“Mida kindlamalt ma justkui mingisuguse otsuse teen, seda rohkem ajab universum mul pea sassi. Ameerikas on keeruline hakkama saada. Ameerikas ennast üles töötada oli väga keeruline just sellepärast, et ma ei ole kellast kellani töötaja, minu jaoks on alati tähtis olnud isetegemine, projektid, keegi ei võtnud Eestis mu vabadust ära, tegelesin väga erinevate asjadega,” nentis Liina. “Aga ma töötan seal ikkagi jõhkralt. Huvi näha, kas mul on oma koht Ameerikas võimalik leida on praegu ikkagi üle kaalunud selle, et ma lihtsalt tulen täna Eestisse tagasi justkui lihtsama elu peale.”
Liina ema Juta Vahter ei võta seda üldse traagiliselt, et laps ja lapselapsed elavad nii kaugel. “Tänapäeval on kõik sidevahendid olemas ja ma olen ka Ameerikas neil külas käinud.”
Juta on Liina laste Mirjami ja Joosepi ainus vanaema. “Mul on lastega nii eriline side. Mul on ainult ühest asjast kahju, et nad ei räägi eesti keelt nii hästi, et nendega sügavamaid vestlusi pidada. Joosep on rohkem Mihkli moodi ja Mirjam ema moodi,” tõdes Liina.
“Vend tõmbab õe vahel pahandustesse kaasa, kuigi Mirjam on vanem. Mirjam mängib tšellot, tantsib fantastiliselt, Joosepile meeldib väga esineda.” tõdes Liina.
Liina lapsepõlves olid väga tähtsal kohal ema ja ka isa. “Emal ja isal oli visiitabielu, nädala sees oli isa Tallinnas tööl, igal nädalavahetusel oli isa kodus, kogu vaba aja veetis ta perega. Mul on vanem vend, üheksa aastat vanem, kes on mind palju mõjutanud. Algul oli ta IT-mees, ületas ennast ja alustas taastuvenergiafirmaga, mida ta üles ehitab, tal on ka pisikesed lapsed,” meenutas Liina.
“Ma olin väiksena mässaja, sattusin ikka pahandustesse,” muheles Juta. “Olen kasuisaga kasvanud, mu vanemad läksid lahku, kui olen kolmeaastane, ema abiellus uuesti, aga neil endil rohkem lapsi ei olnudki. See oli mulle päris raske, mäletan oma nutuhoogusid, mida ma toona ei osanud seletada. Ma elasin siis vanaema juures ja tundsin end hüljatuna, kuna õde-vend elasid toona juba emaga kasuisa juures. Mul oli väga tore kasuisa, ta on mind palju mõjutanud. Ta hoidis ema ja meid, lapsi, väga. Hea süda on see, mis võidab teiste südamed, kasuisa oli lihtsalt väga hea inimene.”
“Mu ema on tulnud läbi raskuste, aga ta ei ole kibestunud, ta on fantastiline ema, millises turvatundes mina ja mu vend oleme kasvanud, on tänapäeval suhteliselt haruldane,” tõi Liina välja.
Esimesel kohtumisõhtul otsustati abielluda
Juta on enda sõnul olnud pigem ikkagi järelejooksik, kes ei teadnud, mida pärast kooli lõpetamist teha. “Tahtsin isa järgi, kes töötas meiereis, minna EPA-sse piimandust õppima, õnneks ma ei saanud kooli sisse, kukkusin füüsikaga läbi. Toona oli see mu jaoks maailma lõpp. Siis läksin nahajalatsikombinaati tööle, see oli elukool,” sõnas Juta, kelle elus on olnud olulisel kohal teedeehitus.
Juta meenutas, et tutvus oma tulevase abikaasaga ühel peol ja juba esimesel õhtul otsustati, et nemad abielluvad. “Lihtsalt meil nii hästi klappis esimesest hetkest,” nentis Juta, kes on oma abikaasast 17 aastat noorem. “Hiljem tuli välja, et me oleme abikaasaga naaberküladest pärit.”
Liina sündi planeeriti juba neli aastat varem, aga Liina ei tahtnud kohe tulla, meenutas Juta.
“Akadeemiline pool ei toonud mulle ärksust, otsisin kõikvõimalikke muid kohti, kus seda ärksust võiks leida. Olin gaidide rühma juht, õpilasesinduses, tahtsin maailma muuta,” muheles Liina. “Kriitikat ma enda tegemiste kohta ei kuulnud. Olin väga enesekindel. Kodune toetus mu selja taga oli sajaprotsendiline, fantastiline viis kasvada.”
Sai karmaga tagasi südamevalu, mida oli nooruses teistele põhjustanud
Liina meenutas, et pigem oli tema see, kes kooli ajal ja ka hiljem südameid murdis ja teiste hingele haiget tegi. “Ja siis ma sain karmaga selle kõik omale peale, kui me kolisime Chicagosse, ma sain karmaga kõik tagasi. Ma usun, et see, mida sa teistele teed, tuleb sulle endale tagasi. Nii et ma olen maksnud oma nooruse südamete murdmise eest,” tõdes Liina.
Liina tõi välja, et ta on avatud südamega ja laseb inimesed endale hästi kiiresti ligi. “Ja siis avastan, et võib-olla nad ei väärigi hinge jäämist. Pigem pinnapealne lähenemine, ma lendan peale, usaldan kohe ja siis mõistan, et usaldasin teist liiga kiiresti. Noorena tõi südamete murdmine mulle põnevust,” nentis Liina. “Mina ikkagi läksin ja võtsin.”
“Mu ema oli fantastiline minu juht, kes oskas mind suunata nii, et ma ise teeksin õiged otsused,” meenutas Liina.
