Konverents „Arvo Pärt. Mõttemaastikud“ 17. ja 18. X Arvo Pärdi keskuses. Ettekande pidasid Christoph Wolff (Harvardi ülikool), Leopold Brauneiss (Viini ülikool), Mart Tatlow (Göteborgi ülikool), Eero Tarasti (Helsingi ülikool), Peter Bouteneff (püha Vladimiri õigeusu teoloogiline seminar, New York), Marie Antunes Serra (Strasbourgi ülikool) ning Eestist Maarja Tyler (Arvo Pärdi keskus, EMTA), Anu Veenre (EMTA), Toomas Siitan (EMTA, Arvo Pärdi keskus), Kerri Kotta (EMTA), Joonas Hellerma (ERR), Peeter Torop (Tartu ülikool), Kristina Kõrver (Arvo Pärdi keskus, Tartu ülikool), Marek Tamm (Tallinna ülikool, Eesti TA).
17. ja 18. oktoobril peeti Arvo Pärdi keskuses rahvusvaheline teaduskonverents „Arvo Pärt. Mõttemaastikud“. Esimene samalaadne, COVIDi tõttu küll aasta võrra edasi lükkunud üritus 2021. aastal oli „Arvo Pärt – tekstid ja kontekstid“. Seekordne märksõna oli „interdistsiplinaarsus“, mis pole Pärdi loomingu uurimisel enneolematu, sest sellega käivad sageli kaasas religiooniuuringud. Uudne oli Pärdi muusika sidumine semiootikaga. Tähelepanu pöörati tema 1960. aastate loomingule, mida uuritakse järjest enam ja milles on hakatud nägema tintinnabuli-stiili eelastet.
Konverentsi avapäeva teema oli ajaloomälu ja Pärdi muusika ning peaesineja Christoph Wolff käsitles ettekandes „Kultuurimälu muusikas. Mõtisklusi Arvo Pärdi teosest „Kui Bach oleks mesilasi pidanud…““ Bachi loomingu rolli Pärdi muusikas.
Bachi mõju oli kesksel kohal ka Toomas Siitani ettekandes „Arvo Pärt ja muutuvad modernismid“, kus ta keskendus Pärdi 1960. aastate loomingut mõjutanud teguritele, eriti aga tema nn Bachi aastale 1964, mil valmisid „Kollaaž teemal B-A-C-H“, „Diagrammid“, „Musica syllabica“ ja „Kvintetiino“. Pärdi loomingulise kriisi alguseks peetakse 1968. aastat, mil valmis „Credo“, kuid Siitan tõestas veenvalt, et see juhtus juba neli aastat varem. 1964. aasta teostest on näha, et Pärt hakkas oma avangardistlikele kompositsioonitehnikatele otsima tuge kultuurimälust ning kõigis eelnimetatud teostes avaldus see Bachi nimest tuleneva motiivi kasutamises või tema muusika tsiteerimises.
Konverentsi üks peaesinejaid oli Harvardi ülikooli emeriitprofessor Christoph Wolff, kes käsitles oma ettekandes Bachi loomingu olulist rolli Pärdi muusikas.
Birgit Püve
Eesti esimest dodekafoonilist teost analüüsis Maarja Tyler ettekandes „Ekspressionistlik „Nekroloog“ (1960) Arvo Pärdi loomingu kontekstis“. Seda teost mainitakse tavaliselt pigem keeruka saatuse, mitte muusikaliste omaduste tõttu, esitatakse samuti harva. Dodekafoonia oli 1960. aastal Eestis tõenäoliselt võõras nähtus ja kokkupuude sellega pigem teoreetiline. Võib arvata, et kui Pärt ei oleks oma teost tutvustades maininud kaksteisttooni tehnikat, mida on kuulates üsna raske tabada, oleks ehk jäänud olemata kriitika „kas me peame tunnistama, et meie relvad on läinud nüriks, et peame laenama mujalt vahendeid, et viia nõukogude muusikat edasi?“ (Boris Kõrver)*. Kriitika viis lõpuks teose esitamiskeeluni, millest rääkis ka Maarja Tyler, kuid rõõmustavalt oli tema ettekande põhirõhk teose muusikalisel sisul ja teost ümbritseval tundemaailmal, et anda aimu Pärdi tollasest vaimulaadist.
