Kaasprofessor juhtis intervjuus tähelepanu, et lubatu ja lubamatu piire kompavad ning neid mõnikord ka ületavad noored peavad arvestama, et praegu alatiseks jäetavad digijäljed võivad nende elu tulevikus mõjutada ja seda mitte paremuse suunas.
Samuti ei peaks Murumaa-Mengeli sõnul rääkima pärismaailmast ja virtuaalmaailmast kui kahest eraldiseisvast maailmast, sest tegelikkuses on need samad. Ja kui rääkida mõne juutuuberi suurest jälgijaskonnast, tuleb arvestada, et nende seas on palju neidki, kes esitatava sisuga nõus ei ole.
Mis mulje teile endale jäi nendest sotsiaalmeediakampaaniatest? Kas need kuidagi eristusid varasematest kampaaniatest?
Sel aastal saime esimest korda näha lendavaid superkangelasi, nahkhiiri, keda iganes, mingeid ahve otsimas kirpe või nahka üle kõrvade tõmbamas. Ehk siis AI-tööriistu kasutati kahtlemata uuel moel ja hoopis teistmoodi, kui me oleme siiamaani harjunud. Mis tõenäoliselt viitab ka sellele, mida hakkab edaspidi järjest rohkem tulema. Samuti võib sotsiaalmeedia põhjal öelda, et läheb tigedamaks, läheb karmimaks ja arvatavasti läheb korraks palju koledamaks, enne seda kui hakkab jälle minema võib-olla veidi helgemaks.
Mida see tähendab, et läheb korraks hullemaks?
Selles mõttes, et praegune sotsiaalmeedia, praegune digitaalne infokeskkond hindab, väärtustab ja premeerib kurjust, viha, tigedust, hirmu ja võib-olla selliseid madalamaid tunge, mis meis kõigis on olemas. Aga sotsiaalmeedia platvormid suunavad kapitali tähelepanu ja sellise sotsiaalse kiituse teatud mõttes meetrika sinna, kust tuuakse palju vihaseid ja kurje pilke, kommentaare ja edasijagamist. Mis tähendab, et kõik, kes soovivad saada tähelepanu, kelle edu sõltub sellest, kas inimesed nad ära tunnevad, hakkavad sellega järjest rohkem mängima. Ja kurjus, viha, õnnetus, omavahel kaklemine on algoritmide ja sotsiaalmeedia platvormide jaoks “maitsvam”, mistõttu tõenäoliselt näeme me veel palju-palju-palju mänge selles valdkonnas.
Miks ta peaks mingil hetkel paremaks minema?
Sellepärast, et inimesed on ikka ja alati saanud kriisidest üle. Mingil hetkel me otsustame, et see, mis praegu on, enam meile ei sobi, ja loodetavasti saabub ka hetk, kus me näeme, et sellisel kujul sotsiaalmeedia platvormide ülemvõim ja kõikvõimaliku kapitali koondumine käputäie inimeste kätte ei ole okei, ja me teeme midagi selle muutmiseks.
Kui vaadata sotsiaalmeediakampaaniad, just neid poliitilisi kampaaniaid, siis mulle tundub, et see on Eestis ikkagi võrdlemisi lapsekingades. Et kui me vaatame USA-d, siis seal president paneb hullu, postitab mingisugused AI-videoid ja kõike muud. Kas me liigume sellise USA poliitdebati poole sotsiaalmeedias? Kas USA on meile mõnes mõttes teeraja?
Väga paljudes aspektides, kui me mõtleme meediale, kui me mõtleme kultuurile, on USA tõepoolest olnud globaalses mõttes suunanäitaja, et kõik, mis USA-s on tulnud, jõuab teatud viitega ka igale poole mujale. Eks on ka omajagu neid eksportijaid, importijaid, kelle huvides on see, et USA dikteeriks selle, millest me räägime, kuidas me räägime, mida me normaalseks peame, mida me väärtustame. Ja kui me mõtleme sellele, et tegelikult on ju USA olnud väga pikka aega meie jaoks teatud mõttes normaliseerija. Me oleme vaadanud aastakümneid mingisuguseid USA filme ja ära harjunud sellega, et näiteks lipule vannutakse truudust.
Me oleme sellega nii ära harjunud, et see ongi see, kuidas asjad käivad. Praegu oleme me endiselt USA tuules ja kõik see, mis seal tuleb, jõuab tõenäoliselt meile ka.
Praegu rääkisime sümbolitest, päris intervjuu alguses oli juttu ka supermanidest ja igasugustest sellistest tegelastest. Kas nendel tegelastel ja sümbolitel on ikkagi mingisugune väga suur väärtus selles sotsiaalmeedia diskussioonis?