“Abikaasa valik on elus kõige tähtsam valik, ja mul lihtsalt vedas, et sattusime kokku ja terve elu olime ühtne tiim,” muheles Juta, kes elas kogu elu ühe mehega.
Liina meenutas, et tema peale pole kunagi kodus karjutud ja paar korda on ta nähvaka vitsa saanud, aga täiesti õige asja eest.
“Üksikvanemaks olemine on kurb, see on väga raske. Sa ei saa jagada emotsionaalselt lapsekasvatamist, pead kõike ise kandma,” tõi Juta välja.
Liina sõnul teeks ta praegu tagasi vaadates teisi, paremaid otsuseid, mis ei viiks selleni, et temast saaks immigrandist üksikema. “Ma ei osanud neid kompromisse tollal näha, olin noor,” nentis Liina.
Elumuutev telefonikõne
Pärast kooli lõpetamist tahtiski Liina olla maailma parim juuksur. “Sealt edasi tuli juba “Ühikarotid”. Olime sõbrannaga päev otsa veini tipsutanud ja tulime mõttele panna ennast superstaari saatesse kirja, tema oskab laulda ka, mina ei oska, aga läksin kaasa. Saatetiimi poolt tuli mulle kõne, et nende tiimis oli inimene, kes teadis, et ma olen igal peol erineva soenguga. Mul ei lähe see telefonikõne iial meelest. Kaidi Klein helistas mulle ja tahtis minust teha saatesse eelloo. Pakkusin siis välja, et tulgu juuksurisalongi, kuigi ma olin tol ajal alles juuksuriõpilane. Mõtlesin, et võib-olla see toob mulle kliente. Järgmine kõne tuli Tuuli Roosmaalt, kes tegi saadet “Ühikarotid”. Ma olengi üldiselt selline, kes ütleb paljudele väljakutsetele jah. Mulle meeldib panna ennast raskesse olukorda, kus saan õppida ja areneda.”
Poliitikasse sattus Liina tänu tantsusaates osalemisele. “Ütlesin tantsusaates, et tahan saada haridusministriks, sest Taanis, kus ma olin vahetusaastal, oli haridussüsteem fantastiline. Järgmisel päeval helistas mulle Urve Palo, et kas võiksime kokku saada ja juttu rääkida,” meenutas Liina.
Saade, kus Liina kohtus Mihkel Rauaga, oli lindistatud, mitte otsesaade. “Jagasin tol ajal korterit ühe oma sõbrannaga. Käisin salvestusel ära, tulin koju ja ütlesin oma sõbrannale, et ma abiellun Mihkel Rauaga,” muheles Liina. “Ilmselt oli mõlemal valmisolek selleks olemas.”
“Kuidagi on see nii, et tütred kõnnivad ema rajal,” nentis Juta, kes samuti armus oma tulevasse abikaasasse silmapilkselt ja on oma abikaasast palju vanem.
Isa oli alguses abielule vastu
“Isa oli küll natuke vastu sellele abielule, aga ta ei väljendanud seda. Ta arvas, et sellest suhtest midagi ei tule. Aga Mihkel ja Liina olid väga tore paar, nad naersid koos kogu aeg. Ma mõtlesin, et kui inimesed nii palju naeravad koos, siis nad on õnnelikud, no alguses ju olidki, neil oli väga suur armastus,” nentis Juta.
Esimese lapse sünni hetkeks oli Liina enda sõnul täiesti ületöötanud, aga see pani kriipsu peale ka paljudele tema projektidele. “Kõik kadus ja kõik kukkus kokku, mis jätkub siiamaani,” tõdes Liina. “Kõige hullem oli mu hirm, et minust saab kodune ema ja ma elan sealsamas, kus ma üles kasvasin.”
“Nagu ütles kunagi mu ema, et lapsi tuleb saada täpselt nii palju, kui sa ise suudad kanda. Kuldsed sõnad, aga ma ei järginud seda. Ma ei olnud sel hetkel valmis kandma seda, et kasvatada kaht last üksinda. Selle peale ma ei mõelnud, kui ma olin nii armunud ja lapsed tundusid olevat hea variant, kuidas aeg maha võtta. Ma ei teadnud, et aja mahavõtmine tähendab kõikide tegemiste lõpetamist,” nentis Liina. “Ma pole siiamaani oma pead veel päris püsti saanud, karma ikka veel karistab.”
Üksinda pidi Liina laste eest vastutama juba siis, kui nad Ameerikasse kolisid. “Mihkel pidi ju Eestis käima, tema ei saanud oma siinsele elule kriipsu peale tõmmata. Kui kolisime, oli Mirjam kolm ja Joosep üheaastane. Kui ma üksikvanemaks sain, olid lapsed kaheksa ja kuus. Eestisse tagasikolimist takistas mu trots, et olen teinud oma otsused, ma ei ütle ju, et kellelgi teisel oli õigus, tahtsin ennast tõestada. Lõpuks jõuan sinna, kus see tõestamine on viinud sind kohta, mida nüüd ongi väga raske maha jätta. Olen ise oma elu keeruliseks elanud, aga ma olen ikkagi säilitanud oma positiivsuse. Olen saanud läbi raskustest ja tohutust piinast, mis on ka ju subjektiivne, minu jaoks siis keerulised ajad.”
“Minu kibestumus, kurjus ja pahameel on minu enda vastu, mitte kellegi teise, ma ise lubasin sellistel asjadel juhtuda,” tõi Liina välja. “Perekonna puudus on Ameerikas suur, sellega ma seal ei kohanenudki. Laste pärast peaks pigem olema Eestis, sest kogu turvavõrgustik on siin.”