Täiesti teistsuguse nurga alt vaatles Pärdi teoseid Kerri Kotta, kelle pärusmaaks on vormiküsimused. Ettekandes „Theosis kui stiili areng ja vormilis-retooriline teekond Arvo Pärdi loomingus“ olid vaatluse all sümfooniate vormilised protsessid ning helilooja muusikalise stiili areng eesmärgiga kirjeldada neid jumalikkuse suunas liikumisena.
Elavat huvi tekitas Anu Veenre uurimus „Arvo Pärt kolleegide pilgu läbi: arutelud Eesti NSV Heliloojate Liidu töökoosolekutel 1979. aastate lõpul“, kus ta andis ülevaate koosolekutest, mis peeti aastatel 1944–1987. Seal kuulati läbi enam-vähem kogu sel perioodil Eestis loodud helilooming, sh Pärdi teosed. Selline töökorraldus on noorematele inimestele arusaamatu, rääkimata läänest tulnutele, mistõttu tuli teemat huvilistele lõunapausil selgitada.
Üks meeldejäävamaid ja isikupärasemaid oli dirigendi ja klahvpillimängija Mark Tatlow’ ettekanne „Arvo Pärdi „Mozart-Adagio“ kui muusikaline ajamaastik“. Uurimuse keskmes oli küll „Mozart-Adagio“, mille kaudu ta analüüsis klassitsistliku ja tänapäevase maailma suhestumist, kuid tõeliselt raputav oli hoopis tema „The Deer’s Cry“ visuaalne teksti tõlgendus. Tekstikeskne oli ka ühe parima Pärdi-tundja Leopold Brauneissi ettekanne „Rõhk kui sõna muusikalise teisendi element Arvo Pärdi teoses“, mis avas Pärdi muusikas nii olulise külje – teksti ja muusika kindlatest struktuurireeglitest lähtuva keeruka seotuse.
Päeva lõpetas kontsert, kus Robert Traksmann, Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja esitasid Pärdi, Elleri ja Bachi teoseid ning esiettekandele toodi Leopold Brauneissi Pärdi 90. sünnipäevaks loodud teos „Tranquillo-Giocoso-Sereno. Kolm väikest pala“.
Konverentsi teine päev, kus keskne koht oli filosoofial ja semiootikal, osutus mulle kohati raskesti mõistetavaks, aga huvitavaks ja mõtlemapanevaks. Peakõneleja, semiootik ja muusikateadlane Eero Tarasti tutvustas Pärdi loomingut ettekandes „Filosoofiline ja muusikalooline vaade Arvo Pärdi loomingule“ eksistentsiaalse semiootika nn zemilise mudeli kaudu. Selles mudelis on kaks kategooriat ehk moi (= mina) ja soi (= ühiskond), mis jagunevad kaheks alakategooriaks. Tarasti arvates avalduvad moi ja soi Pärdi muusikas M(eloodia)-hääle subjektiivsusena ja T(intinnabuli)-hääle objektiivsusena.
M- ja T-häälte vastastikusest sõltuvusest teoloogilisest vaatepunktist rääkis Peter Bouteneff ettekandes „1+1=1: ühtsus ja mitmekesisus teoloogias ja tintinnabuli’s“. Pärt on nimetanud seda tehet oma tintinnabuli-tehnika muusikalise struktuuri aluseks.
