Tänavune Flow festival läks hetkega selle suve plaanidesse, kui sügisel kuulutati esinejate hulka Pinkpantheress, üks kaasaegse popi suurkujusid. Jõulude paiku, mil number üks lugu kogu maailmas oli Pinkpantheressi singli “Stateside” remiks koos Zara Larssoniga (samuti Flow esinejate hulgas), siis tekkis mul kuri kahtlus, et äkki ikka Pinkpantheress festivalile ei jõua. Eilne hind ei ole tänane hind jne. Ja kevadel teatatigi, et briti popstaari esinemine jääb täpsustamata põhjustel ära. Kurb.
Nii et esimest korda läksin Flow’le ilma selle ühe kontserdita, mida kindlasti näha tahan, ilma hoota, mis üle mere ajab, ja samas ka ankruta, mis kogu asja paigal hoiab. See oli muidugi uutmoodi huvitav. Ei olnud suurt ootamist, elevus ei kõditanud. Veidrat sorti vabadus, millega oli kohati raske midagi peale hakata, aga teisalt oli rohkem õhku, mida hingata.
Kui reedehommikusel laeval elu eest Ville Vikingut vältides palju nii olemuselt kui ka välimuselt Zara Larssoni kontserdiks valmistunud noori täheldasin, hakkasin oma Pinkpantheressi teoorias kahtlema. Pinkpantheressi kevadisest ärajätmisest saati on Larsson hoolsalt tuuritanud ja tema 2025 sügisel ilmunud album “Midnight Sun” elas sel suvel veel nii, nagu see oleks ilmunud mõne kuu eest.
Ei tea, kas Pinkpantheress vähemalt meie maa muusikasõpradelt 2026. aasta suvel sama hoogsa seilamise oleks välja teeninud? Äkki olid tõusnud mõlemate artistide aktsiad ja festival valis lihtsalt neist kahest välja Zara Larssoni? Või läks just Larsson esinemistasuga ahneks ja pidid korraldajad siis Pinkpantheressist loobuma? Ei tea. Aga vahet ei ole ka, sest Pinkpantheressi festivalil ei esine, tee mis tahad, pidin endale veel laevalgi (ja festivali arvustuses) lohutuseks nentima.
Helsingisse kohale jõudes, ennast sisse seades ja pärast lõunatamist koitiski kõige selgemalt see uutmoodi vabadus, mida mainisin. Kui varasemalt on olnud Flow’l pärastlõunast saati pigem palju ummisjalu jooksmist, et kõike planeeritut natukenegi näha, siis tänavu seda muret ei olnud. Vaatasin pidevalt kella mõttega-tundega, et pidin nagu midagi tegema, aga ei mäleta päris täpselt mida… Aju oli ennast juba tublisti valmis pannud, et iga viisminut on Flow ajal loetud, lahkumis- ja saabumisvahemikud kindlalt paigas. Aga pole vaja, ajuke, seekord saad puhata.
Nii lebotasingi ennast festivalile esimesel õhtul kohale alles umbes nii poole üheksaks. Esimene asi, mis festivalil kõrvu kostus oli Walesi laulja Marina, keda kuni eelmise kümnendi lõpuni tunti nime all Marina and the Diamonds. Mulle tuli üldse suure üllatusena, et ta veel nii aktiivselt tegutseb. Võib-olla sellepärast, et lihtsalt “Marina” nime ei suuda nii hõlpsasti kõigest muust eristada. Aga tegutseb, olgugi, et võib-olla veidi hõredamale rahvamassile, kui muidu reede õhtul pealava ees näeb.
Marina 2026. aasta Flow Festivalil Autor/allikas: Riikka Vaahtera
Need mõned esitused, mida ma ettevaatlikku distantsi hoides kuulsin, kõlasid igatahes, ilma liialdamata(!), nagu Eurovisiooni viimase viisiku lood. Aga mingid asjad võiksid ikkagi jääda minevikku ka. Ma arvan, et neil endal on seal ka parem. Seda mõtlesin ka siis, kui lõplikult Marina raadiusest eemaldusin ja käima läks “Primadonna”, lugu, mida mina pidasin rumala peaga Marina ainsaks ja suurimaks hitiks.
Teatud jagatud väärtuste-elementide tõttu praeguse aja popmuusikaga on nn recession pop’i ehk majanduslanguse-popi, kuhu kuulub otsa pidi ka Marina (and the Diamonds), üles kaevamine, ümber hindamine ja pjedestaalile seadmine küll väga levinud (vt ka Pitbulli-hullus), aga päris kõike ei jaksa ju kaasa vedida.
