Iseseisvuse taastanud Eesti esimesed, 1992. aasta presidendivalimised erinesid kõikidest järgnevatest, sest presidendivalimised toimusid rahvahääletusena.
15. juulil algatati nii Lennart Meri kui ka Arnold Rüütli ülesseadmine. 21. juulil lisandus Jaks Lankotsi ja Uno Ruusi, 24. juulil Lagle Pareki, 27. juulil Miina Hinti ja 3. augustil Rein Taagepera ülesseadmine presidendi kandidaadiks.
6. augustil teatas loobumisest Hint, 11. augustil Lankots. Tähtajaks nõutavat 10 000 toetusallkirja ei suutnud koguda Ruus.
20. augustil registreeriti presidendi kandidaatideks Meri (kogus 11 491 toetusallkirja), Rüütel (21 009), Parek (10 839) ja Taagepera (14 887).
Rahvahääletusel sai enim hääli Arnold Rüütel (41,8 protsenti). Lennart Meri kogus 29,5 protsenti ja edestas suhteliselt napilt Rein Taagepera (23,4 protsenti).
16. septembril pidasid neli kandidaati: Lagle Parek, Arnold Rüütel, Lennart Meri ja Rein Taagepera debati ETV-s.
Presidendikandidaatide debatt ETV-s:
Neli päeva hiljem, 20. septembril toimus rahvahääletus.
Kuid et mitte ükski presidendikandidaat ei saanud üle poole hääletamisest osa võtnud valijate häältest, siis ei osutunud keegi valituks. Vastavalt presidendivalimiste seadusele läks valik riigikogule ja hääletussedelitele kanti kahe populaarsema kandidaadi ehk Arnold Rüütli ja Lennart Meri nimed.
Et 1992. aasta septembris toimunud riigikogu valimistel oli võimule tulnud Isamaa ja Meri oli olnud just Isamaa presidendikandidaat, polnud üllatav, et parlamendis sai Meri Rüütlist rohkem hääli (Meri 59, Rüütel 31, kehtetuid sedeleid oli 11) ning valiti 5. oktoobril 1992 taasiseseisvunud Eesti esimeseks presidendiks.
“Lennart astus – esimest korda, hiljem tegi ta seda korduvalt – välja intellektuaali sussidest ja tegi mööda Eestit väga põhjaliku kampaania.”
Toona Meri kampaaniameeskonda kuulunud Tiit Pruuli meenutas, et Rüütli edu tagas rahvalähedane ja rahvale arusaadav kuvand ning taasiseseisvumise sümboliks olemine. Merit iseloomustas tollal teatav arrogants ja sügav intellektuaalsus, mis mõnede seas tekitas võõristust. Et rahvale lähemale minna, võttis Meri ette suure kampaania sõites mööda Eestit ringi.
“Lennart astus – esimest korda, hiljem tegi ta seda korduvalt – välja intellektuaali sussidest ja tegi mööda Eestit väga põhjaliku kampaania. Ta sõitis mööda Eestit sadu tuhandeid kilomeetreid kampaania-autoga ja kohtus inimestega. Nii et see oli väga suur töö,” rääkis Pruuli.
“Meri kampaaniameeskonna põhiline strateegia oli ju algusest peale see, et me saime aru, et esimeses (rahvahääletuse -toim) voorus Arnold Rüütlit võita ei ole võimalik. Põhiline strateegia oligi see, et Rüütlil ei õnnestuks esimeses voorus saada valdavat enamust ja asi läheks edasi [riigikogusse],” sõnas Pruuli.
Lennart Meri kampaaniavideo ETV-s. Meri usutles Urmas Reitelmann:
Rüütli ja Meri konkurentsi meenutades lausus Pruuli veel, et ta ei mäleta, et Rüütel oleks oma vaateid kampaania ajal nii selgesõnaliselt esitanud. “Tema trumbid olid suur tuntus ja hõbedased lokid, ja sellest oli talle kindlasti kasu. Ta ei pidanud nii palju oma vaadetega tegelema,” sõnas Pruuli.
Selles mõttes oli Pruuli sõnul väga oluline Rein Taagepera väljatulek, kelle üks motiive oligi toetada Merit ja sellega “süüa” rahvahääletusel Rüütli hääli. Mingit kokkulepet Taageperaga Meri meeskonnal Pruuli sõnul siiski polnud.
“Taagepera oli ikkagi sõltumatu ja suveräänne kandidaat, nii et mingeid kokkuleppeid ei olnud. Objektiivselt Taagepera väljatulek aitas sellele kaasa ja sellega me arvestasime, et see võib nii olla, aga mingeid kokkuleppeid ei olnud.”