1990. aastatel käsitleti Pärdi muusikat sageli koos John Taveneri ja Henryk Góreckiloominguga kui „uuslihtsuse“ ilmingut. Sellisest lähenemisest on loobutud, kuid ei saa eitada, et kõigi kolme muusikat võib kirjeldada kui pühalikku. Sellele teemale keskendus Marie Antunes Serra oma esitluses „Pühaduse väljenduslikud modaalsused Arvo Pärdi ja John Taveneri 1990. aastate lõpu ja 2000. aastate alguse vokaalmuusikas“. Milliste muusikaliste võtetega see tunne tekitatakse, on aga üsna raske selgitada. Antunes Serra püüdis seda teha semiootiliste ja narratoloogiliste meetodite varal.
Üks tõsimeelne Pärdi muusika uurija ei saa mööda helilooja muusikalistest päevikutest, mida too 1974. aastast peale pidas. Seal peegelduvad Pärdi tööprotsess ning muusikalised ideed, aga leidub ka rikkalikult teksti ja pildimaterjali: tsitaate loetud raamatutest, palveid, mõtisklusi, samuti skeeme, joonistusi ja graafilisi sümboleid. Päevikuid analüüsis kultuurisemiootika vaatepunktist Kristina Kõrver oma uurimuses „Arvo Pärdi muusikapäevikud kui intersemiootilised mõttemaastikud helis, sõnas ja pildis“.
Joonas Hellerma tõi ettekandes „Õied murtud vaimust. Mõtteid modernistliku muusika filosoofiast ja Arvo Pärdi loomingust“ välja nii mõndagi esmapilgul Pärdi loominguga seostamatut, näiteks Thomas Manni „Doktor Faustuse“ peategelase Adrian Leverkühni saatuse ja Theodor Adorno uue muusika filosoofia, mille keskmes on „lohutu kannatus“ ehk üksikisik ja tema kannatus. Pärdi muusikaski on see olulisel kohal (seda tõestavad Kristina Kõrveri tutvustatud muusikalised päevikud), kuid oma pühadele tekstidele toetumise ja kolmkõlakäsitluse kaudu läheb ta Adorno kirjeldatud modernismist otsustavalt edasi ning näeb valgust ka seal, kus Adorno arvates seda enam olla ei saa.
Mainimata ei saanud mõistagi jääda kultuurisemiootiku Juri Lotmani nimi, mis käis läbi mitmest ettekandest. Peeter Torop, alustanud oma esitluses „Loovuse semiootika: ante factum ja post factum dünaamika“ Dostojevskist, jõudis kiiresti Lotmanini ning tutvustas tema joonistatud autoportreid, mis on välja antud ka raamatuna. Lotmani joonistused on justkui päevasündmuste kommentaariks, aga võimaldasid paberile panna ka mõndagi sellist, mida tollal ei olnud võimalik sõnades väljendada.
Konverentsi viimane ettekanne, Marek Tamme „Üks joon, lõpmatud tähendused: holistlik mõtlemine Arvo Pärdi ja Juri Lotmani loomingus“ võttis eelnevalt räägitu paljuski kokku. Lotmanil ja Pärdil, kes küll kunagi ei kohtunud, on palju ühist. Lotman rõhutas, et semiosfääri kõik elemendid on isomorfsed ja moodustavad sidusa terviku, ning ka Pärdile on maailm kui üks organism: „Kui meil hammas valutab, siis valutab terve keha, kui üks inimene kannatab, siis tegelikult kannatab terve maailm.“ See helilooja lause puudutab iseäranis praeguste sõdade taustal.
Pärdi mõttemaastikke puudutaval konverentsil käidi välja mitmeid uusi uurimissuundi, põhiliselt just seoses semiootikaga, kuid värske pilguga vaadati ka varasemaid käsitlusi. Toomas Siitan märkis tabavalt, et „konverents ei lõppe punkti, vaid koma või kooloniga“. Kõik ettekanded olid nii huvitavad, et tuli tahtmine haarata mõne kõne all olnud raamatu järele või kuulata Pärdi muusikat uute teadmiste valguses. Kuuldavasti olevat tänuväärne plaan kõik ettekanded ka trükis avaldada.
* Boris Kõrveri sõnavõtt ENSV Heliloojate Liidu VII kongressil 1962. aastal. ERA.R-1958.1.192.