Endla teatri „Juulikuu lumi“, lavastaja Juhan Ulfsak, dramaturg Eero Epner, kunstnik Kairi Mändla, kostüümikunstnik Kärt Hammer, helilooja ja muusikaline kujundaja Astra Irene Susi, valguskunstnik Margus Vaigur. Laval Kadri Rämmeld, Astra Irene Susi, Jaan Rekkor, Priit Loog, Nils Mattias Steinberg, Ülve Rabbi ja Tarmo Jürgens. Esietendus 13. VI Endla teatri Küünis.
Suve hakul Endla teatris esietendunud „Juulikuu lume“ kohta on ilmunud hulganisti arvustusi, Eesti kohta suisa tähelepanuväärne hulk. Retseptsioon on vastuoluline: kiidetakse, laidetakse, jäädakse kõhklevale seisukohale. Ometi ei ole ükski kriitik pikemalt peatunud lavastuse pealkirjal ega lõpustseenil: lumi langeb, kitarr tiniseb, näitlejad laulavad ühel meelel ja heldinud ilmel Terminaatori aegumatut megahitti. Publik – samuti heldinult, kergelt küljelt küljele õõtsudes – liitub õrnal häälel, sest selle laulu poeesia on kõigi eestlaste alateadvusesse talletatud: „iga elatud päev on samm lähemale iseenda surmale“, „neetud külmus veel ei pruugi olla Antarktika“ ja aegumatu „jee-jee“. Aga ideaalis võiks ju enne kaasa laulma hakkamist küsida: vabandage palun, milleks te mind ahvatlete? Millele ma sellele ahvatlusele andudes alla kirjutan?
Lõpustseeni pehmelt salalik manipulatsioon on üliirooniline – see on eriti raju žest, mis annab brutaalpoeesiale jalaga munadesse ja astub lihunikukirvega taotud kunstiliste kujundite vastu. Eriti arvestades, et vastselt on kogetud pooleteisetunnist lugu publiku vastuhakust kehvale kunstile. Selle stseeniga, väga kavalalt, paneb Ulfsak „publiku ette peegli“ (nii võtab ühiskonnakriitilise teatri kreedo kokku tegelane Nils), sest publik on ühes kunstnikega enese tühistanud ning eneseirooniast saab taas iroonia.
Jah, oma süü on selles kõigil. Teatritegijatel, kes publikut kõigesööjaks peavad, ja vaatajatel, kes kõike söövadki. „Küll ta suhkru ja moosiga läheb,“ teadis elutargalt juba Lärmisepa tänava Lota, pani rohelisele puulehele suhkrut ja moosi ning sõi ära.
„Juulikuu lume“ (fotol Nils Mattias Steinberg ja Kadri Rämmeld) loos ega lavastuses pole midagi eriti ebatavalist, avangardset ega raju.
Gabriela Järvet
„Juulikuu lume“ selgrooks on Quentin Dupieux’ filmi „Yannick“ (2023) eeskujul lugu lihtsast teatrikülastajast, kes on tulnud vabal õhtul teatrisse, et ennast pisutki paremini ja kultuursemalt tunda, ent leiab eest alla igasugust arvestust haltuuramaigulise jandi. Vastuoksa kõigi ootustele hakkab ta laval toimuva vastu valjuhäälselt protestima („õudselt kehvasti mängite“) ja püstoliga aru nõudma. Äraspidisel moel õnnestub tal oma leeri meelitada nii kaasvaatajad, inspitsient (kes julgustab: „Ma ei arva, et te olete hull. Te lihtsalt tahtsite, et etendus oleks parem. Teised ainult räägivad, aga teie – teie tegutsete. Nagu tõeline teatrisõber.“) ning enamik pantvangi võetud näitlejaist, kes nõustuvad mängima ülestõusu algatajaks olnud teatrivaataja enda kirjutatud näitemängus, mis aga … osutub samuti õudselt kehvaks.
Etenduse jooksul õpitakse tundma kõigi tegelaste argi- ja pereelu, saadakse teada, mis kedagi rõõmustab või kurvastab. Ühtmoodi üksikud on kõik, ja kunst, hoolimata ponnistustest, ei too neid lõpuks üksteisele lähemale, nagu ka püstoliga ähvardamine ei pane näitlejaid paremini mängima ega muuda maailmagi kuigivõrd paremaks.
