Soome on viimase kolme aasta jooksul tegutsenud järjekindlalt — kaitsepakettide, humanitaarabi, pikaajalise julgeolekuleppe ja avaliku selgesõnalisusega, et „Ukrainat ei jäeta üksi.“ Teisalt lubab Donald Trump küll „rumala sõja“ lõpetamist, kuid hoiab samal ajal tagasi kõige mõjusamaid hoobasid selle lõpetamiseks.
Viimasteks on Putini energiasektori ja süvastruktuuride vastu suunatud meetmed ning pikamaa täppisrelvad, mida president Volodõmõr Zelenskõi on tungivamalt palunud. Tomahawkide küsimusest on saanud Trumpi kõhkluse sümbol.
Tegu on kahe erineva poliitikaga: Soome rahuliku, põhimõtte- ja järjekindelaga ja Trumpi impulsiivse, kõikuva ja ohtlikult viivitavaga. Soome valik: väärtused, mis on muudetud tegudeks. Aprillis 2024 allkirjastasid Zelenskõi ja Alexander Stubb julgeolekukoostöö ja pikaajalise toetuse lepingu, millega kinnistati Soome püsiv panus Ukraina kaitsevõimesse ja NATO-Ukraina koostöösse.
See ei olnud poliitiline žest, vaid praktiline raamistik — katkematu tugi sõjalisele ja tsiviilvaldkonna ülesehitusele aastateks. Soome välisministeeriumi andmetel on Ukraina nüüd Soome suurim humanitaarabi sihtriik. 2025. aasta esimese seitsme kuuga suunati Ukrainasse ligi 18 miljonit eurot abi; kogu aasta maht ulatus ligi 100 miljonini. Lisaks sellele on Soome toetanud Ukrainat kaitsepakettide, väljaõppe ja arengukoostöö kaudu, hoides fookust kestval vastupidavusel — mitte ajutistel avalike suhete hetkedel.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Stubbi sõnum: „Ukraina asi on meie asi“
Stubb ütleb otse, mida paljud teised Euroopa riigijuhid veel ettevaatlikult sosistavad: „Me ei jäta Ukrainat üksi“ ja „piire ei liigutata jõuga“ — Kherson, Zaporižžja, Donetsk, Luhansk ja Krimm on ja jäävad Ukrainaks. Need on laused, mis ei jäta tõlgendusruumi ei Putinile ega lääne skeptikutele.
„Pole vähimatki põhjust, miks Ukraina peaks võitlusest loobuma,“ rõhutas Stubb sügisel Riias, sidudes sõnad tegudega. Tema retoorika ei seisa tühjal pinnal — see kõlab kooskõlas Soome tegelike sammudega. See kombinatsioon — kindel keel ja kindel tegu — on teinud Stubbist hääle, mida Washingtonis kuulatakse isegi siis, kui ei olda nõus. Reutersi andmetel on Stubb kohtunud Trumpiga korduvalt, esitanud talle tähtajapõhise relvarahu ettepaneku ning rõhutanud, et kui Moskva ei liigu, peab surve kasvama — sealhulgas sekundaarsanktsioonide kujul Vene nafta ja selle ostjate vastu.
Augustis kinnitas Stubb avalikult: „Trumpi relvarahu-tähtaeg läheneb.“ Tema sõnul peab eesmärk olema viivitamatu relvarahu ja sellele järgnev õiglane ning kestev rahu. Soome valik on selge — maksimaalne toetus, strateegiline kannatlikkus ja moraalne tugi, mis ei anna agressorile „näo päästmise“ õigust. See on Euroopa selgroog oma parimal kujul. Trumpi paradoks on „kõva käsi“ kodus, pehmus Putini suunal.
Zelenskõi hiljutine kohtumine Trumpiga tembeldati ametlikult „positiivseks“, ent tulemused olid tühjad. Tomahawkide lubadus jäi õhku — kord „võimalik“, kord „veel arutame“, kuni lõpuks mitte midagi. Trump kõikus silmatorkavalt — eriti pärast telefonikõnet Putiniga.. Tomahawkide vastus oli sisuliselt ei.
Tomahawkidest ongi saanud Trumpi otsustusvõime lakmuspaber. Need raketid koos karmide energiasektori sanktsioonidega oleksid tõhusad vahendid, mis sunniksid venelasi tunnetama sõja tegelikku hinda.
Iga „mitte praegu“ on Putinile ajavõit ja Ukrainale lisakannatus. Trump pakkus Zelenskõile seekord relvarahu piki praegusi rindejooni ja territoriaalseid järeleandmisi, mis on siiski parem kui varem pakutu, mis oleks nõudnud Donetski loovutamist. Kõneldi aga ka „vahetustehingust“: Donetsk ja Luhansk Venemaale väiksemate alade vastu Hersonist ja Zaporižžjast. Ukraina õigustatult keeldus — see tähendaks agressiooni legaliseerimist ja vaherahu, mis kulgeb järgmise sõjani.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Trumpi avalikud väljaütlemised „tapmise lõpetamisest“ kõlavad efektse loosungina, kuid selget strateegiat, kuidas sundida Putinit loobuma agressioonist ja tapmistest, pole seni ilmnenud.
Lekkivad sanktsioonid
Stubbi sõnul on võtmeküsimus sekundaarsanktsioonid — karistused mitte ainult Venemaale, vaid ka tema klientidele, eelkõige Indiale ja Hiinale. Trumpi administratsioon on küll ähvardanud neid kehtestada, ja näib, et India ongi andnud järele. Puudub aga ikka veel terviklik mehhanism, mis looks rahaliselt ja juriidiliselt veekindla surve Putini varilaevastiku, soodushindade ja maksekanalite vastu. Ilma selleta jääb Putinile küllalt sissetulekut sõja jätkamiseks.