Samamoodi kõlasid väsinult ja õnnetult need Marina ja siis veel the Diamondsi lood 2012. aastast. Palusid armu, võimalust mõneks ajaks kaduda ja äkki siis alles mõne kümnendi pärast uuesti meelde tulla. Ja saigi nüüd liiga pikalt räägitud esimesest artistist, kelle kontserdi läheduses sai pigem 15 minutit seistud kui sellel otseselt käidud, aga nii kord juba on.
Igatahes “Primadonna” itku saatel liikusin rõõmsalt Oklou kontserdi poole, kes oli peamine põhjus, miks sai ikkagi kõigele vaatamata otsustatud festivalile tulemise kasuks. Möödunud aastal oma albumiga “Choke Enough” ja seal kõlanud küber-RnB’ga vast endalegi ootamatult palju päid pööranud ning südameid võitnud prantslanna. Ehk mitte päris ankur festivaliprogrammis, aga ütleme selline betooniga täidetud päikesevarju jalg.
Oklou 2026. aasta Flow Festivalil Autor/allikas: Konstantin Kondrukhov
Ja ei pidanud Oklous pettuma. Tema etteaste jäigi kogu festivali kõige tugevamaks. Lahedalt lahendatud bändiga, kes ei mõjunud nii väga bändina, vaid pigem mingite tahmaste inseneridena mõne kauges tulevikus tegutseva vastuliikumise punkris. Kaameraga Oklou’d jälitanud mees hakkas ka lõpuks mõjuma nagu “Matrixi” sentinel, see hõljuv, kaheksajala moodi robot. Lisaks tegi too kaameramees teiste abiga laivi ajal trikke, mängis valguse ja perspektiiviga, mis kõik jõudis otse ekraanile ning vastavalt vajadusele lugudele kihte juurde ladus.
Kuigi muidu liigub mõte vastupidises suunas, siis Oklou kontserdi ajal tabasin ennast ette kujutamast, kuidas see kõik mõjuks ja kõlaks hoopis väikesemal laval ja saalis. (Flow’l oli ta enda kätte saanud suuruselt teise Silver Arena.) Näiteks IDA raadio saalis. Arvatavasti lahedamalt. Seal küll ei saaks sentineli enda ümber tiirutama panna ega robotite jäsemest ehitatud kiigel istuda, aga siiski. See muusika nagu nõudnuks väikest tossu täis ruumi. Seal IDA-s Oklou kontserdil olles oleksin muidugi mõelnud, et oi-oi, see peaks olema suurel laval ja kogu maailmas ees.
Aga telgialust täitis mõnus uudishimu ja eufooria segu. Seljataga lohutati kahekesi suurest liigutusest lahinal nutvat kolmandat sõbrannat, vasakul käel tehti suitsud huulte vahel “Harvest sky” saatel käest kinni hoides puntratantsu. Maailm on hukas, lootust pole, kuskil mõne saja kilomeetri kõrgusel maapinnal möllavad tapjarobotid, isegi tantsulood läbistavad nagu jäänooled, on summutatud ja kõlavad hoiatavalt, aga seni kuni saab (head) muusikat, siis…
Oklou 2026. aasta Flow Festivalil Autor/allikas: Konstantin Kondrukhov
Siis ootas ees esimese päeva peaesineja Zara Larsson, kes, nagu mainitud, tõi ka Eestist kohale minu jaoks seni nägemata koguses festivalikülastajaid. Võrdlemisi anonüümsest EDM-i laulikust on saanud viimase kahe aastaga üks suurimaid popstaare. Kuigi muusikategemist alustas ta juba 2013. Selle sama majanduslanguse-popi ajastu lõpus, aga siis, kui see oli just moest välja minemas. Vahepeal sättis ta heebleid paika, ootas oma hetke ja nagu naksti oli möödas 12 aastat, recession pop uuel kujul tagasi ning tema album “Midnight Sun” maandus oma küünilises “perfektsuses” sinna nagu rusikas silmaauku.
