.

Meie kuvand edukast ja tõhusast kohtusüsteemist on murenemas. Menetlustähtajad on jätkuvalt pikenemas ja kohtute jõudlus kahanemas ning seda olukorras, kus tsiviilasjade aastatetagune kasv on praktiliselt peatunud ja süüteoasjade koguarv on aastaid vähenenud. Maakohtus tuleb oodata tsiviilasjas sisulist lahendust keskmiselt veidi üle aasta ja haldusasjas veidi alla aasta. Mahukamad kriminaalasjad kestavad kohtus keskmiselt ligi kolm aastat. Haldusasju on viimastel aastatel ka oluliselt lisandunud. Märkimisväärselt on suurenenud menetluse venimisest tingitud kaebuste hulk.

Kohtute digiteerimise areng on toppama jäänud. Kohtuinfosüsteemi senisel kujul uut arenguhüpet tekitada ei ole võimalik, kuna see ei ole andme- vaid dokumendipõhine. Selle raames ei ole selle võimalik süsteemselt ja efektiivselt kasutada tehisintellekti. Teiste riikide intelligentsed digilahendused on meist ette läinud.

Kohtusüsteemi usaldusväärsus on küll kõrge, kuid paraku samuti langustrandis, olles aastaga langenud 71 protsendilt 65 protsendile. Kvaliteetne õigusabi ei ole paljudele kättesaadav. Kohtuväline lepitusmenetlus ei ole tõhusalt käivitunud.

Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest on kohtute endi roll haldamisel väike, kandev osa on eelarveliste ja korralduslike küsimuste otsustamisel jätkuvalt täitevvõimul, konkreetsemalt justiits- ja digiministeeriumil.

Kohtunikukohtade juurde loomine ei ole lahendus

Ilmselgelt on ühiskonnas kasvanud ootused nii õigusemõistmise kättesaadavusele, kohtumenetluse kiirusele kui ka professionaalsusele, aga ka kohtu avatusele, menetluse avalikkusele ja lahendite selgitamisele.

Avalikkuses tajutakse teravalt võimalikku lahendite ebaõigsust ja isikute (ka näilist) erinevat kohtlemist. Kohtunikelt oodatakse kõikvõimalike normide perfektset tundmist ja kohati suisa üliinimlikku tarkust ja ettenägelikkust ning eeldatakse ka nende suuremat isiklikku vastutust ebaõigete lahendite või menetluse venimise eest. Seda kõike olukorras, kus senise töökorralduse ja süsteemiga ei ole võimalik neile ootustele objektiivselt vastata. See on omakorda toonud kohtu tegevuse suurema avalikkuse tähelepanu ja kriitika alla, põhjustades (tihti ka ebaobjektiivseid) rünnakuid, eriti sotsiaalmeedias.

Kõige selle taustal ühiskond muutub. Rahvastik väheneb ja vananeb, riigi võimalused avalike teenuste osutamiseks pigem kahanevad. Tähelepanuta ei saa jätta, et riigi rahaline panus kohtusüsteemi finantseerimisse on pidevalt tõusnud, kuid sisuliselt saab ühiskond proportsionaalselt suurema raha eest üha vähem õigusemõistmist.

Ajavahemikul 2020–2024 pikenesid menetlusajad maakohtutes keskmiselt 11 protsenti (sh tsiviilasjades 27 protsenti), halduskohtutes 21 protsenti ja ringkonnakohtutes 44 protsenti (sh haldusasjades 62 protsenti). Kohtuasja lahendamise inimressurss on maakohtutes läinud 85 protsenti kallimaks kui 2020. aastal.

Kohtunike kohtade arvu suurendamine on olnud viimastel aastatel põhiliseks korralduslikuks võtteks töökoormuse vähendamisel. Üks eluaegse kohtuniku ametikoht esimese astme kohtus maksab riigile ca 100 000 eurot aastas, koos juristi ja sekretäriga ligi 170 000 eurot aastas. Seega tuleb iga uue kohtunikukoha loomist tõsiselt kaaluda.