Juhan Ulfsakile projitseeritakse a priori elitaarsust ja provokatiivsust, kuigi vaevalt et ta ise seda soovib või taotleb. Ometi peab ta selle kuvandiga leppima. Temas on teatri suhtes uussiirast naiivsust, vanamoelist lapselikku armastust. Mulle paistab, et teda ajab närvi pühendumatus, lollus ja pealiskaudsus, aga samavõrra ka pretensioonikus ja snobism. Ulfsak tegeleb läbi lavastuste küsimusega, mis on teater ja milline on teatris siiruse-paatose-küünilisuse vahekord. Ta teeb tihti ja heal meelel teatraalset teatrit, ei provotseeri ega ülbitse, seega on mul raske ette kujutada paremat lavastajat teatriringkonna siseringiküsimuste lahkamiseks ja klaarimiseks.
„Juulikuu lumi“ äsab laiskadele loojatele, kes publikut ära kasutavad, esitades pseudointellektuaalset loba ja tehes näo, et tegemist on šedöövriga. Või siis vastupidi – lihtsalt laisalt ja rumalalt, ressursse raisates, triviaalseid kujundeid ja tarkuseteri tõsise näoga üha uuesti esitades, teades, et publik tuleb niigi. Isegi kui on kehv. Ja tulebki. See on märk teatri võimupositsioonist ja autoriteedist, mis samavõrra kui teeb au, tekitab rusuvat vastutus- ja häbitunnet.
Endla teatris etendatavas loos ega lavastuses pole midagi eriti ebatavalist, avangardset ega raju. Otse vastupidi, on midagi kõigile: pärnakatele Pärnu muredest, publikule publikumuredest, teatriinimestele teatrimuredest. Lugu on petlikult lihtne, aga vaatepunktipöördeid nii palju, et ei jõua järge pidada – see on korraga nii lavastuse nõrkus kui ka tugevus. Eriti arvestades, et tegemist on suvelavastusega, mis ei ole suvelavastus. Lavastusega, mis üheaegselt kardab olla nii külmaksjätvalt keskpärane kui ka võluvalt suurepärane.
„Juulikuu lumi“ on nagu kihiline võileib, kus iga komponent on oluline. Kui süüa võileiva pealt ainult juustuviil, on maitsev, aga üheplaaniline; kui on ununenud või, siis on okei, aga kuidagi nagu kuiv; kui limpsida ära ainult tomati peale pandud pipar, on täiesti arusaamatu ja maitsemeeli ärritav kogemus.
Publik teeb Endla Küünis kaasa kogu arengukaare, ampsab kõiki kihte ning on etenduse lõppedes veidi kriitilisem, tundlikum ja eneseteadlikum oma õiguste osas kunstilt rohkemat nõuda – sest ainus asi, mida teatripublikule süüks saab panna, on vähene nõudlikkus pakutava suhtes. Aga … lavastaja on tunnikontrollina lõpetuseks valmis seadnud lõksu, kuhu kõik robinal sisse kukuvad, ümisedes ennastunustavalt ja ilma igasuguse eneseirooniata ajusagaratesse kulunud fraasi „kõik ei ole ajuvähk, mis mõistuse sult sööb“ ning saalist lahkutakse lahutatud meelega ja heldinult.
Aga mida siis nõuda? Nõuda on mõtet ikka ainult kvaliteetsemat, huvitavamat, ülevamat ja piire ületavamat. Nõuda nõudlikumat! Kui ihaleda keskpärasemat, lihtsasti seeditavamat ja argisemat, soovimata omalt poolt kuidagimoodi pingutada või huvi tunda selle vastu, mis veel tundmata, siis on asjalood kehvasti. „Teater on pantvangisituatsioon,“ on viimasel ajal tihti kombeks öelda. Loomulikult, küllap on samamoodi öeldud ka varem, läbi aegade, aga dramaatilise efekti nimel ja selleks et puudutaks, on parem rõhutada, et just nüüd ja praegu on see probleem erilisel moel esile kerkinud. Jube tundlikuks on läinud kõik. Aga kuidassaada publik oma selja taha, kui asjalood on hapud? Kuidas ise areneda? Peataolek on peatus. Peatus on puhkus. Puhkusele järgnevad teod. Vist. Vast?