Kindlasti, sest sümbol on lihtsustatud, hästi kerget äratundmist võimaldav märk. Sotsiaalmeedias on meie tähelepanu väga killustunud, me anname ainult sekunditeks inimestele oma tähelepanu ja see võibki tähendada seda, et sa pead suutma kolme sekundiga inimesele öelda oma põhisõnumi ära. Kui see on see, et mina olen sinu superman, siis visuaalselt on AI-ga seda väga lihtne teha.
Aga see muudab diskussiooni ju üsna pealiskaudseks.
Kahtlemata, aga seda oleme me ju näinud kõikjal ja kõikide diskussioonide puhul.
Need valimised on selle poolest erakordsed, et mitu värskelt poliitikasse tulnud noort on teinud kampaania just sotsiaalmeedias. Nad võib-olla ei ole isegi n-ö klassikalises mõttes käinud pastakaid jagamas. Ja nad on teinud väga head tulemused. Selle koha pealt paistab eriti silma Tartu, kus näiteks Kris Kärner tegi parema tulemuse kui Liina Kersna või Sandra Laur tegi parema tulemuse kui Kristina Kallas. Nad on suuri ikkagi välja kujunenud poliitilisi nimesid edestanud. Kuidas see võimalikuks on saanud?
Noorte hääl on kuuldaval, seda me ju olemegi tegelikult tahtnud. Siin on võib-olla sellise laiema poliitilise hariduse küsimus, et mida üldse noored inimesed tahavad oma esindajatelt, kas nad tahavad tsirkust ja leiba või nad tahavad muutusi. Ja üks asi, mida kindlasti need noored kandidaadid hästi tegid, on see, et nad tegid väga selged sõnumid. Mis on lihtsalt arusaadavad ka siis, kui ma ütlen, et mind poliitika ei huvita, ja ma lähen esimest korda elus üldse valima, et ah las ma siis natuke trollin. Selles mõttes said need mõlemad nimetatud noored kandidaadid väga hästi hakkama sellega, et nad hoidsid oma sõnumid teravad, tähelepanumajandusele omastena konflikti üles kiskuvad, ja nagu näha, siis see tõi neile ka edu.
Samas seal kõrval on teised kandidaadid, kes on täpselt samamoodi noored, täpselt samamoodi sotsiaalmeedias, aga neil on mitu korda vähem hääli. Kas saab välja tuua mingisugust maailmavaatelist edu, et kas näiteks konservatiivsed ideed lendavad sotsiaalmeedias paremini? Kas saab sellist joont tõmmata?
Oleneb, mida pidada konservatiivseks mõtteks. Kui me räägime äärmuslikest mõtetest, siis need lendavad paremini sotsiaalmeedias. Võib küsida, miks mõned selliste krõbedate sõnumitega kandidaadid saavutavad nii suure edu. Samas kui teised, kellel on väga hästi läbi mõeldud poliitiline programm ja plaan selleks, kuidas selleni jõuda, ning kompromisside tegemise võimekus ja nii edasi ehk kõik need asjad, mida me oleme pidanud poliitikute puhul oluliseks, saavad umbes viisteist häält. Et kuidas mõni teine, kes ütleb, et kõik tuleb ahju ajada ja kes ei oma klassikalist poliitilist kapitali ja tõsiseltvõetavust, saab üle tuhande hääle.
Tõenäoliselt on see ikkagi ka selline kättesaadavuse heuristika. Selle kohta öeldakse, et see on üks meie aju haavatavustest. Kui me läheme poodi hambapastat valima, kui me läheme omavalitsust valima, kui me valime oma lapsele kooli ehk kõikvõimalikud valikud elus – see valikuvariant, mille kohta on minu ajus kõige rohkem informatsiooni ja kõige kättesaadavamat informatsiooni, on tõenäoliselt see, mille poole ma kaldun, sest see on minu ajus kõige paremini kättesaadav.
Ja tõenäoliselt on see ka põhjus, miks näiteks Jüri Ratas on olnud noorte seas nii populaarne, sest ta oli üks esimesi, kes koos oma abidega loomulikult Tiktokis ennast nähtavaks tegi. See tähendab, et kui noor läheb valima ja ta ei tea ühtegi nime, siis ta valib vähemalt selle venna, kes tegi hästi bottle flip’i ja kelle nime ta teab.
Kui Jüri Ratast vaadata, siis ta on nagu näide poliitikust, kes on läinud nii-öelda poe eest sotsiaalmeediasse. Ta küll teeb ikkagi näost näkku kampaaniat ka ja väidetavalt väga hästi, aga keda ta sinna sotsiaalmeediasse püüdma läheb, kas noori?
