Kirjastus Varrak andis välja Kaur Riismaa seitsmenda romaani “Väsinud valguse teooria”, mille käsikiri võitis tänavu kevadel kirjanike liidu romaanivõistluse peareemia.
Riismaa romaan pakub vastuseid küsimusele, mismoodi meie ajaloo erinevad kriisid, võidud ja kaotused on vorminud kolme eri põlvkonna väärtushinnanguid, elukvaliteeti ja mentaliteeti. Autori sõnul on üks teose keskseid küsimusi ka see, kas inimene märkab, kui ajalugu juhtub või on see ainult tagantjärele tarkus.
“Ma proovisin kirjutada niimoodi, et ma ei mõtle tegelaste peale, vaid näitlejate peale. Kui mul on stseenis mees ja naine, siis ma kujutan blackbox’i ja mul on meesnäitleja ja naisnäitleja. Ma räägin neile ära, kuidas stseen algab ja lõpeb ja siis me hakkame seda koos otsima ja proovima,” avas Riismaa.
Seekordse kirjanike liidu romaanivõistluse žürii liige Tiit Aleksejev ütles, et kui ta käsikirja luges, seostus see talle Ott Kiluski näidendiga “Kirvetüü”, mis on kombineeritud John Dos Passose kaamerasilma stiiliga ning tänu sellele eristus see tugevalt teistest töödest. Seejuures ei keskendu “Väsinud valguse teooria” ainult autori traumadele, vaid püüab tabada ka midagi avaramat.
“See on omamoodi täiuslik romaanivõistluse võidutöö. Esiteks vormiliselt väljapeetud ja teiseks räägib millestki, mis on ühiskonnale oluline, mis on meid justkui kandnud, “kirjeldas Aleksejev. “Lugedes tekibki küsimus, mida me oleme võitnud ja mis on see, millest me oleme lahti öelnud ning kas see see, millest me oleme lahti öelnud, on ehk midagi väärtuslikku.”