“Keskmiselt kolm kuni viis aastat kulub selleks, et noorkohtunik saavutaks kogenumate kolleegide töötaseme.”

Lisaks sellele, et kohtusüsteemi mehhaaniline suurendamine on kallis, on see ka ajamahukas. Ainuüksi kohtuniku koha komplekteerimine võtab aega minimaalselt üheksa kuud ja keskmiselt kolm kuni viis aastat kulub selleks, et noorkohtunik saavutaks kogenumate kolleegide töötaseme.

Seega on paariaastaste koormuste kõikumiste puhul uue eluaegse kohtunikukoha loomine ebaefektiivne lahendus. Võttes arvesse ka kohtunikuametisse sobivaks tunnistatud juristide arvu vähenemist viimastel aastatel, on selge, et endiste korralduslike võtetega kohtusüsteemi inimressurssi arendada ei saa.

Samal ajal on oluliselt paranenud digitaalsed võimalused kohtuga suhelda, ka kohtuistungitel osaleda. Sõitmine avalike teenuste tarbimiseks ei ole sama keeruline ja kulukas kui 20 aastat tagasi. Ühiskonnas on ootus tehisintellekti kasutuselevõtuga avaliku teenuse osutamist oluliselt tõhustada.

Murekohtadest lähemalt

Jätkuvalt ei ole ühest arusaama kohtute jõudluse vähenemise põhjustes. Lisaks asjade mahukamaks ja keerulisemaks muutumisele on selleks tõenäoliselt nii jätkuv põlvkonnavahetus kui ka kohatised puudujäägid töökorralduses, sh kohtunike ebaühtlane koormus. Uued kohtunikud vajavad aega sisseelamiseks, pensioneeruvad kohtunikud teevad tööd vaid osaliselt.

Negatiivselt on kohtusüsteemile mõjunud üldine ühiskondlik ebastabiilsus, vastuolulised reformisõnumid, eelarve kärpimine, kohtumajade sulgemine või sulgemise plaan, inimeste koondamise oht võimalike kokkuhoiumeetmetena.

Palkade indekseerimise jätkuv pidurdamine vastuolus varasemate lubadustega on põhjustanud meelepaha ja kohtuvaidluseid. Kohtunikud on stressis, ulatuslikult on kasvanud ka menetlusosaliste rahulolematus, mis väljendub rohketes distsiplinaarmenetluse algatamise avaldustes.

Menetluste venimise kohta esitatud kaebustele lisaks on lisandunud kaebusi, mis puudutavad kohtunike käitumist menetlusosalistega. Kõikide kohtute esimeestele laekus distsiplinaarmenetluse algatamise taotlusi 2024. aastal kokku üle 200, millest enam kui pooltes väljendati rahulolematust menetluse kestusega.

Kohtukorralduses on näha põlvkonnavahelist konflikti erinevates ootustes organisatsioonikultuurile, kus uue põlvkonna esindajad eelistavad tihti suuremat avatust ja koostööd kolleegidega, tegevuse koordineerimist ja tuge, eeldavad asjadega põhjalikumat ja süstemaatilisemat tegelemist.

Suur hulk n-ö noorkohtunikke vajab abi ja tuge sisseelamiseks. Kasvanud on kohtunike läbipõlemise oht. Osa kolleege on süsteemist lahkunud või lahkumas, kuivõrd neile ei sobi töökorraldus või -õhkkond. Kohtunike koormused on sama palga juures ebavõrdsed, lisatöö või parem töö ei ole motiveeritud, kohtunike karjäärivõimalused on piiratud. Töötajate voolavus on ületanud tavapärase piiri.

Ehkki oleme teinud samme kohtunike spetsialiseerumise suunas, on see eriti väikestes kohtumajades piiratud. Kiiretele muutustele (töökoormuse järsk tõus ühes valdkonnas või piirkonnas, võimalikes kriisiolukordades reageerimine) tõhusaid meetmeid ei ole. Kohtute juhtimine on ebatõhus, kuna kohtu esimehe volitused on piiratud ja kohtute üldkogudel on ülemäära suur roll töö korraldamisel.

