Eesti Rahvusraamatukogu lubamatult pikale veninud remont ja ligipääsu puudumine raamatukogu hallatavale kultuuripärandile on toonud teravalt esile lõhe kasutajate ootuste ja riigi kultuurialaste prioriteetide vahel. Rahvusraamatukogu taasavamise aeg on lükkunud 2027. aasta maisse, millega koos on praegune remont muutunud võrreldavaks rahvusraamatukogu hoone kunagise ehitusperioodiga, mis kestis umbkaudu kaheksa aastat (1985–1993). Nüüdse remondi tõttu jääb raamatukogu peahoone suletuks ühtekokku ligemale kuueks aastaks (2021–2027). Tõsi, vahepeal on Rara pakkunud teenust Narva maanteel asuval asenduspinnal, ent praeguseks on seegi juba mõnda aega suletud ja ligipääs Rara teenustele tõsiselt vähenenud.

Tasub meenutada, et rahvusraamatukogu hoonet ehitati ühiskonna murrangu perioodil, kus okupatsioonikord lagunes ja taastati Eesti iseseisvus. Kõigist raskustest hoolimata õnnestus hoone tookord ikkagi valmis ehitada. Nüüd on olud hoopis teistsugused, aga kiiret ei paista olevat. Ehitaja on hoone küll ammu üle andnud, ent mööbli tellimisele ja raamatute komplekteerimisele kulub veel märkimisväärne aeg, mille puhul ei ole avalikkusele selge, kas tööd on organiseeritud küllaldaselt tõhusalt ja piisavalt tempokalt, pidades iseäranis silmas Eesti Rahvusraamatukogu riiklikku tähtsust ja seadusest tulenevat avalik-õiguslikku staatust. Ilmselt on raske ette kujutada olukorda, kus näiteks Eesti Rahvusringhääling või Rahvusooper Estonia, mis mõlemad on avalik-õiguslikud asutused, töötaksid kuue aasta vältel vähendatud mahus või oleksid mõnda aega sootuks kasutusest väljas.

Vaimse keskkonnana ei saa raamatukogusid lükata riiklike rahastusprioriteetide nimekirjas tagaplaanile, nagu see on juhtunud rahvusraamatukogu puhul. Algusest peale puudusid piisavad rahalised vahendid, et hoida remondi ajal kõik kogud kättesaadavana ja tagada asenduspind kõigile raamatukogu funktsioonidele hoolimata remondiaja pikkusest. Riik, mis hoolib oma kultuurist, ei saa hoida oma rahvusraamatukogu suletuna ja jätta kogud kasutusest välja nii pikaks ajaks.

Raamatukogu kaotatud põlvkond

Kuigi pikk ootusaeg saab järgmise aasta mais loodetavasti läbi, tuleb rahvusraamatukogu remondiloost kindlasti midagi õppida. Rahvusraamatukogu ei ole ainult füüsiline koht, see on ka vaimne keskkond, üks osa riigi ja rahva vereringest. Füüsilise koha ja vaimse keskkonnana pakub see meie kaubastunud maailmas demokraatlikku ja avatud ruumi nii vaimseks tööks, õppimiseks kui ka suhtlemiseks, muu hulgas neile, kellel sellised võimalused näiteks napi elamispinna või mõne muu põhjuse tõttu puuduvad.

Raamatukogu pakutav süvenemise, õppimise, keskendumise ja mõtlemise keskkond rõhutab ühiskonna keset, mida ei ole kommertsialiseeritud või muul viisil hõivatud – see sümboliseerib ühiskonna vabadust, ühiskonna põhimõttelist huvi maailma vastu, mis tekitab kõige erinevamaid vajadusi informatsiooni ja teadmiste järele, aga eeldab ka kõigile ligipääsetavaid vaikuse ja rahu oaase, mis on süvenemise ja enesetäiendamise tingimus. Raamatukogu võimaldab ligipääsu pikkade aastakümnete jooksul tallele pandud kultuuripärandile, siin leiavad aset kohtumised ja mõttevahetused, sünnivad uued ideed ja algatused. Taristuna säilitab see kultuuripärandit ja tagab sellele igakülgse, ajaga kaasas käiva ligipääsu. Sellisena on rahvusraamatukogul alates selle avamisest olnud tähtis teaduslik, hariduslik ja kultuuriline otstarve. Vähetähtis ei ole tema roll ka vaimse tervise seisukohast. Praegusel pikal suletuseperioodil on võetud suur risk nende väärtuste järjepideval hoidmisel, millega tekkinud katkestuse mõju ulatusest puudub ülevaade.

