„Mees, kes naeris. Peeter Tulviste kaasteeliste mälestustes“. Koostanud ja toimetanud Tõnis Arro. Keeletoimetanud Hille Saluäär. Kujundanud Marju Tammik ja Margus Tammik, esikaanel Mart Trummali pliiatsijoonistus. EÜS Kirjastus 2025.
2024. aasta sügisel otsustasid Peeter Tulviste kolleegid ja õpilased tähistada tema 80. sünniaastapäeva konverentsi, näituse ja mälestuste raamatuga. Viimase idee algatas ettevõtjast õpilane Tõnis Arro, kaasates hulga autoreid eri elualadelt. Raamat „Mees, kes naeris. Peeter Tulviste kaasteeliste mälestustes“ jutustab Tulviste elust alates koolipoisipõlvest kuni rektori ja riigimeheni, meenutades tema intelligentsust, õiglust, sooja südant ja huumorit. Mälestustes avanevad nii isiklikud lood kui ka teadustöö telgitagused Jüri Alliku, Talis Bachmanni, Aleksander Pulveri jt pilgu läbi. Nagu Tulviste kunagi muheledes on öelnud, oleks „naljakas kirjutada kolmas raamat oma elust“ – ometi näitab see kogumik, et kahest ei piisanud tema elu sinna mahutamiseks.
Sõnad ja mõtted
Peeter Tulviste 1988
Jaak Nilson / Tartu Ülikooli Muuseumi kogu
Peeter Tulviste sündis Tallinnas 28. oktoobril 1945 – aastal, mil Eesti oli veel sõjast räsitud. Ta kasvas üles ajal, mil mõtlemine ja rääkimine ei olnud pelgalt sõnad – need olid valikud. See sai hiljem tema elutöö teljeks.
Haridustee viis Peetri Tallinna keskkoolist Moskvasse ülikooli, kus ta psühholoogia erialal õppides hakkas psühholoogilist uurimist seostama kultuuri ja ajalooga. Ta kaitses Moskvas kandidaadikraadi 1975. ja doktorikraadi 1987. aastal. Tema doktoritöö käsitles verbaalse mõtlemise kultuurilist arengut – mis kõlab paradoksaalselt lihtsana, ent on täis lõkse: kuidas mõelda nii, et keel, kultuur, ajalugu ja sotsiaalne kontekst ei jääks kõrvale.
Tagasi Eestisse jõudnud, asus Tulviste tööle Tartu ülikooli psühholoogia kateedris. Töö ja areng kulgesid järk-järgult – loengute lugemine, dotsendiks saamine, professoriks olemine, lõpuks kateedri juhtimine – alati selge arusaamaga, et psühholoogia ei ole laboriaparaatide ja testide mäng, vaid inimlik mõtlemine, inimlik kultuur, inimlik ajalugu.
Tema roll ei piirdunud auditooriumiga – kui 1991. aastal Eesti taas iseseisvus ja uue ühiskonnakorra künnisele jõudis, astus Tulviste suure sammu edasi: kõigepealt prorektorina ja seejärel juba Tartu ülikooli rektorina aastatel 1993–1998. Rektoriametit on alati keeruline kanda, ent just Tulviste ajal sai selgemaks, mida tähendab kõrgkool, mis ei ole pelgalt Nõukogude pärandi jätk, vaid rahvusvaheline teadusülikool – võrdlev, vaba ja samal ajal sidusa kultuurilise enesemõistmisega. Ülikooli ümberkujundamine ei olnud ainult struktuuride ümberpaigutamine, vaid mõtteviisi muutus – kuidas õpetada, kuidas uurida, kuidas olla osa maailmast, aga hoida oma juured sügaval Eestimaa mullas.
Tööd teaduses oli palju: mõtlemispsühholoogia, kultuure võrdlev psühholoogia, psühholoogia ajalugu – ta uuris, kuidas kultuur mõjutab seda, kuidas me mõtleme. Tulviste Moskva mentor Aleksandr Luria andis talle akadeemilise suunitluse, et inimese mõtlemine ei ole staatiline: see kosub, muutub, talletab mälestusi ja loob tulevikku. Tulviste avaldas üle saja teadustöö, mis enamasti ei jäänud abstraktseks, vaid selgitasid, kuidas me ennast mõistame ja kuidas mõistus toimib kultuurilise perspektiivi kaudu.