Kohtuasutused konkureerivad samale napile ressursile, milleks on esmajoones uued kohtunikukohad ja personali palgavahendid. Kohtumajad on kohati muutunud töökohana näilikuks, kui suur osa kohtunikest või muust personalist sõidab sinna vaid ajuti, tehes enamasti kaugtööd, seda ka teistes kohtumajades.

Ootused kohtunike distsiplinaarvastutusele on suurenenud, aga menetluse üldine korraldus ja kohtunike järelevalve on koordineerimata ja lünklik, süütegude aegumistähtajad on ebaproportsionaalselt lühikesed, mis on kohati tekitanud ühiskonnas kohtunike n-ö karistamatuse tunde.

“Kuigi erilist poliitilist sekkumist kohtute tegevusse ei ole seni praktikas olnud, ei taga senine süsteem selle välistamist edaspidi.”

Kohtuhaldus on senini justiitsministeeriumi vedamisel küll üldiselt toiminud, kuid ometigi on täitevvõimu kontroll kohtute eelarve ja tegevuse üle tänaste Euroopa arusaamade ja trendidega pigem vastuolus, kus kohtute haldamine on üha enam üle antud kohtutele endile. Kuigi erilist poliitilist sekkumist kohtute tegevusse ei ole seni praktikas olnud, ei taga senine süsteem selle välistamist edaspidi. Kohtute eelarveautonoomia põhiseadusliku institutsioonina on tagatud vaid riigikohtule.

Kohtumenetlustest on avalikkuse silmis enim kriitikat pälvinud kriminaalmenetluse üldmenetluste aastatepikkune venimine, probleemid menetluse juhtimisel, inimeste vintsutamine jne. Aga venimist saab täheldada ka teistes kohtumenetlustes. Osalt on see seotud nii objektiivselt asjade keerulisemaks muutumisega kui ka seadusest ja kõrgemate kohtute praktikast tulenevate üha rangemate nõuetega menetlustele ja inimestel põhiõiguste kaitsele.

Murekoht on paradoksaalselt menetlusosaliste põhiõiguste kaitse üha suurema kaitse sildi all neile menetluse muutmine üha koormavamaks ja kulukamaks. Oluliselt on vähenenud suulise menetluse vajadus, järjest enam kasutatakse kirjalikku ja videomenetlust, mille ulatuslikumat kasutuselevõttu takistab mh kasutatavate seadmete kohatine vananemine, napp töökindlus või ühildamatus.

Kohtumenetluse keskseks mureks esmajoones tsiviilasjades on see, et kohtunikul võib olla korraga eri staadiumites menetluses 100–200 asja, kõigi nendega pidevalt kursis olla on pea võimatu. Kvalifitseeritud õigusabi kohtumenetluses kui ka väljaspool seda ei ole paljudele kättesaadav. Lepitusmenetlus ja vahekohtumenetlus kohtumenetluse mõistliku alternatiivina ei ole tõhusalt rakendunud.

Muutust vajab kohtukorraldus, haldus ja menetlus

Kohtunikkond on aktiivselt otsinud lahendusi probleemidele ja kohtusüsteemi jätkusuutliku arengu tagamiseks. Kohtute haldamise nõukoda (KHN) kiitis 2024. aasta sügisel heaks kohtu arengukava, milles on kirjeldatud ambitsioonikaid eesmärke kogu kohtusüsteemi ümberkorraldamiseks.

Arengukava järgi on kohtusüsteemi väärtusteks ja eesmärkideks inimkeskne lähenemine, kiire ja kvaliteetne õigusemõistmine, ettenähtav ja järjepidev kohtumenetlus, tõhusad digilahendused, muutuv ja avatud organisatsioon ning sidus ja ühtne kohtuvõim. Samuti on KHN kiitnud heaks kohtute uue haldusmudeli.

