Koolivaheaeg mõjub kinodele hästi ja toob muidu tühjavõitu saalidesse rahvast juurde. Siiski ei ole külastatavus koroonaeelsele tasemele tagasi jõudnud, mille peamiseks põhjuseks on kinopidajate sõnul inimeste harjumuste muutumine.
Koolivaheajad, jõulud ja uusaasta on kinodele kõige magusam aeg, aga ka siis annab tunda majanduslik surve ja konkureerima peab nii omavahel kui ka koduste voogedastusplatvormidega.
“Kodus on olemas teler ja kõik muu. Miks ma pean kinos käima, kui ma kodus võin vaadata tasuta kõiki asju? Vaadake, kui palju popkorn maksab kinos ja kui palju see maksab poes,” sõnas kinokülastaja Kirill.
“Muidugi see lööb rahakoti pihta. Sagedamini kui kord kuus me ei saa käia, aga võtsime täna väikese topsi popkorni ja istusime Lux-saali. Kõik oli väga tore,” lausus Irina, lisades, et jälgib ka sooduskampaaniaid, et raha kokku hoida.
Apollo sõnul on kinosõber hinnatundlik, seega on kasvanud sooduskampaaniaid kasutavate inimeste hulk. Olukorda raskendab ka asjaolu, et häid suurfilme pole kuigi palju.
“Kui on allahindluskampaaniad, siis inimesed tulevad palju rohkem kinno ja seda on märgata. Tegelikult loeb ka see, et kui on ikka väga hea film, siis tullakse ka tavahinnaga. Lihtsalt suurte filmide osakaal on kahjuks ajas langenud,” sõnas Apollo kino Baltikumi müügi- ja turundusjuht Maarja Kaalep.
Ka pealinna vanim kino Sõprus näeb üha väiksemat publikut. Muret tekitab, et noortel pole isegi enam huvi kinos käimise vastu, mistõttu on oluline ka uut kinovaatajate põlvkonda kasvatada.
“Aastaga võrreldes on külastajate arv Sõpruses ikkagi kukkunud ligi 25 protsenti. Me läheneme sellele probleemile kahest küljest. Ühtelt poolt muutust ja käitumist märgata ning premeerida korduvat kinokülastust, selleks meil ongi Sõpruse kaart, mis võimaldab käia poole hinnaga kinos. Teiselt poolt töötame filmiharidusega,” sõnas kino Sõpruse tegevjuht Gert Põrk.
“Noorte inimestega rääkides ja küsides, et kas või millal te kinno tulete, siis murettekitav on just see reaktsioon. Nende jaoks ei olegi see enam mingi variant või mõte, mida võiks teha. Nad justkui naeravad, aga ma usun, et pikaajalise tööga ja filmihariduse populariseerimisega on võimalik seda muuta,” lisas Põrk.