Enne rahvusraamatukogu remondiks sulgemist külastas seda suur hulk noori, kes tegid seal oma koduülesandeid, uurimistöid ja referaate või kohtusid sõpradega, selle asemel et ostukeskustes hängida. Kui raamatukogu 2021. aastal remondiks suleti, käidi välja lubadus anda paljudele vajalik vaimse töö tegemise koht ja selle kokku pakitud kogud tagasi hiljemalt nelja aasta pärast, mis teadlastele ja kultuuriinimestele mõjus juba toona hirmutava ja uskumatuna. Kuid nüüd on meil kardetavasti suur hulk noori, kes ei tea üldse, mida tähendab käia rahvusraamatukogus lugemas, referaate tegemas, raamatuid avastamas või sõpradega kohtumas. See on raamatukogule kaotatud põlvkond.

Digitaalne kaugjuurdepääs

Peale remondi ebapiisava rahastuse tuleb jutuks võtta ka rahalised vahendid, mida riik eraldab rahvusraamatukogule kultuuripärandi digitaalse kättesaadavuse tagamiseks. Riik on pannud rahvusraamatukogule ülesande üleriigilise raamatukogusüsteemi (ÜÜRS) arendamiseks, samuti haldab Rara digitaalarhiivi Digar. ÜÜRSi arendamine on aga kulgenud lubamatult aeglaselt ja Digari kasutajalahendused ei ole enam ammu piisavalt head. Suur osa vanemast kirjandusest ja kultuuripärandist, mille digiteerimisse on riik juba palju investeerinud, on kättesaadav vaid raamatukogudes kohapeal autoriseeritud töökohtadel, mida ei ole piisavalt. See tähendab, et Rara kinnioleku ajal ei ole märkimisväärne osa digitaliseeritud teavikutest ikkagi kättesaadav olnud, sest ligipääsu eelduseks on “autoriseeritud töökoht” raamatukogus. Ent sinna ei pääse, sest raamatukogu on olnud kinni. Kuuldavasti on Raral plaanis pärast avamist nende töökohtade arvu suurendada, aga siinkohal tahame juhtida tähelepanu asjaolule, et digiajastul ei ole see plaan piisavalt ambitsioonikas. Digari mahajäämus kasutajamugavuselt ja ligipääsetavuselt on eriti teravas kontrastis üleüldise digitaliseerimisega, mis on riiklik prioriteet. Ajal, kui arutame meie kultuuri puudutavate suurandmete jagamist rahvusvaheliste tehisaru arendajatega, ei ole me kandnud hoolt selle eest, et need andmed oleks meile endile loomulikult ja lihtsalt ligipääsetavad.

Nooremate põlvkondade lugemisharjumusi kujundab olulisel määral digitaalne ligipääs ja tekstide kättesaadavus isiklikus nutiseadmes. Kui meil on mure, et noored loevad rohkem inglise kui eesti keeles, siis tuleb see osalt ka sellest, et eesti kultuuripärand ei ole uute põlvkondade standardi järgi hästi ligipääsetav. Eriti põletav on see probleem hariduses. Tallinna ülikoolis õpetatakse maailmakirjanduse kursust 200 üliõpilasele korraga. Autoriõiguste kaitse tõttu ei saa teha õppematerjalina digitaalselt kättesaadavaks tervet romaani. Seda ei saa üliõpilastel paluda ka osta, kuna meil on tasuta kõrgharidus. Samuti ei ole Tallinna raamatukogudest leida 200 pabereksemplari. Ainus, mis tagaks kirjanduse kättesaadavuse õppematerjalina, on hästi toimiv e-laenutussüsteem või digipärandi mugav kättesaadavus, vähemalt õppe- ja teadustöö eesmärgil. Kättesaadavus “kohapeal autoriseeritud töökohal” ei ole mugav ning isegi kui me eeldame, et üliõpilased käivad raamatukogus autoriseeritud arvutis romaane lugemas, siis 200 üliõpilast me sel viisil ära ei teenindaks.

Sama oluline on ligipääs kogu varem trükitud kirjasõnale, teadusele, kus suurandmete uurimise meetodid võimaldaksid meil kultuuri uut moodi uurida, kui vaid digifailid oleksid kättesaadavad. See, mida me lahendusena vajame, on digitaalne kaugjuurdepääs, mida pakuvad paljud maailma raamatukogud: lihtsa kasutajakonto olemasolu tagab juurdepääsu ka kõikidele digiressurssidele kasutaja isiklikust nutiseadmest. Mõistagi ei ole lahendus autoriõigustest üle sõitev ligipääs, vaid süsteemselt korraldatud mugav digitaalne ligipääs, kuhu oleks kaasatud vaimutöö õiglane tasustamine. Selleks vajab rahvusraamatukogu õigel ajal vastu võetud seadusi ja rahastust, mis võimaldaksid ÜÜRSi ja Digari haldajatel ja arendajatel mõelda-tegutseda digiriigi kultuuritemplina senisest ambitsioonikamalt eesti kultuuri ja rahvuse hüvanguks. Mõistame, et seoses Ukrainas käivast sõjast tuleneva kaitsekulutuste kasvuga on riik toiminud viimastel aastatel säästurežiimil, aga sellest hoolimata näib küsimus olevat siiski visiooni puudumisest ja rahvusraamatukogu rolli mittemõistmisest tulenevas alarahastuses, millele ei ole õigustust.