Kui Oklou suutis oma bändi lahendada nii, et see toetas igakülgselt muusikat, mida ta teeb, siis Zara Larssonil õnnestus vastupidine. Päris live-trummid peksid tema ülineoonsest popist välja kõik selle hoolega mikroskoobi all ja katseklaasis paika pandud elu, mis sellele muidu mõtte annab. Ei ole ühtegi põhjust, miks Zara Larsson peaks esinema n-ö “päris” bändiga. Heaks näiteks on kasvõi möödunud aastal Flow’l esinenud FKA Twigs oma tantsijate-armaadaga ja Charli XCX, kes oli laval põhimõtteliselt ihuüksi. Ja kui bänd, siis selline, mis annab lugudele midagi ei juurde, mitte ei muuda neid vahepeal 2 Quick Starti kontserdiks kuskil Eesti muruplatsil.
Viimaseks kolmandikuks oli küll sellest tingitud kohmakus juba veidi välja triigitud, aga siiski tasuks lahti saada mõtlemisest, et enne ma ei ole päris artist, kui mu laval ei ole kitarristi, basskitarristi ja trummarit. Muusika ise, sh see, mida teeb Larsson, on ammu sellest piirangust edasi liikunud.
Kuskil selle pildi peal esineb Zara Larsson 2026. aasta Flow Festivalil Autor/allikas: Konstantin Kondrukhov
Esimest korda elu jooksul oksendati mu jalge ette maha möödunud aasta Flow festivalil. See oli vahetult enne FKA Twigsi kontserti reedel, väga kitsastes oludes keset rahvamassi. Üks tütarlaps ei pidanud terve päeva kestnud hoovõttu vastu. Õnneks jäin puhtaks. Teist korda oksendati mu jalge ette selle aasta Flow festivalil. See oli Zara Larssoni kontserdi ajal reedel, väga kitsastes oludes keset rahvamassi. Seekord palju napikamalt, päris 100 protsenti puhtaks arvatavasti ei jäänud, aga ei julenud ka liigselt piielda. Kolmandat korda oksendati mu jalge ette (või noh, nende taha) selle aasta Flow festivalil. See oli Zara Larssoni kontserdi ajal reedel, kitsastes oludes keset rahvamassi. Mõnikümmend minutit peale eelmist portsu.
Ei saa öelda, et kontsert sellest mõjutatud ei oleks olnud. Väga huvitav nähtus igatahes. Kui see möödunud aastal esimest korda juhtus, siis ei teinud ma sellest suuremat väljagi, ei mõelnud sellele pikemalt. Olin käinud igat sorti üritustel, ka rahvarohketel, ka muusikafestivalidel, ka rahvarohketel muusikafestivalidel, kus juuakse korralikult, aga mitte kunagi ei olnud midagi sellist ette tulnud. Ei olnud ka kuulnud, et kellelgi teisel oleks tulnud. Arvasin, et see on selline lotovõit, mis mõne inimesega elu jooksul korra juhtub, mõnega ei juhtugi üheski elus. Igal juhul ei tundunud see suurus, millega tuleb elus arvestada.
Nüüd aga mõtlen hoopis, et järgmisel aastal peaks Flow’le minema spets okse-kummikutega, et ma ei peaks kellegi pärast koju minema enne, kui ise tahan, sest mu jalad on kellegi oksega kaetud. Pole eriti vaib, nagu öeldakse. Järgmised kaks päeva skaneerisin samamoodi silmanurgast lähedal seisvaid inimesi, et ega keegi ei ole sellise näoga, et ta võiks kohe oksendama hakata. Kui oli, siis sättisin ka ennast vastavalt ja vältisin olusid, kus kiirelt reageerimine on võimatu, sest ruumi kuhugi eest ära karata ei ole.
Õnneks jäi see kõik reedesse, mil vist suvine pingelangus ja ka keskmine joove olid selle sama reede võrra suuremad. Tahtmata samal ajal muidugi viisakate (st mitte teiste peale oksendavate) pidutsejate tuju ja olemist rikkuda, on see äkki aspektike, mille peale korraldajad saavad tulevikus mõelda.
Cabaret Voltaire 2026. aasta Flow festivalil Autor/allikas: Riikka Vaahtera
20-minutiline läbipõige elektroonika pioneeride Cabaret Voltaire’i ülimalt kõrge volüümiga, aga mõjusale ja mitte üldse 50 tegutsemisaastat turjal kandvalt kontserdilt, ja reedesele päevale panid punkti Silver Arena suures telgis DJ-setiga üles astunud briti produtsent-vendade duo Disclosure. Neil oli jällegi üle kümne aasta tagasi oluline roll mängida selles, et bassimuusika hakkas ametlikult angaaridest edetabelitesse ja peavoolu kolima.