Aga ei saa rääkida suurtest mõtetest ilma väikeste inimlike joonteta. Tulviste oli tuntud huumori poolest – mitte nalja tegev naljamees, vaid inimene, kes pingelises akadeemilises õhkkonnas naeris iseenda või filosoofiliste absurdide üle. See teeb pilgu klaariks, kui mõelda, kuidas keegi, kes uurib verbaalse mõtlemise kultuurilist arengut, peab vahel tagantjärele naerma, kui sotsiaalne olukord nõuab temalt rohkem sõnu kui mõtet. Tulviste huumor oli selle tarkuse osa: õppida mitte ainult mõistma, vaid ühtlasi nägema, kus saab absurdi terava pilguga esile tuua.
Poliitikas ja ühiskondlikus tegevuses osales Tulviste omajagu. Ta oli riigikogu liige, aktiivne hääl Tartu linnavolikogus, kandidaat presidendivalimistel – mitte niivõrd võimu pärast, kuivõrd mõtte ja sõna jõu pärast. Tulviste uskus, et teadus ja poliitika ei pea olema vaenlased, vaid võivad teineteist täiendada ja ei kartnud astuda avalikku pilti, sest teadlane peab vahel ennast ka näitama, et mõte ei jääks ainult raamatukaante vahele.
Isiklikku ellu kuulusid pere, kolleegid, sõbrad ja õpilased. Surm tuli 11. märtsil 2017 pärast rasket haigust, kuid mõtted olid selged ja edasiandmiseks valmis.
Peeter Tulvistest jäänud tühimikku ei aita täita ainult teadustööd, vaid pigem see miski — viis, kuidas ta nõudis täpsust, viis, kuidas ta hindas vabadust mõelda, kuidas ta uskus, et akadeemia on tempel, mille seinad ei ole pelk formaalsus, vaid peavad kandma mõtet. Tema pärandiks ei ole pelgalt uuringud, vaid see, et ta pani meid uuesti küsima: miks ja kuidas me mõtleme?
Rahvusvaheline mees
2004. aastal võtsid ühe EBSi õppejõu, pangandustegelase ja filosoofiliste kirjutiste kirjastaja hoogsal sünnipäeval Tallinnas võõrustaja raamatukogutoas platsi raju ja ägeda kultuurilehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid ja siinkirjutaja, rahvast oli laua ümber rohkemgi.
Arutati maailmaasju ja jõuti jutujärjega selleni, et kuigi Toompeal asub väärikas teaduste akadeemia hoone, ei tea avalikkus peaaegu midagi neist, kes seal tegutsevad. Aasta oli 2004, teaduse populariseerimine oli alles lapsekingades, peale ajakirja Horisont, Priit Enneti saadete ja Tiit Kändleri artiklite rohkem väga muud ei olnudki. Toonane KesKusi peatoimetaja Juku-Kalle Raid ütles otsekoheselt: „Aga hakka ise kirjutama – annan sulle iga kuu kaks lehekülge.“
Hulljulge ettepanek viidi teaduste akadeemia presidendi Richard Villemsi ette, kes leidis selle olevat väärt katsetamist. Ent akadeemia juhatuses tekitas plaan tulist arutelu – tundmatu kirjutaja, veel tundmatum väljaanne! Skeptikuid oli rohkesti ja kui poleks olnud akadeemik Peeter Tulviste kindlameelset toetust, oleks projekt ilmselt soiku jäänud. Just Tulviste oma avara ja tolerantse vaimuga veenis kaasakadeemikuid, et teadlastest kirjutamine ajalehes ei vähenda väärikust, vaid avab akadeemia ühiskonnale.
Peeter Tulviste Eesti Teaduste Akadeemias 1994
Erakogu
Nii sai alguse kaheksa aastat kestnud maraton – KesKusis ilmus alates 2005. aasta algusest persoonilugude sari. Intervjueeriti kümneid akadeemikuid, räägiti nende elust, teadusest ja mõtteviisist ning koondati need lood raamatuks „Eesti Teaduste Akadeemia – Eesti kollektiivne aju“ (INCORP Holding 2014), kus oli üle 80 akadeemiku portree. See oli suur töö, mis andis hääle neile, kes seni olid jäänud laboriseinte varju.
Tagantjärele võib öelda, et kogu ettevõtmise patroonid olidki teaduste akadeemia toonane president Richard Villems ja Peeter Tulviste – teadlane ja humanist, kes mõistis, et teaduse väärtus ei peitu ainult faktides, vaid ka nende kandjates. Tänu tema toetusele jõudis akadeemia Toompealt avalikkuse ette ja ühe kirjutaja jaoks sai sellest teekond, mis jättis küll tühjaks pigistatud, ent tänulikult särava tunde.