Taagepera: mulle ei meeldinud väljavaade, et endine ülemnõukogu presiidiumi esimees saaks vabaneva Eesti presidendiks
Lennart Meri ja Rein Taagepera valimisplakatid. Autor/allikas: Urmet Koogi erakogu
Rein Taagepera ise meenutas, et tema kandideerimist soovis nii Rahvarinne, kes talle lausa Eestisse saabudes lennujaama vastu tuli, ja isegi Lennart Meri. Ta ise soovis oma kandideerimisega toetada Meri kandidatuuri. Taagepera meenutas, et esialgu ütles ta Rahvarindele siiski ei, aga seejärel tuli telefonikõne Helsingis olnud Lennart Merilt, kes palus tal kandideerida.
“Miks tahab keegi võistlevat kandidaati? Lennart ütles, et tal on tervisehädad ja kui temagi midagi juhtub, siis oleks keegi teine. Ma teadsin hästi, kus tal tervisehäda oli. See oli Lippmaa ja Rüütli seltskonna süüdistused, et miks Stalin sinu perekonda ei küüditanud ja maha ei nottinud. Miks sa ellu jäid.”
“Nii, et ühelt poolt oli Rahvarinde soov oma kandidaati välja panna ja teiseltpoolt Meri ringkonna siht, et Rüütli toetajad ei arvaks, et kui nad laimukampaaniaga Meri sunnivad välja langema, et siis on neil tee tühi. Ma nõustusin, sest mulle esitati soovi kahelt poolt ja ka mulle endale ei meeldinud see väljavaade, et endine ülemnõukogu presiidiumi esimees saaks vabaneva Eesti presidendiks,” rääkis Taagepera.
“Ma teadsin hästi, kus Meril tervisehäda oli. See oli Lippmaa ja Rüütli seltskonna süüdistused, et miks Stalin sinu perekonda ei küüditanud ja maha ei nottinud.”
Et Meri rahvahääletusel Rüütlile alla jäi, oli Taagepera sõnul tingitud tema kandideerimisest.
“Kui Lennart mulle helistas, siis ma ütlesin, et kui ma lähen kandideerima, siis ma lähen võidu peale välja ja katsun sind ka võita. Ja ta võttis selle teatavaks,” sõnas Taagepera.
Taagepera sõnul oli Meri meeskonna kalkulatsioon, et Taagepera võtab Merilt rohkem hääli ära kui Rüütlilt, aga piisavalt palju ka Rüütlilt, et ta ei saaks esimeses voorus 50 protsenti täis.
“Sest me olime ju Lennartiga samal lainel ja võistlesime sama valijaskonna poolt,” lausus Taagepera.
Taagepera sõnul jäi ta valimistel Merile alla, sest rahvas soovis, et president tuleks Eestist ja oleks keegi, kes on taasiseseisvumise saavutamises olulist rolli mänginud. Küll aga näitasid Taagepera sõnul mõned arvutused, et tema populaarsus läks tõusujoones ja kui kampaania oleks nädal kauem kestnud, oleks ta Merist mööda läinud.
Lennart Meri ametivanne riigikogus:
Meri valiti parlamendis presidendiks 5. oktoobril (Meri 59, Rüütel 31, kehtetuid sedeleid oli 11) . Vaid kuu hiljem novembris 1992 uuris Emor, kuidas on Lennart Meri tulnud toime presidendi kohustustega? Vaid 32 protsenti vastanutest ütles, et Meri on presidendina hakkama saanud hästi. Sisuliselt sama palju, 31 protsenti oli neid, kes arvasid, et halvasti. Ülejäänud kolmandik ei omanud seisukohta.
Nii madal toetus presidentuuri alguses oli loogiline ja seletatav suuresti sellega, et Rüütel oli olnud eelnenud rahvahääletusel populaarseim kandidaat. Meri toetus mõistagi nii madalaks ei jäänud. Aasta hiljem ehk detsembris 1993 hindas Meri tööd presidendina positiivselt juba 58 protsenti. Negatiivselt suhtujate osakaal oli jäänud sisuliselt samaks ehk 34 protsenti.
Tõusutrend jätkus ning märtsis 1995 (kui toimusid ka riigikogu valimised) hindas Meri tööd presidendina positiivselt juba 72 protsenti. Kuid mis ehk olulisem, kriitilise hinnanguga vastajate arv oli kahanenud 18 protsendile ehk kaks korda.
Galerii Lennart Meri esimesest tööpäevast Eesti presidendina 6. oktoobril 1992:
