Keskkonnaametis on koostöös kliimaministeeriumiga valminud must-toonekure kaitse tegevuskava uuendatud eelnõu, millega plaanitakse umbes 40 protsenti kure elupaikadest kaitse alt välja arvata.

Eestis haruldane must-toonekurg pesitseb vanades loodus- ja põlismetsades, mida on säilinud väga vähe ja kus on suur elurikkus. Liigi arvukus on viimastel kümnenditel kiiresti vähenenud, mistõttu elupaikade kaitse oluline vähendamine kiirendab liigi väljasuremist Eesti alalt.

Must-toonekure kaitse tegevuskava eelnõu esimese versiooni koostasid liigieksperdid Kotkaklubist, kuid keskkonnaamet tegi sinna ühepoolselt kaitsekorralduse kohta olulisi täiendusi ja muudatusi, millega tegevuskava koostajad sisuliselt ei nõustu.

Keskkonnaameti plaan on must-toonekure kaitset lähiajal oluliselt vähendada, sest praegu asustamata elupaigad ei ole ametnike hinnangul enam hoidmist väärt. Selle kümnendi lõpuks on kavas kaitse maha võtta umbes 35 elupaigalt ja järgmisel kümnendil veel mitmekümnelt. See on kokku umbes 40 protsenti must-toonekure elupaikadest.

Must-toonekurg Autor/allikas: Renno Nellis

Must-toonekurg on kriitiliselt ohustatud liik, kelle arvukus on viimastel kümnenditel vähenenud neli protsenti aastas1 ja Eestis on säilinud veel ainult 30-40 paari. Mastaabi mõistmiseks tähendab see igal aastal sajast isendist nelja kure kadumist/hukkumist, mis on väheneva metsaelustiku hulgas üks märkimisväärsemaid hääbumisi. Sarnased trendid on metsalindudest veel näiteks kassikakul ja laanerähnil.

Hiljuti selgus, et valminud on plaanid ka osa kassikaku ja kotkaste elupaikadest kaitse alt välja arvata. Kas keskkonnaamet ja kliimaministeerium ei taha enam kaitsta liike, kes on Eestis kriitiliselt ohustatud ja väljasuremisohus?

Kure pesametsade kaitse alt väljaarvamise plaan tekkis mõne üksiku ametniku peas, kes seda koos praeguse poliitilise taganttuulega jõustada soovivad. Keskkonnaametis on viimasel kümnendil olnud kiire ametnike rotatsioon, millega on osaliselt kaduma läinud ökoloogilised teadmised ja looduskaitselised tunnetused.

Must-toonekurg on viimastel kümnenditel olnud üks looduskaitse sümbolitest, kelle elupaiku hoitakse, sest liik on haruldane. Must-toonekurg on loodusmetsade asukas, kes näitab, et meil on veel suuri looduskaitselisi väärtusi ja loodusmaastikke säilinud.

Kured eelistavad pesitseda vanades loodus- ja põlismetsades, mis asuvad inimestest kaugel suurtes loodusmaastikes. Nad valivad (lage)raietest killustamata suuremaid metsaosasid, sest seal ei häiri neid pesitsuse ajal inimtegevus nagu raied, maaparandus, liikumine, karjäärid jm. Pesa lähiümbrus, 250-meetrine ring ümber pesa, on vastavalt looduskaitseseadusele hoitud, aga pesade kaitse alt välja arvamisel (ametkondlikus keeles arhiveerimisel) see kaitse kaob.

Teadustööd on näidanud, et Eesti metsadest sobis sajandi alguses must-toonekurele pesitsemiseks ainult 0,3 protsenti (Lõhmus ja Sellis 20032), sest liik ehitab pesa (väga) vanasse metsa keskmiselt 120-aastasele suurele puule, millel on tugevad külgoksad.

“Tervikliku metsaosa hoidmiseks, mida kurg päriselt pesitsemiseks vajab, on püsielupaik või looduskaitseala ainsad võimalused.”

