Kohalikel valimistel osutusid populaarseimaks valimisliidud. Eksperdid rõhutavad, et inimeste valikul ei saanud määravaks kampaaniates pealesurutud polariseerivad teemad, nagu tuuleparkide rajamine või kindla erakonna vastu hääletamine. Ei valitud ka erakonda, vaid hoopis inimest, ja eelkõige seda, keda eestlane tunneb.
“Inimesed tahavad valida kedagi, keda nad teavad. Meie uuringud näitavad hästi, et kõige suurem usaldus on naabrimehe vastu. Meil on need inimesed, kellega me oleme koos käinud kas koolis, kellega koos me oleme kohalikus koolinõukogus, kus me arutame, kes on aktiivsed lapsevanemad, kes on piirkonda edasi aidanud ettevõtjad. Inimesed tahavad ja usaldavad inimesi enda lähedalt ja seda on ka näha, et mitmel pool on sisse saanud kas rahvamajade juhatajad või ettevõtjad, kes on muuhulgas saanud hea lapsevanema tiitli. Ja sellised inimesed, keda juba kogukond teab ja usaldab,” rääkis antropoloogia keskuse asutaja ja Tartu Ülikooli etnoloogia teadur Keiu Telve.
Teisalt joonistub valimistulemusest välja, et hääli anti ka pahameele pärast. Peamiseks protestihäälte koondajaks sai erakond Isamaa. Nende edu tingis politoloogide hinnangul pikalt kestnud halb majanduslik seis, Reformierakonna muutlik poliitika, eriti maksude teemal, aga ka suvine palagan Tallinnas, mil kerkis kahtlus, et Keskerakond tuuakse tagasi linnavõimu juurde.
Lisaks mobiliseerus neil valimistel venekeelne elanikkond, kes tuli välja ka hääleõiguse kaotanud Venemaa kodanike eest.
“Ukraina sõda käivitas teatud protsessid, mis tõi kaasa suured muutused, eelkõige venekeelsel valijal – keel, kool, tank, valimised, kirik – mille tulemusel juba enne oli teada, kuhu lähevad hääled. Mitte niivõrd ei hääletatud ju kommunaalprobleemide lahendusi, kuivõrd hääletati eelkõige grupikuuluvust või siis teatud meelsust,” ütles kommunikatsiooniekspert Raul Rebane.
“Parteipoliitiliselt see aitas Keskerakonnal tulla madalseisust välja taas väga tugevaks jõuks. Aga ühiskonnas laiemalt on see kaasa toonud ikkagi venekeelse elanikkonna täiendava võõrandumise ja tunde, et nad ei kuulu nii selgelt Eesti ühiskonda,” märkis politoloog Tõnis Leht.
Vähene usaldus poliitikategijate vastu avaldub ka antropoloog Keiu Telve uuringutes, mil ta suhtles nelja aasta jooksul kogukondadega üle Eesti. Selgus, et inimeste suhtumine kohalikku omavalitsusse ja poliitikutesse on aastatega muutunud negatiivsemaks ka maapiirkondades. See sai alguse omavalitsuste liitumisest.
“Sealt alates inimesed tunnevad, et nad on oma vallavalitsusest kaugel. Nad on oma juhtidest, oma valitud saadikutest eemal ja see tekitab väga palju rahulolematust. Nad ei tea, kuidas otsused sünnivad, miks sellised otsused sünnivad, kuidas nende kodukoha elu üldse kümne aasta pärast nähakse. Ja on välja tulnud hästi suur regionaalse mahajäämise hirm ja kartus. Et mis meist saab, kes meie eest seisab, kui on näha, et meie piirkond ääremaastub,” rääkis Telve.
Eesti elanikud vajasid seega valimiste eel rohkem keskendumist kohalikele teemadele, nagu teede korrashoid ja kultuurikeskuse säilimine. Sellele vastupidiselt pandi kampaaniates rõhku hoopis senise poliitika ärajätmisele, tagasipööramisele ja ümbertegemisele.