Eelnevast lähtudes võiks muuta nii kohtukorraldust, kohtuhaldust kui ka kohtumenetlust.

Elluviimist ootab kava kohtumenetluse digitaliseerimise uue etapi ja tehisintellekti süsteemse kasutuselevõtu kohta.

Kõige üldisemalt võiks teha järgmised põhilised muudatused:

  • Anda esimese ja teise astme kohtute haldamine üle iseseisvale asutusele, kohtute haldus- ja arendusnõukogule ja kohtuhaldusteenistusele ning muuta kohtud eelarveliselt iseseisvaks põhiseaduslikuks institutsiooniks.
  • Ühendada sama astme kohtud organisatsiooniliselt, st Eestisse jääks üks maakohus, üks halduskohus, üks ringkonnakohus ja riigikohus.
  • Muuta kohtu juhtimine tõhusamaks, suurendades kohtu esimehe otsustusõigust ja samas vastutust, asendades kohtu üldkogu senise otsustuspädevuse osaliselt kohtunike valitud eestseisuse püsiva nõuandepädevusega.
  • Muuta kohtute töökorraldus rohkem meeskonnapõhiseks ning soodustada kohtunike ja kohtuametnike spetsialiseerumist.
  • Tõhustada kohtumenetlusi.
  • Võimaldada kohtujuristide tasustamise diferentseerimist ja arengut.
  • Muuta kohtunike töökohtade ja istungite pidamise korraldus paindlikumaks, tagades inimestele töö ja menetlusosalistele asja arutamise vastavalt asjaoludele sobivamas kohas, võttes kasutusele kõigi kohtumajade ruumi- ja teenuseressursi.
  • Kaotada rahvakohtunike institutsioon.
  • Tõhustada kohtunike järelevalvet ja distsiplinaarvastutust, näha ette selgemad võimalused tervise tõttu või isikuomaduste või ebapiisava kvalifikatsiooni tõttu ametisse sobimatu kohtuniku ametist vabastamiseks.
  • Viia kohtust välja asju, mis ei ole seal hädavajalikud ja anda kitsalt õigusemõistmiseks olevaid tegevusi üle kohtunikuabidele ja kohtujuristidele.
  • Piirata edasikaevet, kus see ei ole hädavajalik.

Kohtuhalduse muutmise ettepanek on kohtunikkonnas leidnud laialdast toetust. Tõhus autonoomne kohtuhaldus vajab maksimaalset eelarvelist võimekust ja sõltumatust. Uue asutuse ja süsteemi rakendamisega kaasnevad paratamatult nii ühekordsed kulud kui ka hilisemad püsikulud, mille katmine tuleb tagada. Selleks tuleks sisuliselt igal aastal sõlmida täitevvõimust sõltumata kokkulepe riigikoguga kohtusüsteemi rahastamise ja oodatava teenuse taseme kohta.

Kohtusüsteem peaks olema osa sisejulgeolekust ja jäetud välja edasistest riigieelarve kärbetest. Kohtusüsteemi eelarve- ja personalikorraldus oleks oluliselt efektiivsem kui kohtutele eraldatud vahendid ei oleks piiratud sisemiste kunstlike barjääridega. Praegu näiteks ei saa kohtunike palgarahast üle jäävat summat kasutada muude kulude katteks, näiteks kasvõi ajutiselt palgata appi tugipersonali. Kohtuhalduse üleandmine peab tagama kohussüsteemile ka kontrolli kohtuinfosüsteemi ja teiste kohtu pädevuses olevate asjadega seonduvate üle.

“Pigem võib uus süsteem muude muudatusteta tähendada püsivat kohtute ebatervet konkurentsi napile ressursile.”

