Trump kehtestas augustis Indiast pärit kaupadele 50% tollimaksud, sest India tegutseb vahemehena Venemaalt pärit fossiilkütuste müümisel. Iseenesest tundub see käik esmapilgul igati põhjendatud olevat – India tegevus võimaldab ju Venemaal jätkata verevalamist Ukrainas.

Siinkohal ei oma aga tähtsust, kes seda kütust vahendab, vaid kellel on piisavalt raha, et seda niivõrd suurtes kogustes osta. 2022.–2024. aastatel importis EL Indiast 22,56 miljardi dollari eest fossiilkütuseid, samas kui USA importis sama aja jooksul Indiast fossiilkütuseid 12,32 miljardi dollari eest. Need kogused on Ukraina sõja algusest saati “müstiliselt” tõusnud: aastatel 2019–2021 oli EL fossiilkütuste import Indiast väärt vaid 9,64 miljardit dollarit ning USA oma 8,84 miljardit dollarit.

Muidugi võivad ka ülejäänud, laialdaselt globaalse lõuna riigid samuti Indiast odavat Vene kütust osta, kuid oleme ausad – hiinlased teevad seda ammu juba otse ning teiste, peamiselt globaalse lõuna riikide taskud pole piisavalt sügavad, et lääneriikide turge asendada.

Igal juhul on Trump löönud USA-India suhetesse kiilu vahele, aga samas näidanud New Delhile, et kõikides paatides istumine võib lõpuks osutuda võimatuks.

Seega tekitab segadust USA taktika Indiat Venemaa kütuse vahendamise eest karistada, sest sellesama kütuse ostjad on peamiselt olnud USA ja EL. Loogilisemad geopoliitilised käigud oleksid lääneriikide jaoks kas fossiilkütuste tarbimise kiirem vähendamine või alternatiivsete kütuseallikate kindlustamine. Mõlemast variandist on juba pikalt räägitud ning osaliselt on ka juba tegutsetud – nii EL kui ka USA imporditud fossiilkütuste kogused Indiast olid 2024. aastal võrreldes sõja alguse hüppega palju madalamad.

Tänavu on India eksport Euroopa Liitu jälle hüppeliselt tõusnud, jõudes augustis 11 kuu rekordini. Selle põhjuseks on aga 18. sanktsioonipaketis vastu võetud otsus, mille järgi Euroopa Liit kehtestab järgmise aasta 21. jaanuarist keelu sisse vedada naftat, mis on rafineeritud Venemaa toorressursist. Praegune intensiivsus peegeldab üksnes tarnijate aktiivsust koguda ette varusid. Murekohaks jääb siiski, kas, teades seniseid sanktsioonidest möödahiilimisi, õnnestub ELil tõhusalt takistada Vene riigikukru täitmist eurooplaste rahadega.

USA surveavaldus Indiale võib olla edukas: president Donald Trump on kuulutanud, et India peaminister Narendra Modi lubab vähendada Vene toornafta ostmist. New Delhi ongi pidanud Washingtoniga läbirääkimisi, et saavutada USA kehtestatud tollimaksude määra langetamist. Kas see ka nii läheb, on veel näha, sest kokkulepet kahe riigi vahel sõlmitud ei ole. Vene kütuse sisseveo järsk katkestamine on siiski ebatõenäoline, arvestades hinnaeelist ja sõlmitud pikaajalisi tarnelepinguid. Igal juhul on Trump löönud USA-India suhetesse kiilu vahele, aga samas näidanud New Delhile, et kõikides paatides istumine võib lõpuks osutuda võimatuks.

Uued tuuled Kaukasusel

Üheaegselt on EL-i jaoks tekkinud uued diplomaatilised võimalused ka teise riigiga – Aserbaidžaaniga. See riik on end tugevate Venemaa-vastaste väljaütlemistega Venemaa sfäärist üllatavalt kiiresti lahti kiskunud. USA vahendatud Armeenia-Aserbaidžaani läbirääkimised ning Nahhitševani kaubanduskoridori loomine on USA ja ka Euroopa jaoks Aserbaidžaani-Venemaa tüliga hästi ajastatud, sest see võimaldaks teoorias lisaks Armeenia läänele lähemale toomise ka Aserbaidžaani kaasa tõmmata. EL peaks sellest eriti huvitatud olema, sest Kaukaasia on peale Venemaa ka meie tagahoov ning Gruusia suuresti ebademokraatlik üleminek venemeelsele valitsusele on EL-i mõjule selles piirkonnas kriipsu peale tõmmanud.

