Harju JK Laagri ründaja Kristjan Kriis on pikast vigastuspausist hästi taastumas ning vormi kogumas. 20-aastane ründaja on purustanud võrke Esiliigas ja on vaikselt kanda kinnitamas ka Premium liigas.
Kriis jõudis jalgpalli juurde juba 2009. aastal mil tema tee sai alguse Harju Laagris. Sellest väikesest sammust sai alguse lugu, mis on ta läbi erinevate liigatasemete Premium liigani välja viinud. Eriti eredalt kerkis ta nimi esile 2024. aastal, mil ta koos oma ründepartneri Karel Eermega kõikide Esiliiga meeskondade väravavõrgud puruks lõi.
Tänaseks on Kriisil Harjus kanda kindel roll ning samuti kuulus ta ka U21 koondise nimistusse. Samas ei ole see tee olnud sugugi sirgjooneline. Soccernet.ee-le rääkis mängumees oma pikast vigastuspausist, Harjust ja koondiseaknast. Lisaks pajatas Kriis U21 koondise hüüdnimedest ja millestki, mis tähelepanelikumale vutifännile silma on jäänud.
Kristjan, räägi kuidas sa jalgpalli juurde jõudsid?
Ema pani mind jalgpallitrenni. Ta arvas, et poiss võiks mingit sporti ikka teha. 2009 sügisel nägi ta kuulutust ja sellest ajast saadik olen jalkat mängima jäänud.
Kes su suurim iidol noorena oli?
Cristiano Ronaldo ikka, mul on isegi tema autogramm. Kui Ronaldo vanemaks hakkas jääma ja nii palju enam suurel laval mängu ei teinud, siis pigem jäid mulle silma need mängijad, kes ilusat jalgpalli mängisid. Kylian Mbappe ja see, kuidas ta mängijaid ette võttis, samamoodi Lamine Yamal. Mulle meeldib vaadata jalgpalli ilusat poolt. Mul ei ole sellist asja, et kui ma olen ründaja, siis nüüd mu lemmikmängija on Harry Kane, sest ta lööb kõige rohkem väravaid.
Kas olid karjääri algusaegadest juba ründaja või proovisid muid positsioone ka?
Noorteklassides olin pigem keskväljal kuue peal. Alates U15 vanusest pani treener mind ründesse ja sinna ma jäin.
Millal sa Harjus oma esinduse debüüdi tegid?
Mina hakkasin esinduses mängima 2020. aastal. Oma debüüdi tegin teises liigas, siis tõusime Esiliiga B-sse, Esiliigasse ja lõpuks Premium liigasse.
Mis tunne on olnud sellise protsessi sees, kus te ainult võidate?
Väga äge, kogu see emotsioon on väga kõva olnud. See momentum, mis meil oli võrreldes teiste tiimidega, kes juba olid Esiliigas ja kuidas meie suutsime Premium liigasse tõusta, aga teised ei suutnud seda hüpet teha. Ma arvan, et klubi juhtkond sai meil väga hästi hakkama ja sisekliima mängis ka palju rolli. See on olnud vägev! Siiamaani on lähedased sõprussuhted kõigiga, kes sellel teel on olnud.
Kes sinu hinnangul selle edu taga on?
Ma arvan, et peamine roll selles on olnud Victoril (Silva) ja Lauril (Nuuma). Nad on kuidagi ära tabanud selle, kuidas noort punti juhtida ja mis mõtteid neile nii-öelda pähe anda. Eks kutid ise ka on kõvasti panustanud. Õnneks meil on kõigil iseloomujooned hästi klappinud ja oleme suutnud üksteist mõista.
Ütleksid sa, et Victor on treener, kes sind kõige rohkem mõjutanud on?
Jah. Ta on treener, kelle käe all ma olen lähiajaloos kõige rohkem mänginud ja meil on päris hea side. Ma ütleks, et just tema ongi mind kõige rohkem mõjutanud. Üks asi, mis minu jaoks Victorit treenerina eriliseks tegi, oli see, et ma pidin reaalselt oma koha väljakul ära teenima. Kuigi meil olid head sõprussuhted ja saime omavahel hästi läbi, ei pannud ta mind kunagi mängu ainult sellepärast, et saime hästi läbi või oskasime omavahel nalja teha. Ta oli selles osas väga professionaalne ja õiglane.
Alguses oli veidi keeruline. Ma ei saanud automaatselt põhikoosseisu, vaid pidin ise tõestama, et väärin seda kohta. Lõpuks tuli mul aga see klikk ära. Sain tagasi enesekindluse, hakkasin väljakul paremini hakkama saama ja teenisin koha põhikoosseisus välja.