Kohtuhaldusmudeli muutmine senise kohtukorralduse raames võib küll suurendada abstraktselt kohtute iseseisvust ja sõltumatust täitevvõimust, kuid paraku ei muuda see kohtumenetlusi kiiremaks ega kohtute toimimist tõhusamaks. Pigem võib uus süsteem muude muudatusteta tähendada püsivat kohtute ebatervet konkurentsi napile ressursile. Niisiis on lisaks hädavajalik ka kohtukorralduse reform, ühendades kohtuasutused, minnes üle ühtsele tööjaotusplaanile ja muuta nii kohtukorraldust kui ka menetlusi.

Kohtu töökorralduses võiks teha järgmisi olulisi muudatusi:

  • asjade ühtseks jagamiseks ja kohtusüsteemi tõhusamaks juhtimiseks ühendada sama astme kohtud üleriigilisteks kohtuteks, kus kehtiks ühtne tööjaotusplaan, suurem spetsialiseerimine ja tööjaotus;
  • minna kohtute juhtimisel üle mudelile, kus otsustusõigus oleks senisest enam kohtujuhil koos kohtunikke esindava eestseisusega;
  • senise jäiga töökorraldusmudeli “kohtunik – personaalne kohtujurist – personaalne sekretär” asemel juurutada suuremad menetlusgrupid parema tööjaotuse põhimõttel;
  • suurendada kohtuniku vastutust, täpsustada distsiplinaarvastutust ja näha ette selgem regulatsioon tööga mitte toime tuleva kohtuniku hindamiseks ja ametist vabastamiseks.

Kohtute ühendamise mõte on esmajoones tekitada paindlik kohtuasjade üle riigi jagamise süsteem, millega oleks võimalik keeruliste kompensatsioonimehhanismideta ühtlustada kohtunike töökoormus, vältida asjade kuhjumist, mh kohtunike ajutisel eemalviibimisel, võimaldada kohtunike tõhusamat koostööd üle riigi ning huvitavate ja ka keerulisemate asjade lahendamist kõikidele kohtunikele.

Muu hulgas võimaldaks kohtute ühendamine:

  • suunata materiaalne ja inimressurss sinna, kus seda on asjade lahendamiseks parasjagu kõige enam vaja;
  • ühtlustada intelligentse asjade jagamise süsteemi alusel töökoormust ja välistada vajadust menetlusse võetud asju hiljem asutuse sees ümber jagada;
  • kohtunikel mõistlikult spetsialiseeruda;
  • luua tõhusad üleriigilised valdkonnapõhised osakonnad ja ühendada teadmised;
  • paindlikult korraldada kohtunike ja kohtuametnike asendamist;
  • pidada istungeid paindlikult sobivates kohtumajades, kasutades ära kogu saaliressursi üle Eesti, säilitada ühtlasi kohtumajades optimaalse õigusemõistmise ja pigem rajada kohtuga suhtlemiseks riigimajades kontaktpunkte üle riigi juurde;
  • ühtlustada kohtupraktikat ja menetlusaegasid üle riigi;
  • tsentraliseerida ja ühtlustada paremini tugiteenused, nagu nt personalitöö, kättetoimetamine ja kommunikatsioon;
  • tõhustada juhtimist ja tugevdada eelarveläbirääkimistel suuremate kohtuasutuste positsiooni;
  • toimida kohtul vajadusel tõhusamalt kriisiolukorras või sõjaolukorras.

Asjade jagamise süsteem peab olema intelligentne ja arvestama lisaks koormuse ühtlustamisele istungite ja teiste suuliste menetlustoimingute puhul kohtuniku läheduse ja menetlusosaliste ootustega, vältimaks kohtunike ja menetlusosaliste ebamõistlikku sõitmist.

Asjade jagamisel tuleb arvestada sedagi, mis tüüpi asjades on eelduslikult istung vajalik. Kohtunike spetsialiseerumisega kaasneb eelduslikult efektiivsem kohtumenetlus, paraneb kohtuotsuste ettenähtavus ja ennustatavus, samuti tõuseb kohtunike kompetentsus. Suure kohtu eelis väikese ees on ka mastaabiefekt, üks kohus võimaldab vähendada oluliselt korduvust ja eraldi struktuurist tingitud bürokraatiat.

