Kümme aastat tagasi ei teadnud Marina veel, kui palju elu tal ees on. Ta oli noor naine, kes püüdis aru saada, mida oma tulevikuga peale hakata, kuni ühel täiesti tavalisel augustikuu päeval avastas rinnast suure muhu.
Marina sõnul räägitakse vähi puhul palju ellujäämisest, kuid märksa vähem sellest, kuidas muutub inimese suhe oma kehaga.
FOTO: Erakogu
Esmalt diagnoositi talle teise staadiumi rinnavähk. Kaks aastat hiljem leiti metastaasid kopsudest ja Marina kuulis prognoosi, mida on raske unustada: kaks kuud kuni kaks aastat. Järgnesid operatsioonid, keemiaravi, vere- ja trombotsüütide ülekanded, hirm, valu ning aastad, mil tuli õppida elama teadmisega, et tulevikku ei saa võtta iseenesestmõistetavana. Täna, kümme aastat pärast esimest diagnoosi, ütleb Marina, et tema lugu ei ole lihtsalt õnneliku lõpuga vähilugu. See on lugu elust, mida statistika järgi ei pruukinud olla.