Armeenia ja Aserbaidžaani EL-ile lähemale toomine ei oleks mitte ainult kaubanduslikult meie jaoks soodne, vaid annaks ka geopoliitilise topeltlöögi Venemaale, kes ei kaota oma mõjusfäärist vaid kahte kolmest Kaukasuse riigist, vaid riskib ka viimasest – Gruusiast – ilmajäämisega.

Gruusia venemeelne valitsus eesotsas peaminister Irakli Kobahhidzega (kuigi see on avalik saladus, et tegelik võim on Gruusias tugevate Vene-sidemetega oligarhil Bidzina Ivanišvilil) on niigi üpris tugeva demokraatliku ja läänemeelse opositsiooni surve all ning uue, läänehõngulise tuule puhumine tema naaberriikides võib panna Kobahhidze ja Ivanišvili oma senise venemeelse kursi üle tõsiselt järele mõtlema. Üldiselt kõnetab nendesarnaseid tegelasi mingitest inimõigustest ja õigusriiklusest rohkem rahaline kasu ning Armeenia ja Aserbaidžaani oligarhidega võrreldes ei saa ju Ivanišvili endale lubada neist vaesemaks jäämist.

Euroopa kutsaripukki

Kuigi tõenäoliselt oleks USA-l võimalik Kaukaasiat iseseisvalt Lääne poole vedada ja Indiaga ära leppida, ei tohiks EL neis protsessides kõrvaltvaatlejaks või vähemuspartneriks jääda. Ühtpidi on küll tõsi, et kui lõppkokkuvõttes liiguvad Kaukaasia ja India Lääne poole, pole vahet, kas vedamist teevad eurooplased või ameeriklased. Siiski on EL-il mõistlik ohjad enda kätte võtta mitmel põhjusel.

Esiteks on teada, et kaks pead on parem kui üks, seega kindlustaks EL-i aktiivne osalemine neis läbirääkimistes nende pikaajalise edukuse. Teiseks on USA praegune administratsioon tõestanud, et Euroopa huvid mitte ainult ei ole võrdsed Ameerika omadega, vaid et nad on valmis enda huvide edendamiseks ka oma lähimatest liitlastest üle sõitma. On loomulik, et lõpuks on kõik oma huvide eest väljas, aga varasemad administratsioonid on siiski suutnud EL-USA huvide vahel suuremat ühisosa leida.

Nagu kaitsekulutuste puhulgi on ka diplomaatias ressursside kokku panemine efektiivsem kui üksinda tegutsemine.

Kolmandaks on Venemaa ja Hiina (kuid ka USA) nii tegudes kui ka sõnades väljendanud põlgust EL-i ja/või tema väärtuste vastu, sest kuigi oleme majanduslikult nendega võrdsel tasemel (Venemaa puhul küll ülegi), on meie välis- ja sisepoliitiline teovõime nende omadest kordades väiksem. See on ebamugav tõde, kuid säärase arusaama muutmiseks ongi vaja iseseisvalt ja otsustavalt tegutseda ning turbulents India ja Aserbaidžaani välispoliitikas on selleks väga hea võimalus.

Lõppkokkuvõttes on viimaste aastate sündmused tõestanud, et EL ei saa tervikuna enam passiivseks jääda nii, et kõik meie liikmesriigid oma välisasju ise ajavad. Nagu kaitsekulutuste puhulgi on ka diplomaatias ressursside kokku panemine efektiivsem kui üksinda tegutsemine. Suuresti on just meie peataolekust tulenev passiivsus ning EL-i fragmenteeritud ja rahulembeline lähenemine Venemaale põhjus, miks Venemaa julges Ukrainas täiemahulist sõda üldse alustada. Sulepea võib vanarahva tarkuse järgi küll mõõgast tugevam olla, kuid sulepea ilma mõõgata on lihtsalt üks naljakas pulgake, millega saab noote kritseldada.