Hiiglaslikul peol nende hitte kuulata oli iseenesest meeldiv, nende hittide vahele mängitut suvalisemat kraami mitte nii meeldiv, ja paratamatult tekkis küsimus, miks nad ei esine DJ-de laval Front Yardis, mille parameetrid nad teoorias täpselt ära täidavad.
Kõige loogilisem vastus oli vast seal samas telgis, mis oli äärest ääreni ja otsast otsani tantsivaid inimesi täis. Võib-olla oli mul endal okse eest põiklemisest tuju piisavalt happeline, et tekkisid sellised tähte närivad küsimused pähe. Festivalil viibinud briti tantsumuusika eksperdid igatahes kinnitasid, et kategoorias “kuulsad produtsendid mängivad oma lugusid” oli Disclosure’i etteaste üks terviklikumaid, mida nähtud on, nii et usume parem eksperte.
Disclosure 2026. aasta Flow festivalil Autor/allikas: Konstantin Kondrukhov
Ka laupäev algas nii mõnusalt ja rahulikult, et hakkagi või käima ainult festivalidel, kus ühtegi “kohustuslikku” esinejat pole. Hiliseks õhtupoolikuks sai ennast kohale toimetatud Turnstile’i kontserdile. Baltimore’i hardcore pungi ansambel, kes on oma žanripiiride katsetuste ja (arvatavasti ka) eduga paljud hardcore punkarid välja vihastanud. Kui minnes kartsin, et tegu on hästi tüütu kontserdiga, siis sugugi mitte. Kiidujutt nende lavalisest energiast, mida olin siit-sealt kuulnud, oli põhjendatud. Lõbus! Hoogne! Kõlas ka väga hästi, väga puhtalt, pingsalt, kliiniliselt. See vist võib ka punkareid ärritada ja mõneks hetkeks häiris kergelt mindki, kui kuulamine törts klaustrofoobiliseks läks, aga lõpuks siiski sobis neile, nende muusikale ja olemisele, ning ka ringis mosh’ivale publikule.
Pealava suurtele ekraanidele saadeti ka otsepilti mosh’i-sõõride seest. Üks kaameramees andis endast rüseleva ja tõukleva inimeste kamba sees ekseldes parima, kandes lavaesist energiat laiali üle terve suure platsi. Huvitav, kas see oli Turnstile’i enda kaasa võetud kaameramees või mõni Flow festivali juures töötav operaator, kes ootas rahulikku tööpäeva ühte lavanurka valvates, aga pidi siis hoopis vaimu (koos kaameraga) mosh’imiseks valmis panema.
Turnstile 2026. aasta Flow festivalil Autor/allikas: Saara Autere
Siis tuli ette võtta esimene traditsioonile Flow-jooks, sest kolm asja, mida võinuks vaadata-kuulata, hakkasid samal ajal. Kõige pealt 20 minutit Nu Genea’d, mis oli igati viisakas ja kirgas vaheldus, aga samal ajal ka veidi hirmutav oma kerge kultuurilise kolonialismi vaibiga. Liiga raske südamega peale esimest kolmandikku järgmise lava juurde ei suundunud.
Black Tentis ootas Soome elektroonilise popi artist Malla, kelle tõi minu ja vast teistegi Eesti muusikasõprade orbiidile Boipepperoni, kui Mallaga koos loo välja andis. Malla ampluaa on lai ja kirev, aga üldiselt väga tugev, mõned house’i ja disko lood on lausa väga head ja laivis olid nad veel paremad. Ei häirinud ka soomekeelsed laulusõnad, mis mul harva meelt mööda on. Ehk oligi puudu ainult fookusest, et saada aru, kes see Malla kõikide nende stiilide keskel on. Ja kontserdi viimaseks looks, kuju pilti, tuli lavale ka Boipepperoni ise, et Malla ja tema elektrikutega üheskoos lugu “Open heart” esitada. Uhke! Loodetavasti näeme peagi ka päeva, kus Boipepperoni täitsa oma ajaakna saab.