Mis teeb sinu hinnangul Harjust erilise ja silmapaistva klubi?
Ma ütleks, et see on kindlasti kokkuhoidmine. Räägime näiteks kasvõi Imre Kartau emast Margest (Punt). Ta on olnud Harjuga seotud täpselt sama kaua, kui klubi üldse eksisteerinud on. Alati on ta kuskil taustal olemas ja teeb midagi klubi heaks. Meie jaoks on ta justkui esindusmeeskonna ema.
Ükskõik mida vajad, lähed ja räägid Margega ning tema aitab ja korraldab. Samal ajal töötab ta koolis õpetajana, aga ometi leiab ta alati aega ja energiat ka klubi jaoks. See näitab väga selgelt, kui palju Harju talle korda läheb. Ja see pole ainult headel aegadel nii, ta on olemas ka raskematel hetkedel.
Millised on Harju ambitsioonid hooaja lõpu eel?
Ideaalis tähaks jätta seljataha nii palju meeskondi kui võimalik. Kindlasti peame püsima jääma ja uuel Laagri Arenal hästi esinema!
Milline on sinu kõige meeldejäävam hetk Harju särgis olnud?
Kolm-null Nõmme Unitedi vastu, panin kübaratriki. Emotsioon enne mängu oli väga kõva, sest ma põhimõtteliselt rääkisin selle mängu varem ellu. Ma juba suve alguses ütlesin, et teate poisid, selleks et ma hooaja korda saaksin lugeda, peame karikas Unitedi vastu saama. Mul oli null kahtlevat mõtet peas, kui ma sellele mängule vastu läksin. Täiesti enesekindlust täis. Ja siis tuli üks värav, siis teine ja kolmas. Iga värava puhul jooksin Harju fännide juurde tähistama, mega!
Vaata Kriisi kübaratrikki siit:
Harju ultrad on vist Laagri Arena vaieldamatuks osaks saanud?
Nüüd see on natukene laiali valgunud, sest kõik need poisid, kellest see tuumik koosnes, on kas kaitseväes või teises linnas ülikoolis. See rühmitus on väga äge ja annab meile mängudel kindlasti kõvasti juurde. Ma ei mäletagi enam aegu, kui neid ei olnud. Naljakas oli see, et see algas Harju kolmanda meeskonna mängust. Meie tegevjuht Kalmar (Liiv) pani seda tähele ja ütles kuttidele, et korraldage sama asja esinduse mängudel.
Olite Premium liigas, siis langesite Esiliigasse ja nüüd jälle tagasi Premium liigas. Kas Esiliigasse langedes oli keeruline motivatsiooni leida või andis see pigem indu juurde?
Meil toimus klubisiseselt ja mängijate poole pealt päris palju muudatusi. Viis tolleaegset esindusmeeskonna mängijat jäid ainult Esiliigasse mängima ja need noored, kes kõrgliigas pingil istusid. Kui liiga pihta hakkas, siis alguses oli veidi häälestatuse küsimus ja mängisime paar mängu viiki, aga seejärel saime ennast käima tõmmatud.
Aga võtame sinu Esiliiga hooaja luubi alla. 25 väravat ja 10 väravasöötu, mis sul sellest hooajast meelde jäi, kui te Karel Eermega kõik väravavõrgud puruks lõite?
Mulle meeldis see, et Soccernetis oli kunagi uudis, et kas võimas duo Harjus lüüakse lahku. Kusjuures esimese asjana tuli mul meelde see, kuidas meil kuni augusti lõpuni oli null kaotust. Siis saime Elvalt esimese mängu pähe. Suur osa minust lootis, et me suudame teha ajalugu ja hooaja nulli kaotusega lõpetada.
Arvatavasti hakkasid kaitsjatel jalad värisema, kui protokollis sinu ja Kareli nime nägid?
Jah, täitsa võimalik, see poleks üldse paha, kui keegi meist niimoodi arvaks. Peamiselt me lihtsalt nautisime seda mängu ja mitte miski ei hoidnud meid tagasi. Saime mõlemad mängida täpselt sellist mängu nagu ise tahtsime ja ma arvan, et selle pealt väravad tulidki.
Premium liigas 29 mängu ja neli väravat. Kas tunned, et hakkad ka kõrgliigas vaikselt kanda kinnitama?