Rohkem ambitsiooni!

Tahame jagada ka omaenda raamatukogukogemusi. See on just Eesti Rahvusraamatukogu, mis on meid õpetanud hindama töötamist raamatukogus ja mõtestama raamatukogu kui raamatute sensooriumi, kus peale lugemise on võimalik raamatuid näha, neid sirvida, käes hoida, tunnetada kõigi meeltega raamatute universumi. Füüsiline kontakt raamatutega on esmane, digitaalne raamatukasutus kasvab sellest välja, toetub sellele. Neid kaht dimensiooni tuleb mõtestada üheskoos, mitte üht teisele eelistades. Niisugust lähenemist kinnitab meie kogemus raamatukogudega mujal riikides, olgu selleks Saksamaal Freiburgi ülikooli raamatukogu või USAs Yale’i ülikooli tornikujulise hoidlaga Sterlingi raamatukogu, aga miks mitte ka Jacob-und-Wilhelm-Grimm-Zentrum, mis on Berliini Humboldti ülikooli peamine raamatukogu. See on iga päev tudengeid ja nooremaid õppureid täis, kohtadele on järjekorrad.

Nähtu kinnitab meile, et vaikimisi leviv hoiak, mille järgi füüsilisel kujul raamatukogu kaotab oma tähtsust, ei pea paika. Vastupidi, raamatukogude lahtiolekuaegu tuleb julgelt pikendada. Hea näide on Berliini riigiraamatukogu, kus iga päev, seitse päeva nädalas ja ilma igasuguse suvevaheajata istub hiirvaiksetes lugemissaalides 800 inimest ja teeb vaimutööd. Sellesse raamatukokku sisse astudes ei ole üksiku hundi tunnet, justnagu oleksid viimane, kes veel raamatukogus raamatuid loeb. Seal kohtame kõiksuguseid lugejaid. Just see ongi raamatukogule olemuslik: see ei ole ainult füüsiline rajatis, see on ka vaimne miljöö ja vaimne maailm, mis kuulub inimeseks olemise juurde, see on üks meie alusvajadusi. Raamatukogu toob kokku ja ühendab inimesi eri aegade, teadmiste, keelte ja mõtete universumiga, ilma milleta pole võimalik suurelt mõelda ega ka tõeliselt uueneda.

Nii Rara kui teised Eesti teadusraamatukogud peaksid olema nii lahtiolekuaegade puhul kui ka kogude komplekteerimisel ambitsioonikamad. Meil on puudu paljude klassikaliste autorite nüüdisaegsed kriitilised väljaanded, ilma milleta professionaalne teadus- ja mõttetöö ei ole mõeldav. Vaikivaks eelduseks on kujunenud iseskaneeritud või digitaalsete raamatufailide veebist piraatluse korras allalaadmine. See ei saa olla alternatiiviks terviklikult kureeritud ja legaalselt omandatud kogudele füüsilises raamatukogus.

Kutsume üles avama Eesti Rahvusraamatukogu esimesel võimalusel. Ka piiratud kujul avamine on parem kui täielik kinniolek. Kindlasti on võimalik avada mingisugune osa teavikuid-raamatuid juba varem, näiteks eesti kirjandus ja sellega seonduv, perioodika või eri eluvaldkondade ja teadusalade uudiskirjandus. Usume ka, et juba praegu on võimalik piiratud kujul avada ruume lugejatele. Sellega oleks võimalik hakata taastama katkenud sidet raamatukoguga. See ei takistaks ega vähendaks Rara avamise sümboolset tähtsust järgmisel aastal. Pidasime hiljuti eestikeelse trükiraamatu 500. aastapäeva, mis paraku langes kokku Rara kinni-olekuga. Aga raamatukogu on meie raamatukultuuri tempel, avalik märk ja kinnitus, et raamat elab – ning et hüved, mida peidavad endas raamatud ja raamatukogud, on tõepoolest kättesaadavad ja avatud kõigile soovijatele, kes iganes nad siis ka ei ole. Raamatute maailma esmaseks tunnuseks on lahtised uksed: siin on ruumi kõigile. Avame need uksed!