Malla 2026. aasta Flow festival Autor/allikas: Riikka Vaahtera
Pärast Mallat möllas veel 30 minutit DJ-laval Front Yardis Chicagost pärit elektrooniline gruuvija, produtsent ja DJ Honey Dijon, kes tegi täpselt seda, mida ta hilisõhtul ühel festivalil tegema pidi. Kui eelmine aasta oli Front Yard üles ehitatud nii, et vaevu sai aru, kes kuskil kõrgel konteineri peal parajasti lugusid valib, siis seekord oli ülitiheda programmiga lavale õigustatult rohkem tähelepanu pandud.
Heli, valgus ja ülesehitus kõik töötas, aga kahjuks oli ka sinna jõudnud n-ö Boiler Roomi needus, ehk mingite platvormide peale ronides sai õõtsuda DJ seljataga või küljel. Jee! Ja DJ seljataga tantsimisest midagi ägedamat ei ole muidugi olemas, hoopis teine asi kui DJ ees tantsupõrandal tantsimine. Aga kui see on kompromiss, mille peab tegema, et DJ-d ei oleks kuhugi korstnate vahele ära peidetud, siis hästi: diil!
Honey Dijon 2026. aasta Flow festival Autor/allikas: Konstantin Kondrukhov
Siis tekkis ajaauk jälgida Florence + The Machine’i kontserti, mis oli täpipealt selline, nagu ma arvasin, et Florence + The Machine’i kontsert olla võiks. Metsahaldja kleidis Florence heljus paljajalu mööda lava ning laulis oma tähendusrikkaid laule. Kahjuks puuduvad minu organismis need bakterid, mis suudaks sellist hingestatust vastu võtta ja töödelda. Nii palju “siirust” mõjub automaatselt ebasiiralt. Midagi pole teha.
Kõige põnevam moment oli kontserdi lõpuosas, kui Florence hakkas esitama oma megahitti “Dog Days Are Over” ja palus publikul teha läbi rituaali, kus nad panevad telefonid käest ja ei filmi seda laulu. “Ma tean, et te tulite siia sellepärast, et seda kuradi laulu kuulda, aga olge siis kohal,” hüüdis ta lavalt.
Ühelt poolt enda natukene liiga huvitavaks mõtlemine, aga pärast seda, kui ma vaatasin Zara Larssoni kontserdi ajal, kuidas üks inimene minu ees (tema ei oksendanud mu jalge ette) veetis terve kontserdi, kas kontserti filmides ja videosid sõpradele laiali saates või siis pidevalt kõikvõimalikke äppe refresh’ides, et näha, kas keegi juba vastanud või reageerinud on, siis tundsin Florence’i vastupanuliikumisega ootamatut sidet. Tõsi küll, Flow’l sellega, et teiste inimeste telefonide tagant kontserti ei näeks, reeglina probleeme ei ole.
Kuna Florence ei lubanud ennast kontserdi ajal ka festivali fotograafidel pildistada, siis peate ise siia ühe pildi ette kujutama. Ja ärge muretsege, täpselt selline see oligi, nagu te ette kujutate.
Sealt, kus mina seisin, tundus Florence’i rituaal ka õnnestuvat. Tore oli muidugi see, et kohe, kui Florence oli manitsemise lõpetanud ja hakkas loo refrääni laulma, tõstsid mõned inimesed ikkagi kiiruga telefoni üles ja hakkasid filmima. Kui õpetaja ei näe, siis ikka tohib pahandust teha. Teadmine, et sinu video võib olla üks vähestest jäädvustustest sellest momendist või äkki üldse ainukene(!), võis muidugi sellise adrenaliini laksu anda, et ei olnudki võimalik kiusatusele vastu panna.
Kolme loo jagu sai Silver Arenal vaadatud ka möödunud aastal eduka comeback’i teinud hiphop’i duot Clipse, kes tõi oma tummise robustsusega ülejäänud programmi vahele küll ootamatult värskendust, aga oli vaja edasi joosta samal ajal alanud Rochelle Jordani juurde musta telki. Mõnus diibima house-pop’i pidu, millest jäi puudu ainult täpselt see, mis on jäänud puudu Jordani enda stuudiosalvestistelt. Salapärane miski, mis sulle turjale kargaks ja sind lõplikult maha murraks.
Rochelle Jordan 2026. aasta Flow festival Autor/allikas: Riikka Vaahtera
Pühapäev õhtu algas möödunud aasta ühe hinnatuima plaadi “Getting Killed” välja andnud New Yorgi eksperimentaalroki bändiga Geese. Ise nii hullupööra küll “Getting Killedi” kiita ei osanud, oli sümpaatne, aga laivis see kõik töötas. Kui nad oma pesumasina trumli täispööretel tööle panid, oli see kakofooniline peks, mis nurga tagant välja vupsas, alati meeldivalt meditatiivne, kratsis sügaval kuklas mingeid ajukellukesi.