Veel mitte kindlasti. Mul tuleb mängutunnetus uuesti kätte saada. Ma mäletan, et Kalev Kruusi podcastis püstitati hooaja alguses väravate ja väravasöötude number, mille mina ja Imre (Kartau) võiksime koos üle lüüa. See oli kas 15 või 20 väravat ja söötu kokku, aga Imre on praegu vigastusega väljas. Peamine eesmärk on hooaja lõpuni puhtalt individuaalses mõttes keha korda saada, et saaksin endast sada protsenti anda.
Milline on su lemmikvärav seni Harju särgis?
Premium liiga debüütvärav. Leidsin oma enesekindluse ja treener usaldas mind põhikoosseisu ka. Mäletan, et 40. minutil jooksin Kalevi vastu Raku (Ragnar Klavan) seljataha ja lõin ära. See oli päris võimas tunne.
Sul oli pikk vigastuspaus, räägi kuidas see läks?
Vigastus algas jaanuaris hooaja ettevalmistusel. Jooksulindil tekkis alakõhtu järsk valu, mis ei läinud kuidagi üle. Alguses lootsin, et on tavaline ülekoormus, aga valud püsisid ja ei lubanud rohkem kui 60% pingutada. Käisin läbi perearsti, ultraheli ja mitmed kontrollid, kuid midagi lõpuks välja ei tulnud. Lõpuks diagnoositi koondise füsiode poolt sportlase song. See ongi selline vigastus, mida ultrahelis ei pruugi näha.
Lahendus tuli mais, kui läksin Viljandi haiglasse operatsioonile. Seejärel algas taastumine füsioterapeutide abiga ja kuigi alguses loodeti, et ehk kahe kuuga saab platsile tagasi, võtsin pigem rahulikult, et täielikult terveks saada. Kokku kestis see trall päris kaua, umbes neli-viis kuud.
Kui keeruline oli palliplatsilt eemal olla?
Muidugi oli keeruline kõrvalt vaadata, aga masendust mul ei tekkinud. Enne operatsiooni oli kõige raskem periood. Ootasid teadmatuses ja teadsid, et ees seisab veel pikk taastumine. Pärast lõikust oli lihtsam, sest eesmärk oli selge ja iga nädal viis mind lähemale platsile naasmisele. Võtsin seda aega ka võimalusena korraks samm tagasi astuda, tegeleda muude asjadega ja ennast teise külje alt tundma õppida.
Mis tunne oli pärast väljakule naasta?
See oli ikka väga kõva tunne. Paide vastu olid mu esimesed minutid pärast pikka pausi ja ausalt öeldes oleksin tahtnud sellest isegi mingit videoklippi teha. Enne mängu riietusruumis olin ma nagu Duracelli jänes, täiesti laetud ja energiat täis. Ma olin ikka väga elevil ja valmis selleks hetkeks. Olin seda hetke oodanud sisuliselt viis kuud ja lõpuks ta tuli.
Karel kutsuti esimese harjukana A-koondisesse ja Jani Sarajärvi valis sind U21 koondise nimekirja ning võimas duo löödigi lahku. Kui suur asi see kutse sinu jaoks oli?
Eks ma ootasin, tahtsin kindlasti seda kutset. Õnneks suutsin piisavalt hästi ennast, näidata et lõpuks sinna valitud sain. Pigem arvasin, et ma olen selleks suuteline. Mul on koondise treeneriga ka päris soojad suhted ja me mõistame üksteist hästi.
Alustasid nii Šveitsi kui Islandi vastu põhikoosseisus. Mida sellest koondiseaknast kaasa võtad?
Füüsilisusega on vaja kindlasti vaeva näha. Seal Kadrioru muru peal liikus pall ikka suhteliselt kiiresti ja võhmale võttis vähe kiiremini kui varasemates mängudes. Mul oli palju võimausi, aga kahjuks ei löönud ära. Suures pildis jääb kripeldama see, et me ei suutnud Šveitsi vastu punkti välja võidelda.
Aga mis tunne on rahvuskoondist esindada?
Esmalt on see kindlasti suur au, aga sellega kaasnevad ka teatud ootused. Ootus, et teha midagi, mida varem pole suudetud. Olla edukam, kui varasemad U21 koondised on olnud. Tahaks ületada seda, mida meie riigi poisid varem teinud on. Samal ajal tahaks olla ka hea eeskuju järgnevatele generatsioonidele, kes loodetavasti saavad sellest indu juurde, et standardid on kõrged. Vähim, mis me teha saame, on muuta seda normi, mis varem on olnud ja seda tasapisi tõsta.