Kui tegin KesKusi tarvis intervjuu Peeter Tulvistega, kujunes see vaimukaks ja naerurikkaks vestluseks, milles ta meenutas oma rektoriaega Tartu ülikoolis – perioodi, mil ta julges teha seda, mida keegi ei olnud varem proovinud. Just tema käe all algas ülikooli rahvusvahelistumine ja loodi esimesed ingliskeelsed õppekavad. See tekitas marurahvuslastest lausa ühendkoori, kes üha laulis igihaljast refrääni: „Las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kuis on.“
Tulviste juhtimisel toimus 1990. aastate keskpaigas ka teaduselu põhjalik ümberkorraldamine: teaduste akadeemia instituudid toodi ülikoolide alla, ühtlustati teadustöö standardeid ja arutati, mida tähendab olla tõeliselt rahvusvaheline teaduskeskus. Tema visioon oli selge – Tartu ülikool peab avanema maailmale tervikuna koos linnaga. Inglise keele toomine teaduskeeleks ei olnud tema meelest mitte ohver, vaid paratamatus. „Eesti keeles teadust teha on tore,“ ütles ta, „aga kas teaduse eesmärk on keeli elus hoida?“
Selle mõtte eest sai ta kõvasti tuld. Ettekanded, kus Tulviste rääkis inglise keele tähtsusest, mattusid kriitika alla – teda süüdistati lausa eestluse reetmises. Ometi oli tema eesmärk hoopis vastupidine: muuta Eesti teadus nähtavaks ja maailmas võrdväärseks. Tänapäeval, mil ingliskeelsed õppekavad, teadusartiklid ja rahvusvahelised koostööprojektid on harjumuspärased, võib öelda, et just Tulviste oli see, kes tegi esimese sammu. Ta ei kartnud reforme ega kriitikat – ta teadis, et ülikool, mis jääb endasse suletuks, on nagu laul, mis kõlab ilusasti, ent jääb kuulmatuks.
Mees, kes naeris
„Mees, kes naeris. Peeter Tulviste kaasteeliste mälestustes“ on Tõnis Arro koostatud südamlik kogumik, kuhu on koondatud ligi neljakümne mõtleja, teadlase, poliitiku, sõbra ja õpilase mälestused akadeemik Peeter Tulvistest. See on portree inimesest, kes oli ühtaegu teadlane, juht, humanist ja naljasoonega elufilosoof.
Raamatu üks suurimaid väärtusi ongi selle vormiline pluralism – see pole ühe autori ühtlases toonis kronoloogiliselt kirja pandud elulugu, vaid kogumik, kus iga autor räägib oma Peeter Tulvistest. Siin kõnelevad teadlased ja luuletajad, poliitikud ja õpilased, kolleegid ja pereliikmed – igaüks oma kogemuse, keele ja temperamendiga. Just see paljuhäälsus loob Tulvistest tõepärasema ja inimlikuma portree, kui suudaks üksainus biograaf. Mõni meenutab tema sügavat teaduslikku mõtlemist, teine nakatavat naeru; mõni analüüsib tema rolli rahvusvahelises teaduses, teine lihtsalt seda, kuidas ta oskas kuulata. Need vabad ja ausad mälestused on raamatu suurim tugevus – mõtlevate inimeste ühine austusavaldus mehele, kes uskus alati, et maailm on huvitavam siis, kui sellele on mitu vaatenurka.
Avatekstis meenutab Tartu ülikooli rektor Toomas Asser Tulvistet kui inimest, kelle vaimsus ja inimlikkus on endiselt osa ülikooli hingest. Jüri Allik avab Tulviste teadlasliku palge – psühholoogi, kes tõi Eesti teadusse kultuurilise psühholoogia ja sidus inimese mõtlemise tema ajalooga. Ene Seidla ja James V. Wertsch kujutavad Tulvistet kui kosmopoliitset patriooti, kes oskas olla korraga eestimeelne ja maailmavaatega inimene, näha Eestit tsivilisatsiooni osana.
Talis Bachmann, Aleksander Pulver ja Aimar Altosaar toovad esile Tulviste vahetu isiksuse ja huumori – „mehe teisest ajastust“, kes oskas ka kõige ametlikumas olukorras luua inimliku õhkkonna. Andres Herkel ja Jaak Aaviksoo meenutavad tema poliitilist ja akadeemilist juhtimist, Toivo Maimets ja Marju Lauristin aga teadusliku eetika ja uudishimu kõrget latti, mille Tulviste oma kaaslastele seadis.