Keskkonnaamet väidab tegevuskava eelnõusse lisatud ametnike koostatud analüüsi alusel, et liigile sobib pesitsemiseks vähemalt 1,7 protsenti metsamaast (40 000 ha). See on ikka väike pindala, mis on ühtlasi meie metsade kõige vanem ja elurikkam osa, mis peaks niikuinii kaitse all olema. Selliseid metsi saab hoida lisaks kaitsealadena ka vääriselupaikadena, aga näiteks eramaadele ei saa neid moodustada, kui amet sealt kurekaitse maha võtab. Ent tervikliku metsaosa hoidmiseks, mida kurg päriselt pesitsemiseks vajab, on püsielupaik või looduskaitseala ainsad võimalused.

Must-toonekurg on suurepärane katusliik, kelle tiiva all saavad samas metsas elada sajad ohustatud liigid ja selle kohta on Eestis hiljuti tehtud põhjalik teadusuuring (Lõhmus jt 20213). Kured pesitsevad peamiselt väga vanades metsades, mis on sageli ka loodus- ja põlismetsad. Selliste metsade hoidmise kohustus tekkis 2020. aastatel Euroopa Liidu elurikkuse strateegia raames ja riigimaadel peaksid kõik loodus- ja põlismetsad olema juba kirjeldatud ning kaitse all. Eestis on selleks kliimaministeeriumis mitu aastat tehtud “ettevalmistusi”, aga reaalsete tegudeni ei ole jõutud.

Must-toonekurg on lipuliik ehk looduskaitses atraktiivne sihtliik, kelle kaudu looduskaitset korraldatakse. Haruldase, atraktiivse ja ohustatud liigi hoidmiseks on tugev ühiskondlik ootus. Kindlasti ei ole viimastel kümnenditel tekkinud ühiskondlikku soovi must-toonekure metsade kaitse alt väljaarvamiseks. Vastupidi, ohustatud elustiku ja liikide hoidmiseks on järjest suurem ootus, sest meie eksistents sõltub otseselt looduse võimekusest ja elurikkuse püsimisest.

Ameti vastuargument on, et arhiveeritud kure elupaikade metsi kaitstakse muudel põhjustel ja viisidel edasi, kui sealt leitakse muid kaitseväärtuseid. Olemasolevatel kaitsealadel on see võimalik, aga umbes pooled kurepesad asuvad väljaspool kaitsealasid. Sinna uute minilooduskaitsealade moodustamise lootus on naiivsus, sest nende jõustamine on poliitilistel põhjustel järjest keerulisem ja sumbub kusagil koridoris või poliitiku laual. Praegu kaitstakse väljaspool kaitsealasid asuvaid kure elupaikasid püsielupaikadena, mis on võimalik ka juhul, kui elupaik on asustamata.

Teatud dünaamilisust on püsielupaikade kaitse süsteemis kogu aeg rakendatud. Liigiekspertide soovitusel on paarikümne aasta jooksul kaitse alt välja arvatud (arhiveeritud) üle saja vana pesapaiga, mis on kurele vähesobivad või kus on pesitsustingimused kadunud. Praegu soovib amet selle otsustamise panna Exceli tabelisse, kus liigieksperdi hinnang enam ei loe ja määravaks saab ainult pesa asustatuse ajaline raam, ja pesade arhiveerimist järsult kiirendada.

Meie kurgedest umbes pooled paarid ei ole tegelikult enam paarid, vaid hoopis üksikud isendid, sest kurgi on hakanud meie populatsioonis väheks jääma. Seetõttu jäävad ka pesad järjest tühjaks, aga osadesse elupaikadesse tulevad kured tagasi, vahel isegi 15 –20 aastat hiljem. Kuid keskkonnaamet plaanib asustamata jäänud elupaigad arhiveerida juba kümne aasta pärast.

Must-toonekurel on teisi olulisi ohutegureid, nt rändel hukkumine, kliimamuutuste mõju talvitusaladel või keskkonnamürkide mõju. Reaalseid tegevusi saame teha ainult siin Eestis, milleks on elupaikade kaitse ja toitumisalade tervendamine.