Rommi Siht ütles koondise mängule järgnenud intervjuus, et seda ei juhtu tihti, kui Eesti noortekoondised suudavad palliga mängida. Mida sina sellest arvad?
Eesti jalgpallis jääb suures pildis puudu enesekindlusest, kui minnaks vastamisi suuremate riikidega. Siis kaob see enesekindlus ära, et palliga mängida. See oligi asi, mida treener meile enne mängu pähe tampis. Et me ei läheks kaasa sellega, et hakkame pikka palli taguma. Nagu näha, siis see kandis päris palju vilja. Ma arvan, et see tuli meile kõigile üllatusena, aga mida mäng edasi, seda paremaks läks.
Teil tundus päris hea meeskonnavaim olevat.
Jah, kindlasti. Meil käib riietusruumis kogu aeg korralik pull, päris lahedad kutid on kokku sattunud ja kõik saavad hästi läbi. Isegi pärast seda on hea õhkkond, kui kellelgi mingid vead sisse tulevad. Saame koos kiirelt asjadest üle.
Kes see kõige lahedam kutt riietusruumis on, kui sa ennast ei tohi nimetada?
Esimesena tuleb kohe meelde Mürsik ehk Kristofer Käit, ta on hea poiss. Ta on sellise keskealise isa huumoriga, aga väga hea energialaenguga poiss. Ma ütleks, et ta on isegi rõõmsam kui päike. Temaga saab alati pulli, eriti siis kui tal naljatuju on.
Kas Mürsiku hüüdnime taga on mingi vinge lugu ka?
See tuli kunagi ammu koondises. Vaatasime koondise poistega koos Märt Avandi sketši “Tujurikkujas”, kus ta üht suurt poissi enda juurde kutsus ja teda Mürsikuks nimetas. Jookseb sealt siis üks poiss tampivate sammudega kohale ja pärast seda hakkasimegi Kristoferi nii kutsuma.
Meil on tegelikult koondises veel hüüdnimesid. Tristan Pajo on näiteks Hunt. Ta lihtsalt näeb välja nagu väike valge hunt. Karel Mustmaad kutsume Ummariks. Kusjuures kutsus isegi Joel Indermitte Karelit Ummariks. Võib öelda, et meil on koondises palju särtsu ja oleme päris huumorilembelised.
Sa oled ka välismaal testimas käinud, kuidas seal läks?
Pärast Esiliiga hooaega käisin Portugalis Braga noorte juures testimas. Sealt sain tegelikult ka info, et mind tahetakse. Kuu või poolteist hiljem tuli aga info, et väidetavalt ei läinud paberimajandus läbi. Ise olin juba nii meelestatud, et siirdun sinna, aga kahjuks ei läinud asjad nii, nagu oleks tahtnud. Käisin korra enne hooaja algust ka Iirimaal Shamrock Roversis, kus Markus Poom mängis. Kuna Harjus soovis treener teada, et kes sel hooajal mängima hakkavad, siis jäi ka see poolikuks.
Millised on su unistused jalgpallimaastikul?
No lähiajal kindlasti oleks see A-koondise debüüt, sellele mõtlen praegu kõige rohkem. Tahaksin mängida maailma top viis liigas ja parimatega mõõtu võtta.
Tähelepanelikum jälgija on märganud, et sul pole ühte pöialt. Mis lugu sellega on?
Ega ma selle loo rääkimist ei häbene, sest need ajad on möödas, kui ma sel teemal tundlik olin. Muide, see oli nelja-aastaselt mu esimene mälestus: päikselisel päeval sõitis mu ema hoovis murutraktoriga ja tahtsin talle sülle hüpata. Hüppasin peale, kaotasin tasakaalu ja kukkusin murule selili. Vasak käsi jäi täpselt niiduki alla ja nii ta läks.
Samuti on silma jäänud ka see, et sa kannad oma pükse väga madalal.
Seda küsivad minult kõik väikesed Harju fännid ka. Tegelikult pole see üldse moeasi. Tundsin, et mida madalamal mu pükste sääred on, seda lühemad mu jalad on. Ehk siis olen ma justkui maale lähemal ja Brasiilia geen ärkab ellu. Ma ei ütleks, et mul mugav joosta on, kui mul need püksid põhimõtteliselt alla kukuvad. Olen isegi kuulnud mingeid jutte, et miks mul korvpallipüksid jalas on.
***
Kristjan Kriis
Sündinud: 16.03.2005 (20)
Positsioon: ründaja
Pikkus: 187 cm
Senine karjäär: Harju JK Laagri
Meistriliigas: 31/5
Eesti noortekoondistes: 24/0