Maksumaksja raha eest riiklike IT-arenduste tellimisel ei ole valik üksnes ametnike väljamõeldud ja kontrollitud süsteemide ning turult ostetud toodete vahel, vaid täiesti võimalik on seada hanketingimused nii, et erasektori konkurents pannakse tööle avaliku teenuse jaoks kõige nutikama lahenduse leidmiseks, kirjutab Doris Põld.
Hiljuti pidasid iduettevõtja Märt Aro ning haridus- ja teadusministeeriumi osakonnajuht Aivo Riisenberg ERR-i portaalis maha lühida ja viisaka, kuid sellevõrra tulisema avaliku mõttevahetuse, mis puudutab üht Eesti ammust murekohta.
Kuidas maksumaksja nappi raha kõige nutikamalt kasutada, et e-riiklus ei jääks vaid kunagiseks edulooks, vaid Eesti avalike teenuste digisüsteemid oleks ka edaspidi maailmas eeskujuks?
Kuidas teha nii, et kodanike suhtlus mistahes riigiasutustega oleks digiriigile kohaselt mugav, efektiivne ja turvaline? Ja kuidas needsamad nutikad, kõiki uusi tehnoloogilisi võimalusi kasutavad süsteemid veel ka ekspordituluks pöörata?
Mängus pole vähemat kui miljoni inimese aeg, vaev ja rahulolu oma riigi teenustega ning ajapikku miljardid eurod targalt teenitud raha, mis kas tulevad Eestisse või ei tule.
Turvalisus ja uuenduslikkus
See, kuidas riik IT-arendusi tellib, on igas tänapäevases ühiskonnas väga oluline küsimus. Tahes-tahtmata on riik suur ja mõjukas klient. Seda enam Eesti-suuruses riigis. Riigi targast tellimusest saadud ramm võib kasvatada suureks nii mõnegi ükssarviku.
Riik on ka omanäoline ja, tõepoolest, unikaalne tellija. Riik vastutab nagu ei keegi teine, sest erinevalt teenusepakkuja valimisest või valimata jätmisest vabal turul, peame me kõik riigiga asju ajama.
Seetõttu on ka riigi IT-hangetesse, väga suurtesse, kümnetesse miljonitesse ulatuvatesse tellimustesse, sisse kirjutatud olemuslik pinge.
Ühelt poolt on tarvis tagada kontroll teenuse turvalisuse, kättesaadavuse ja töökindluse üle. Teiselt poolt peaks ka avalik teenus olema ju uuenduslik ning pidevalt aina mugavam, lihtsam ja kiirem. Põhiseaduse parimas mõttes konservatiivsus versus innovaatiliste tarkvaraettevõtete ülikiire innovatsioonitsükliga maailma loogika.
Sellist pinget ilmestab ka äsjane avalik ja vahvalt kirglik mõttevahetus, mis tõukus konkreetselt koolide sisseastumise infosüsteemi ehk SAIS-i hankest. Märt Aro juhtis tähelepanu, et riik ei peaks ju vajalikku IT-süsteemi kindlaksmääratud kujul ehitada laskma, vaid võiks kasutada mõnd sarnast, juba end turul tõestanud toodet, see säästaks maksumaksja raha.
Aivo Riisenberg tõi aga välja, et kodanike andmeid talletavale riiklikule süsteemile kehtib terve rida nõudeid, millele ükski turul pakutav sarnane digitööriist ei vasta.
Kuldne kesktee on olemas
Mõistlik kesktee oleks seesama, kuidas kunagi sündisid X-tee, digiallkirjastamine ja teised juba aastakümnetega oma väärtust tõestanud e-riigi nurgakivid.
Riik peaks sõnastama eesmärgi, lahendatavad probleemid, nõuded ja kitsendused ning laskma siis erasektori ettevõtetel pakkuda välja terviklikke lahendusi. Riik ei peaks andma järele andmekaitse ja muudes nõuetes, kuid ei peaks ka kippuma ise ette kirjutama, milline täpselt peab IT-süsteem olema, ega ostma üksnes kitsalt tehnilise tarkvaraarenduse tundi.
Haridussektorist on meil tegelikult positiivseid näiteid selle kohta, kuidas õppeinfosüsteem on kasutajateni (koolid, õpilased ja lapsevanemad) viidud erasektorist teenuse sisse ostmise kaudu.
Sellisel lähenemisel on omajagu plusse. Maksumaksja raha saaks kõige efektiivsemalt kasutatud, sest hankekonkurentsis erasektoris karastunud tootedisainerite vahel kooruks välja kokkuvõttes kõige kulutõhusam lahendusviis.
“Riiklik hankekultuur kasvataks omakorda Eesti IT-ettevõtete tootearenduse muskleid ja annaks referentse, et veel edukamalt konkureerida piiri taga.”
Kui hange oleks suunatud kõiki rangeid nõudeid täitva süsteemi kui teenuse pakkumisele, mitte üksnes tarkvara ühe versiooni valmistegemisele, oleks tagatud pidev uuendamine ja töökindlus. Selline riiklik hankekultuur kasvataks omakorda Eesti IT-ettevõtete tootearenduse muskleid ja annaks referentse, et veel edukamalt konkureerida piiri taga.
Veidi teises sõnastuses, kuid väga sarnane mõtteviis kajastub ka kevadel ilmavalgust näinud riigikantselei ning justiits- ja digiministeeriumi juhendis “Digiteenuse omaniku ja pakkuja valik”. Tegu on väga hea praktilise manuaaliga igale avaliku sektori teenuseomanikule. See kutsub naasma Eestile varem juba suurt edu toonud hoiakute juurde, kus esimene eelistus on koos mõtlemine ja koostöö era- ning avaliku sektori vahel. Oleme kompaktne ühiskond, teame üksteist ja oleme lõpuks kõik sama Eesti asja eest väljas.
On väheseid, aga seda enam olulisi kohti, kus IT-süsteem peabki olema täielikult riigi kontrolli all. Nimetatud juhendis on need ka välja toodud: põhiõiguste kaitse, seadusloome, kohtupidamine, riigivalitsemise võtmeküsimuste otsustamine ja avaliku võimu rakendamine. Teisel äärel on ka omajagu kohti, kus riigi endale seatud, kuid mitte tuumfunktsioonidest tulenevat eesmärki saab kõige paremini saavutada hoopis selles vallas turukonkurentsi soodustamisega.
Me kipume kalduma äärmustesse, kus võimalik on ainult kas sada protsenti riigi enda poolt teenuse haldamine ja heal juhul koodiridade tellimine või siis toote ostmine. Tegelikkus on palju mitmekülgsem ja koostöömudeleid palju rohkem ning neid ei tohiks karta.
Enamikul juhtudel tasub seada selge mõõdetav eesmärk ja ühesed nõuded, kuid lasta ettevõtetel kõige nutikama lahenduse pakkumisel konkureerida. Ainult koostöö kaudu saame tõsta oma e-riigi agiilsust ja kvaliteeti.