Ainult et kaugelt vaadates meenutas võrdlemisi pimedal laval ühe koha peal seisva Geese’i solisti Cameron Winteri siluett täpselt Liam Gallagheri oma. Ja kitarrist Emily Greeni oma samades tingimustes jällegi täpipealt mõnekümne minuti pärast pealavale astuva Sombri oma. Mõtlesin, et huvitav kas Green ja Sombr ka kuskil backstage’is kohtusid ja siis seda üksteist doppelgängerluses süüdistavate Ämblikeeste meemi etendasid.
Mõtlesin veel, et mis saaks siis kui Sombr ja halvas tujus Liam Gallagher ühte lifti kinni jääks. See mõte sai erilise tähenduse veel siis, kui lõpuks ka Sombri laval nägin. Ja mis saaks siis kui Geese’i kitarrist Emily Green ja halvas tujus Liam Gallagher jääksid lifti kinni, aga ka Liam Gallagher arvab, et tegu on Sombriga. Hakkab siis ta kallal tõelise rokipeeru kombel nöökima, aga Green ei julge ka öelda, et ta pole mitte Sombr vaid on Geese’i kittarist, sest mine tea, mida ta veel Geese’i kohta rääkima võib hakata. Parem teeselda Sombriks olemist. Geese’i kontsert oli lõbus!
Geese 2026. aasta Flow festival Autor/allikas: Konstantin Kondrukhov
Ja siis oligi aeg, et lavale tuleks Sombr. Artist, kes sai Tiktoki kaudu oma liht-melanhoolse popiga kuulsaks ajal, mil see oli veel uus, huvitav ja mitte nii tavaline, ja kes nüüd ei saa sellest Tiktoki taagast mitte mingi nipiga lahti. Nii uhket lavale saabumist ei olnud mina veel Flow’l näinud. Ekraanidelt võis näha, et kuhugi lava taha parkis vintage auto, millest astus välja karvases jakis ja volangidega ääristatud pluuses Sombr, käes suur kokteil, mille ta muidugi asfaldile katki maha viskas, siis vehkides ja grimasse tehes rahvast läbi kaamera üles küttis, 15 sekundiks välikäimlasse astus ja peale veel mõningast vehkimist lõpuks lavale jõudis.
Ka Sombri kontsert oli põhimõtteliselt rokk-kontsert, küll pehmem ja tunduvalt popisem, aga siiski rokk-kontsert. See oli üldse tänavusel festivalil taas läbiv, peale Sombrit jäi festivali lõpetama veel ju Nick Cave. Aga kui eelmise aasta kõige olulisemad rokkstaarid (Geese) seisid pimedas ühe koha peal paigal, kilejopedes või kõige tavalisemates t-särkides, siis Tiktoki põlvkonna poprokkar oli laval tumeda silmameigiga, võrksärgis, jõi lonksu (!) veini (pärast läks sooja tee peale üle), tegi ühe(!) mahvi suitsu ja hõõrus kaamerasse vaadates oma nibusid, keel samal ajal suust väljas.
Sama edgy’lt oli riietatud ka ülejäänud bänd. Kui nad oleksid 35 aastat tagasi mõne hilisõhtuse muusikasaate live-külalised olnud, oleks telekanali kõneliin murest murtud kristlike lastevanemate kõnedest arvatavasti punane olnud. Täna enam loomulikult mitte. Peaaegu tekitas see isegi mingit Måneskini näosaatelikku õõva, aga selle erinevusega, et erinevalt Måneskinist on võimalik vähemalt ette kujutada, et 21-aastane (!) Sombr saab kogu olukorra naljakusest aru. Saab aru, et ta vaatab suurte silmadega lemmik (rokk)staaride plakateid, mitte ei arva, et on ise nendel plakatitel ega ürita ennast sinna kuidagi juurde photoshop’pida.