Trump on karm USA sisepoliitilistes duellides, kuid Putiniga käitub ta millegipärast siidikinnastes. Kui eesmärk on tõesti sõja kiire lõpetamine, siis miks mitte kasutada kõiki hoobasid — pikamaa löögivõimet, sekundaarsanktsioone ja diplomaatilist isolatsiooni — mis ei külmutaks, vaid lõpetaks agressiooni? Miks Trump kõhkleb?
Trumpi poliitiline DNA koosneb sõnast „the deal,“ tehing. Vahendaja-presidendina tahab ta seista sündmuste keskmes ja öelda: „Mina lõpetasin sõja.“ Selle rolli säilitamiseks hoiab ta uksed paokil nii Kiieviga kui Moskvaga — sest kui ta suruks Putinit tõeliselt, põleksid sillad, millelt teha oma „ajalooline pildistamine“. See strateegia sobib vahendajale, kuid on kingitus agressorile.
Putin saab venitada, mõõta Lääne reaktsioone ja testida piiride painduvust. Ta täristab oma roostetanud tuumamõõka ja kasutab eskalatsiooni ähvardust relvana. Tomahawkide tarnimist kirjeldavad ta esindajad „punase joonena“, mis „tõmbab USA sõtta“. Niikaua, kui need ähvardused Trumpi heidutavad jääb poliitiline risk tema jaoks liiga kõrgeks. Ajalugu näitab: eskalatsiooni ennetab pigem vaenlase- kui eneseheidutus. Trump eelistab madala riskiga samme ja kõrge müratasemega teadaandeid.
On neid, kes arvavad, et taustal ringlevad ka ärihuvid, lubadused, võimalik surve või kompromiteerivad hoovad. Tõendeid pole, kuid muster on nähtav: kriitilistel hetkedel valib Trump alati „ootame ja vaatame“, mitte „surume ja murrame“.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Stubb — mees, keda Trump vähemalt kuulab
Stubbi puhul pole tegemist „Trumpi lemmikuga“, vaid mehega, keda Trump vähemalt kuulda võtab. Stubb ilmus ootamatult Floridasse, mängis Trumpiga golfi ja surus talle lauale konkreetse tähtaja relvarahule — lihavõtete ja saja päeva mõõduga plaan. Sama usaldusliin kordus suvel, kui Stubb märkis avalikult: „Trumpi tähtaeg läheneb.“
Stubbi tugevused on ta selge väärtuskeel — „piire ei liigutata jõuga; Ukraina ei jää üksi“; konkreetne teopagas — pikaajaline leping, jätkuv abi ja koordineeriv Põhjala hääl; ning pragmaatiline Ameerika-tõlge — ta räägib Trumpi keeles: tähtaeg, surve, plaan B, sekundaarsanktsioonid. Just sellepärast kuulub Stubb väheste Euroopa liidrite hulka, kel on Trumpiga stabiilne tööliin ja kes suudab oma sõnumi edastada ilma tõlkekadudeta — nii eraviisiliselt kui avalikult.
Trumpi „rahu“ ja tõeline rahu
Rahu ei tähenda külmutatud rindejoont. Rahu ei ole preemia agressorile. Rahu tekib siis, kui sõda muutub ründaja jaoks üleliia kulukaks ja kurnavaks. Seda saab saavutada relvastusega, mis muudab Putini sõja siseriiklikult talumatuks; ja sanktsioonidega, mis sulgevad tema sõjamasina rahavoo. Kui üks neist logiseb, ei sünni rahu — sünnib vahepeatus, mida Putin saaks kasutata oma sõjamasina taastamiseks.
Tomahawk on muutunud metafooriks: Trumpi otsustusvõime lakmuseks. Seni on signaal olnud kõhklev — palju juttu, vähe tegusid.
Soome tee ja Ameerika valik
Soome on näidanud, kuidas väike, kuid tõsine riik hoiab kurssi kindlalt ka siis, kui teised kõhklevad või viivitavad. Soome president, Alexander Stubb, on muutnud Euroopa moraalse selgroo tõlgitavaks ka Washingtoni keelde. Tal on kommunikatsioonikanalid, mida teistel pole mitte seetõttu, et ta oleks Trumpi „lemmik“, vaid seetõttu, et ta on usaldusväärne, järjekindel ja konkreetne.
Trumpil on valida: kas jääda hüplikuks vahendajaks või hakata riigimeheks, kes lõpetab sõja õiglaselt. Õiglaseks lõpuks peab ta varustama Ukraina pikamaa löögivõimega, keerama kinni Putini rahavood ja ütlema avalikult, et piire ei tohi liigutata jõuga. Kõik muu on tühi jutt, mis ei peata raketti ega päästa last.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Trump peab otsustama, kas ta tahab olla rahu arhitekt, või sobitaja, kes jätab röövlile röövlisaagi. Ta peab aru saama — Ukraina võit ei ole ainult Ukraina võit. Nagu Stubb on korduvalt öelnud: „Kui Venemaa võidab, kaotab Ameerika — sest ta kaotab usutavuse, mis on maailma globaalse liidri kõige kallim valuuta.“ On aeg, et Ameerika „karm mees“ parandaks oma rahvusvahelist mainet. Selleks ei aita sõnadest, on vaja tegusid.
Soome tubli president oleks talle suurepäraseks eeskujuks.