Raamatu keskosas on isiklikumaid lugusid: Leelo Muru kirjutab tema pühendumusest ja hoolivusest, Jaan Valsiner ning Elkhonon Goldberg käsitlevad Tulvistet rahvusvahelise teadlaskonna osana, kes suutis Luria koolkonna vaimu tuua eesti keelde. Tema õpilased ja juhendatavad – Kristel Karu-Kletter, Eve Kikas, Aune Valk ja Tõnis Arro – meenutavad nõudlikku, ent inspireerivat õpetajat, kelle tunnis ei piisanud ühestki poolmõttest.
Linnar Priimägi, Indrek Hirv ja Tiit Laja lisavad poeetilisemaid ja filosoofilisi vaateid; Mart Jagomägi, Ene Ergma ja Tõnis Lukas näitavad Tulvistet kui inimest, kes viis Tartu vaimu Toompeale ja ühendas teaduse poliitikaga. Raamatu lõpuosas avavad perekond – õde Katrin Seppel ja poeg Jaan Tulviste – intiimsema külje mehest, kes oskas olla korraga professor ja isa, vend ja sõber.
Kogumiku lõpetavad Hando ja Simo Runneli mälestused – vaikne järellaul inimesele, kes „läks tasakesi aegade taha“, jättes endast maha mõtteviisi, et vaimne väärikus ja huumor võivad käia käsikäes.
Tõnis Arro koostatud raamat on rohkem kui mälestuste kogu – see on kollektiivportree ühest ajastu suurimast mõtlejast. Tulviste meenub siin kui inimene, kes ei kartnud muutusi ega nalja ja kelle targa naeru taga oli alati sügav usk teadusse, haridusse ja inimlikkusse.
On inimesi, kelle elu ei mahu ära ka mitmesse raamatusse ja Peeter Tulviste oli just niisugune. Teda oli alati rohkem – rohkem vaimu, rohkem uudishimu, rohkem inimlikku soojust ja mängulist teravmeelsust. Tema ümber näis õhk alati liikuvat. Ülikooli koridorides, akadeemia saalides või kodus raamaturiiulite vahel – kõikjal kandus temast edasi eluterve intellektuaalne rahutus, mis ei lasknud muganduda ega tarduda. Ta oli mõtleja, kes ei piirdunud mõtlemisega; juht, kes ei peljanud ebapopulaarseid otsuseid, ja sõber, kes oskas tõsise jutu keskele poetada naeratuse, mis pani kuulaja tundma, et elu on siiski ilus ja mõistlik nähtus.
Tulviste tõi Tartu vaimu Toompeale, aga enne kõike tõi ta vaimu inimestesse. Tema maailmavaade oli sügavalt euroopalik, kuid juurdunud Eesti mullas. Ta teadis, et rahvuslikkus ei tähenda kapseldumist, vaid väärikust rahvusvahelises dialoogis. Rektorina sai talle 1990. aastatel osaks kriitika, kui ta avas teaduse ja Tartu maailmale, kuid ajalugu on näidanud, et ta oli oma ajast ees. Eesti teaduse enesestmõistetav rahvusvahelisus on tema töö tulemus – ja tema julguse mälestus.
Mälestusteraamatus elab Tulviste edasi teadlase ja psühholoogina, õpetaja ja mentorina, rektorina, riigimehena, sõbra ja vennana. Iga autor annab oma hääle, oma vaatenurga, oma varjundi ja koos moodustub neist värvikas mosaiik, mille keskmes on soe ja mõtlev inimene. See on raamat, kus ei püüta ehitada monumenti, vaid elustada inimest. Siinsetes lugudes ja meenutustes kõneleb naeruselt või mõtlikult Peeter Tulviste ise.
Hea on, et niisugune teos on olemas – mitte kuiv biograafia, vaid hingav, inimlik ja südamlik raamat, kus arvamuste ja mälestuste mitmekesisus on austusavaldus Tulviste maailmavaatele. Tulviste uskus, et mõtlemine on alati dialoog, ja just seda see raamat on – dialoog tema ja meie vahel, tema aja ja meie aja vahel.
Lõpuks jääb tundmus, et Peeter Tulviste ei olegi lahkunud. Ta on endiselt kohal seal, kus kõlab tark jutt ja sõbralik naer; seal, kus teaduse kõrval on ruumi vaimule; seal, kus keegi julgeb mõelda teisiti. Tema elu oli sillaks Eestile, mis ei pelga maailma, ja maailmale, mis mõistab Eestit. Ja kui kusagil kostab veel vaikselt see tuttav, elurõõmus naer, siis on kindel – Peeter on seal, targem, rahulikum ja alati muigvel.