Must-toonekurg Autor/allikas: Joosep Tuvi

Kas väljasurevat liiki on üldse mõtet aktiivselt kaitsta, sellest saab tulevikus kardetavasti looduskaitsjate ja ametnike vaheline igapäevane diskussioon. Inimtegevus surub elustikku järjest kokku ja hävitab nende elupaikasid (nt hundid karjas, metsis linnas, rähnid langil).

Must-toonekure tulevikku hakkab aga Keskkonnaamet otsast ära kustutama teadlikult, põhjendades, et kaitseme neid pesi ja metsi uuesti, kui arvukus uuesti suurenema hakkab (eelnõu lk 78). Aga kaitse maha võtmisel jääb metsast järele enamasti lageraielank, kuhu liigile sobivad vanad metsad kasvavad tagasi alles 100-150 aasta pärast. Põlismetsale omane terviklik elurikkus taastub lageraiekatkestuse järel meie metsades vähemalt 300-500 aastat.

Must-toonekure püsielupaikade kaitsmise põhjuseks saavad olla ka teised liigid ja vanad metsad. Praegu seda ei rakendata, kuigi mitmele liigile on korraga selliseid alasid moodustatud küll, nt merikotkas ja kassikakk. Kuremetsade jätkuv kaitse püsielupaikadena ei suurenda bürokraatiat, sest need alad on juba kaitse all vastavalt looduskaitseseadusele. Uute mini-looduskaitsealade moodustamiseks kulutataks tuhandeid töötunde ja kümneid tuhandeid eurosid, mis ei ole mõistlik.

Must-toonekure ja tema pesametsade hoidmiseks oleme võtnud rahvusvahelised kohustused, nt linnudirektiiv, mille raames peame moodustama liigile spetsiaalseid kaitsealasid. Need ongi looduskaitsealad, kus liik pesitseb või pesitses, ja püsielupaigad väljaspool kaitsealasid.

Ainult must-toonekure pärast on Eestis range kaitse all umbes 3450 ha, need on kure kaitseks moodustatud püsielupaigad. See võib tunduda suure arvuna, aga see on ainult 0,15 protsenti metsamaast. Elurikkust on seal kontsentreeritult kordades rohkem, sest kure metsades elavad sajad teised ohustatud liigid. Pealegi asub kure elupaikadest 79 protsenti riigimaadel, mis on sinu, minu ja meie kõigi mets – las kured ja muu elurikkus elab seal häirimatult.

Teadaolevates kurepesades loeme kurgi kokku juba paari inimese näppudel ja tunneme neid peaaegu kõiki nägupidi (vt näiteks rändekaardilt). Neist pesitseda proovivad igal aastal ainult kümmekond paari, kes suudavad üles kasvatada ainult 5–15 poega aastas. Kahjuks on meil seetõttu tegemist kiiresti väljasuremise suunas liikuva liigiga, kes võib siit jäädavalt kaduda juba mõnekümne aasta pärast. Ja me räägime Euroopa metsavööndi põlisasukast, kes on meie kõrval elanud tuhandeid aastaid ja ilmselt pikalt enne meid.

Must-toonekurg on tugevasti juurdunud meie rahvapärimusse, kui ende- ja toonela lind. Kas meile jääb tulevikus ainult legend toonela kurest?

1 Väli, Ü., Nellis, R., Kaldma, K., Vainu, O., Sellis, U. 2021. Must-toonekure arvukus, sigimisedukus ja ellujäämus Eestis aastatel 1991–2020. Hirundo: 34 (2), 20−39

2 Lõhmus, A., Sellis, U. 2003. Nest trees – a limiting factor for the the Black Stork (Ciconia nigra) population in Estonia. – Aves, 40(1–4): 84–91.

3 Lõhmus, A.; Runnel, K.; Palo, A.; Leis, M.; Nellis, R.; Rannap, R.; Remm, L.; Rosenvald, R.; Lõhmus, P. (2021). Value of a broken umbrella: abandoned nest sites of the black stork (Ciconia nigra) host rich biodiversity. Biodiversity and Conservation, 30 (12), 3647−3664. DOI: 10.1007/s10531-021-02268-7.