“Tundub, et Eesti poliitikasse hakkab järjest rohkem jõudma sellist lähenemist, kus mingid erakonnad, kes on pigem opositsioonis, pürgivad alles võimule, soovivad esitada seisukohti, mida nad tahavad mitte teha, mida nad tahavad ümber teha, ära jätta ja tagasi pöörata. Seda me näeme populistlikumate kandidaatide seas, aga ka terveid erakondi esitab seisukohti, mismoodi tuleb mingeid poliitikaid mitte edasi arendada või paremini teha, vaid just tühistada, ära jätta ja lõpetada. Ma arvan, et see ei ole kuigi hea tee, kus me liigume, me tegelikult ei kuule enam, mida erakonnad tegelikult ise tahaksid teha, vaid iga valimistsükkel hakkab olema selline, et mida eelmise tsükli valitsejate poliitikatest tuleks hakata ringi tegema või tagasi pöörama. Selliselt ei liigu ju väga edasi kuhugi,” rääkis Eesti Ekspressi ajakirjanik Urmas Jaagant.
Valituks osutunud saadikutel ei tule Jaaganti hinnangul võimule pääsemine kergelt. Kuigi võitjateks võib pidada nii Isamaad kui ka Keskerakonda, kes tegid oodatust parema tulemuse, näevad teised erakonnad kurja vaeva, et nende võit ei realiseeruks. Seda näeb ka suuremates linnades, nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu.
“Mulle kuidagi tundub, et sel korral on päris mitmetes suuremates linnades varasemast rohkem tahtmist valimiste võitjale ära teha ehk valimiste võitja vastu koalitsiooni moodustada. Mitmel puhul on seda märgata Isamaaga. Ei tea, kas Ismaaa toimetamine valimiskampaania käigus on teistes tekitanud nii palju trotsi, et nad pigem tahaksid Isamaaa vastu mõne keerulise koalitsiooni kokku panna, kui nendega koos valitsema minna. Varem, mulle tundub, on olnud rohkem võitlust selle peale, kes saab võitjaga koos minna, mitte et paneme seljad kokku ja teeme võitjal selja prügiseks,” lausus Jaagant.
Nii mõnigi erakond peab nüüd poliitikavaatlejate hinnangul tõsiselt mõtlema, kuidas edasi minna. Kõige lihtsam on seda teha Reformierakonnal, kelle põhi võiks olla saavutatud ja kelle häältesaak oli selge juba suve keskel.
“Nad said ehk isegi veidike rohkem, kui oleks võinud oletada, sest maine oli äärmiselt tugevalt kannatada saanud. Aga jällegi, praegune olukord ei tähenda veel seda, et oleks mingid lõplikud järeldused riigikogu valimisteks, mis toimuvad pooleteise aasta pärast,” ütles Rebane.
EKRE-l saab august välja ronimine hoopis raskem olema.
“EKRE probleem on võib-olla selles, et nende nimekirjad on natuke hõredamaks jäänud. Eks ole kindlasti mõnus valitseda erakonda ühe perekonna kaudu ja olla ühe erakonna kaubamärk ühe perekonnana, aga lõpuks sa vajad laiemat usaldusringi, kellele on ka antud mingi tegutsemisvabadus,” lausus Jaagant.
Nii EKRE kui ka Isamaa puhul paistab negatiivselt välja ka nende naiskandidaatide tulemus. Raul Rebase hinnangul ei ole naiste nõrk esindatus aastal 2025 enam pädev. Võrdluseks: Põhjamaades on reeglina ligi pooled poliitikas osalejatest naised.
“Tundub, et me oleme praegu valinud nii-öelda tagasikäigu, ja ma jään oma seisukoha juurde, et see riik, kes jätab kasutamata 50 protsenti oma vaimsest potentsiaalist ehk naiste hääled, on kas loll või tal peab olema naftat,” ütles Rebane.