Asjade pidev ümberjaotamine või üleriigiline jagamine ilma kohtuid liitmata tooks tõenäoliselt kaasa pidevad selleteemalised vaidlused, samuti suuremad koormuste võrdluse ja kohtualluvuse probleemid.

Kohtuid on ajaloos liidetud korduvalt, tagamaks suurem paindlikkus ja ressursside koondamine. Viimati toimus see ulatuslikult 2006. aastal. Arvestades teiste riikide kogemusi ja meie oma riigiasutuste suurust ei saa pidada põhjendatuks hirmu, et suur kohus muutuks juhitamatuks või liigselt bürokraatlikuks. Võimalike poliitiliste mõjutuste vastu aitab laiem kohtunikkonna omavalitsus.

Kohtu esimehel ei ole võimalik organisatsiooni tõhusalt juhtida, kui olulised otsused tuleb pidevalt kooskõlastada suure hulga töökollektiivi liikmetega. Rollijaotuse järgi peaks kohtunike roll olema esmajoones õiguse mõistmine, selle korrakohase toimimise tagamine on kohtu juhtkonna, kohtuhaldusteenistuse (KHT) ja kohtute haldus- ja arendusnõukogu (KHAN) ülesanne.

Kohtunikud saavad kaasa rääkida olulisemates küsimustes kohtunike täiskogul ja seisukohta väljendada ka kohtute üldkogudel, ennekõike aga valida oma esindajad kohtute eestseisustesse.

Töökorraldus, kus enamiku kohtunikega on nn menetlusgrupi kaudu seotud tema isiklik kohtujurist ja sekretär, on liiga kulukas ja kohmakas ega ole jätkusuutlik. Pidev kaadrivoolavus, ebaühtlase tasemega ametnikud, tehnilisemate ametite automatiseerimine ja vajadus teistsuguse tugitöö järele teevad muutuse paratamatuks ning menetlusgrupid suuremaks ja meeskonnapõhisemaks.

Kohtujuristide kasutamine süsteemiüleselt võimaldaks neil ka rohkem spetsialiseeruda ja neid paremini kohtuniku tööks ette valmistada. Üha teravamaks muutub vajadus spetsialiseerida osa personali eelmenetluse sujuva kulgemise tagamiseks, kus asjad praegu pikalt oma n-ö järjekorda ootavad.

Koos struktuurimuudatustega ja töö tõhustamisega tuleks taastada ka kohtunikelt äravõetud garantiisid. Nii tuleks taastada kohtunike, kohtunikuabide ja kohtujuristide palgaindeks 2026. aastast, nagu eelmine valitsus seda ka lubas.

Kohtunike motiveerimiseks suure töökoormusega toimetulekuks tuleks parandada kohtunike sotsiaalseid garantiisid, nähes mh ette laiemad võimalused lisatasudeks ja pensionimakseteks ja taastades kohtunike töövõimetushüvitise ning samas vähendades tegevuspiiranguid.

Infosüsteem

Ühiskonnas tajutakse suurimaid probleeme kriminaalmenetluse üldmenetluses, mis kestavad tihti ebamõistlikult kaua, on ettearvamatud ja vähemalt kohati mõõdutundetult ressursimahukad.

Seni on suudetud menetlusreegleid parandada vaid kosmeetiliselt, kuid loodetavasti riigikogus olev menetlusmuudatuste pakett suudab lõpuks ka seda menetlust paremini ohjata ja kontsentreerida.

Oma mured on ka halduskohtumenetluste ja tsiviilkohtumenetluste korralduses. Ka menetluskorraldused peavad käima ühte sammu ühiskonna arenguga. Muu hulgas peaksid menetlusreeglid soodustama digitaalset menetlust ja säästvamaid lahendusi.

