Jafar Panahi draama «Lihtsalt üks õnnetus» pälvis Cannes’i filmifestivalil tänavu Kuldse Palmioksa ning nüüd on see jõudnud Eesti kinodesse, tõestamaks taas, et Iraani kino hingab ja hiilgab – ainult et filmide dissidentidest autorid pole oma kodumaal enam teretulnud. Režiimivastasuse tagajärgedega tegeleb ka «Lihtsalt üks õnnetus». See algab kui põnev kättemaksulugu, ent muutub loo arenedes moraalseks draamaks, mis sedastab, et Iraanis on rahvas juhtidest tugevam.
Kõik algab keset ööd maanteel. Perekond sõidab autos kodu poole. Isa Eghbal on roolis, kõrval istub rase naine, tagaistmel möllab tütar. Näiliselt on nad peategelased. Võib-olla võtab Panahi siin natuke eeskuju Hitchcockilt, kes pani meid «Psühhos» uskuma, et hunniku raha röövinud Marion on filmi peategelane, ning tõmbas meil siis vaiba alt. «Lihtsalt ühes õnnetuses» ütleb perekonna auto avastseenis üles ja nad peatuvad maanteeäärse garaaži juures.