Tegelikult oli ka veidi üllatav, et Sombr nii palju, täiesti peaesineja väärilise koguse inimesi suure lava ette oli meelitanud. Kontserdile jalutades kahtlustasin, et äkki on ta üks neist moodsatest anti-kuulsustest, kelle lugusid inimesed teavad, äkki kuulavad isegi iga päev ja mitu korda, aga nime ega nägu nende lugudega kokku ei pane. Samamoodi üllatav oli, et suurema osa publikust ei moodustanud üldse mitte 20 eluaasta kandis noored (alla 18-aastased muidugi ei tohigi Flow’le tulla), vaid 40. eluaastates naisterahvad.
Sombr 2026. aasta Flow festival Autor/allikas: Riikka Vaahtera
Oma kõige värskemat singlit laulma hakates selgitas Sombr, et see räägib tema pikast heitlusest oma kehaga leppimisel. Mis on märkimist väärt sellepärast, et üks asju, mis on Sombrit teinud minu jaoks teda jälgides huvitavamaks, kui ta võib-olla tegelikult on, on just tema vibalik olemine ja pikad jäsemed. Jah. Muusikavideoid vaadates on jäänud mulje, et ta isegi ei tea täpselt, mis nendega peale hakata, mille tulemusel muutub ta (ka nüüd siis minu silme ees Flow pealaval) liikudes hoopis omamoodi tegelaseks. Ta ei ole Harry Styles ega Damiano David, vaid täitsa päris inimene, kelle sisemised impulsid ei ole mitte kuhugi ära peidetud, vaid meie ees näha. Kerge ärevus siin, kerge enesereflektsioon seal.
Oma suurimat hitti “Back to friends” esitas Sombr umbes kaheksaminutilisena. Jooksis vahepeal publikus ringi lipuga, millele oli kirjutatud armastusavaldus Soomele, ja siis laulis veel refrääni nii palju kui jaksas, bändiga ja bändita. Lõpetas kontserdi ta oma kõige hoogsama (ja minu arvates ka kõige parema) looga “12 to 12”. Seda esitas ta vähemalt kaks ja pool korda ning ka pikendatud formaadis. Põhjus võib olla muidugi lihtlabane – tal pole veel rohkem lugusid ilmunud, mida ta oleks nõus täna esitama. Aga mulle meeldiks hoopis mõelda, et ta saab selgelt aru, mis on ta head lood, mida ta publik tahab ning igasugust valehäbi selle kõige osas ei paista kuskilt. Oleksin võinud “12 to 12” kontserdi lõpus vabalt veel paar korda kuulata.
Sombr 2026. aasta Flow festival Autor/allikas: Konstantin Kondrukhov
Lugude vahel, mida ta esitas väga erinevate häältega, meenutades ühel hetkel Bon Jovid ja järgmisel Panda Beari, rääkis ta vist umbes neli või viis korda, kui väga ta armastab Soomet. Käis isegi välja mõtte, et Soome võiks saada tema teiseks koduks, kui siin ainult nii külm poleks. Kõiki neid vahespiike tehes mõjus ta ka nii julgustavalt friikilt ja neurootiliselt, nagu oleks kuskil seal võrksärgi all peidus elu parimat rollisooritust tegev Michael Cera.
Lootsingi kontserdi ajal, et mõni julge režissöör korjab Sombri varsti üles ja annab talle mõne kergelt hüsteerilise peaosa mängida. Tal õnnestuks see arvatavasti suurepäraselt. Esimene film võikski äkki olla maagiline komöödia, kuidas kogemata saab tõeks Sombri laval välja hõigatud soov elada Soomes. Ärkab hommikul pärast kontserti üles mõnes Põhja-Soome väikelinnas. Ja naabrimees võiks, miks mitte, olla näiteks Liam Gallagher, kellel pole muidugi mitte midagi pistmist ei tänavuse Flow Festivaliga ega üldse eriti millegagi, millest siin arvustuses(?) juttu on.
Igatahes Flow’l on tore isegi siis, kui lemmikud esinemisi ära jätavad. Tuleb igasugu huvitavaid mõtteid pähe, mis muidu ei tuleks sinna mitte kuidagi, ja näeb bände-artiste, kellele kontsertidele oleks muidu väga raske sattuda. Tasub uudistama minna. Ja loodetavasti olid jalge ette oksendamised siis lihtsalt kolmekordne lotovõit.
Ja nüüd see, mille ootuses te mõned üksikud nii kaugele olete lugenud: hinnad on festivalialal hirmkallid!!! Sealt ei tasu suurt midagi osta. Aga mujal Helsingis põhimõtteliselt samad, kui mitte kohati mõistlikumad kui Tallinnas.