Konkreetsemalt võiks kaaluda järgmisi olulisi muudatusi:

  • viia kohtu pädevusest välja asjad, mida on otstarbekam lahendada kohtuväliselt, nt haldusmenetluses;
  • rakendada tõhusalt kohtuväliseid lepitusmenetlusi, mh perekonnaasjade ja naabrivaidluste lahendamiseks;
  • standardiseerida tehnilistes küsimustes menetlusi ja kasutada rohkem kohtuametnikke;
  • vähendada füüsilise kohtuistungi kohustust ja anda kohtunikule paindlik võimalus menetlusviis valida;
  • vähendada tehisintellekti kasutades inimressurssi protokollimisele ja tõlkimisele, lihtsustada protokolli asendamist salvestisega;
  • piirata asjakohatute menetlusdokumentide ja tõendite massilist esitamist ja menetluse koormamist;
  • tõhustada kättetoimetamist, mh kõrvalehoidvatele isikutele avalike teenuste osutamise piiramisega;
  • seniste kohati nominaalsete (just halduskohtumenetluses) riigilõivude suurendamise kaudu piirata ebamõistlikku edasikaevet ja tugevdada esimest kohtuastet;
  • lihtsustada edulootuseta apellatsioonkaebuste menetlusse võtmisest keeldumist

Kohtumenetlusi aitaks oluliselt tõhustada uue tehisintellektil baseeruva infosüsteemi kasutuselevõtt ja nutikate abivahendite pakkumine kohtusse pöördujatele. Muu hulgas võiks tehisintellekt hinnata kohtusse pöördumise mõistlikkust ja tulemuslikkust ning abistada avalduste koostamisel ja kontrollimisel kui ka asjade lahendamise ettevalmistamisel.

Tehisintellekt aitaks vältida pikemaid katkestusi menetluses, mis on tingitud asjade kuhjumisest, aitaks töödelda poolte seisukohti ja tõendeid ning teha neist järeldusi.

Dünaamilise andmebaasidega ühendamise kaudu võiks süsteem aidata kohaldada õigust, pakkudes välja nii esialgse lahenduse asjas kui otsuse põhjenduste projekti, mida inimene saaks üle vaadata ja kontrollida. Täitemenetluse infosüsteemi sidumisega saaks luua ülevaate kohtulahendite täitmisest.

Reformi eeldatavad mõjud

Inimese jaoks ei tohi muudatused kohtusse pöördumist halvendada. Kohtumajade paiknemise võiks otsustada seadusandja. Üle riigi võiks olla tagatud kohapealsed kontaktpunktid, mille kaudu saaks ka vähekindlustatud inimesed suuliselt pöörduda kohtusse, kus teda abistataks avalduste koostamisel. Samuti võiks seal tagada osaluse kohtuistungil videosilla kaudu, kui füüsiline kohtuistung ei ole hädavajalik.

Vältimatuks jääks kohtunike poolne isikute ärakuulamine perekonnaasjades ja nt hooldekodudes. Vajadusel võiks kohtunikud korraldada perioodiliselt ka väljasõiduistungeid maakondadesse.

Paindliku kohtuasjade üle riigi jagamise süsteemiga on võimalik ühtlustada kohtunike töökoormust, lihtsustada asendamist ja vältida asjade kuhjumist. Samuti aitavad asja sujuvamale lahendamisele kaasa spetsialiseerunud kohtunikud, kes saavad keskenduda ja detailselt tunda ühte-kahte valdkonda.

Kokkuvõttes võiks kohtureform suurendada kohtute sõltumatust ja iseseisvust, sh tõhustada juhtimist ja eelarvekasutamist, samuti lühendada menetlustähtaegasid ja tõsta menetluste kvaliteeti ja ettenähtavust ja isikute võrdset kohtlemist, suurendades menetlusosaliste rahulolu.

Süsteemis võiks pikemas perspektiivis väheneda personalivajadus ja keskenduda saaks kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu leidmisele, hoidmisele ja motiveerimisele. Kohtureformi järjekindla elluviimise tulemusena võiks õigusemõistmine muutuda kohtusse pöördujate jaoks tõhusamaks, kvaliteetsemaks, ettearvatavamaks, kiiremaks ja säästlikumaks.