Tõenäoliselt nooremaid valijaid, sest seda tüüpi kommunikatsioon on vastuvõetavam noortele. Ja just vastupidi, selline telgist kondoomide ja pastakate “loopimine” valijate pihta võib-olla enam kõigile ei sobigi. Sotsiaalmeedia dialoogilisus, see, et sul on võimalik astuda poliitikuga seal mingisugustesse diskussioonidesse, sul on potentsiaalselt võimalik tema käest küsida küsimusi, koos nalja heita, jagada mingeid koode, see kõik loob sellist uutmoodi koosolemist.
Kui küsida, kas see on mõistlik, siis oleneb, kelle jaoks, oleneb, mis eesmärk on, ja oleneb, keda kõnetada tahetakse. Nooremate valijate puhul tundub see tõepoolest loomulikum ja see on tõenäoliselt ka poliitika tegemise areen. Nii et sellega tuleb vist ära harjuda.
Ma tuleks ikkagi tagasi nende kahe Tartu nii-öelda staari juurde. Enne rääkisime sellest, et nende sõnumid olid väga teravad, konkreetselt sõnastatud, aga mis sõnumid ikkagi lendasid? Kelle hääli nad püüdsid?
Ühelt poolt need väga karmid rassistlikud, misogüünsed, vägivallale õhutavad sõnumid, mis ühe noorpoliitiku sotsiaalmeediapostitustest kõlama jäid, kõnetasidki neid inimesi, kes niimoodi arvavad, et tulekski mingit tüüpi inimesed ahju ajada, et mõnedel inimestel peakski olema vähem õigusi. Ja see tüüp ütles selle välja. Sama näeme ju praegu ka USA-s toimuvat.
Teiselt poolt valisid kindlasti teda need, kes tunnevad, et neil on kopp ees ümarast ja lubedast jutust: “Oi, ma luban nii palju. Aga siis kui ma saan võimule, siis ma minetan kõik oma aated ja teen ikkagi sellist libedat poliitikat.” Need on inimesed, kes tahavad paati loksutada, et “lähme, raisk, näitame neile, kuidas on võimalik ka asju teha” – see on väga sageli ju seda tüüpi populistide võimule tõusu üks põhiline mehhanism.
Kolmandaks kindlasti need inimesed, kes ongi kasvanud teistsuguses kommunikatsioonikultuuris, ehk nemad ei võta neid sõnumeid kui otseselt selle poliitiku arvamusi, väärtusi, vaid kui laiemat naljategemise, üle piiri halva maitsega mängimise kommunikatsioonikultuuri. Mida tehaksegi selleks, et silmamunad endale saada, ja see on teatud mõttes õigustatud strateegia, sest kõik ju teevad nii, sest niimoodi sotsiaalmeedia töötabki.
Mine võta kinni, kelle hääl seal on tugevam ja kes lõpuks peale jääb.
Aga samasugust kommunikatsiooni, et teeme nalja selle üle, et laseme kellelegi pumppüssiga kuklasse, ei saaks teha näost näkku tänaval.
Ekraanide vahendatud kommunikatsioon ja sotsiaalsus on kahtlemata natukene teistsuguse olemusega. Me tunneme, nagu meil oleks anonüümsuse keep, selline nähtamatuks tegev keep üll, mis siis, et me tegelikult oleme üsna hästi tuvastatavad. Me isegi oma nime alt sageli postitame uskumatult jaburaid ja tegelikult karistatavaid asjugi. Aga see tundub just nagu mingi teine maailm.
Tõenäoliselt oleme ise ka teinud palju halba sellega, et me oleme rääkinud pärismaailmast ja virtuaalmaailmast. Need kaks on olnud inimeste peades ja avalikes diskussioonides nagu kaks eraldiseisvat maailma, kuigi tegelikkuses on need samad.
Kui me jõuame nüüd sotsiaalmeedia arenguga nii kaugele, et ühiskondlikud teemad lähevad järjest rohkem sinna, kas seda enam hakkavad need kaks asja kokku sulama?
Me juba oleme seal.
Sotsiaalmeedia, striimingukultuur, jututoad annavad võimaluse väga mitmetasandiliseks kommunikatsiooniks või asjaajamiseks. Kui vaadata näiteks sellesama Kris Kärneri Facebooki lehte, siis ta kasutab seal mingit tegelaskuju, konnategelast, sellel kõigel on mingisugune tähendus. Kas me näeme seda ka, et kommunikatsioon natukene mullistub, ta liigub sellistesse semiootilistesse märkidesse, millest võib-olla ainult väike ringkond aru saab? Et me neid tähendusi ja allhoovusi võib-olla kõik lõpuni ei hoomagi?
Kahtlemata on digikommunikatsioon, ja eriti nende jaoks, kes on nii-öelda krooniliselt online’is, hästi mitmekihiline. Seal saadetavad sõnumid on ka sellised, et need nõuavad paralleelkirjaoskusi. Üks ja sama sõnum võib tähendada ühele auditooriumile ühte asja ja teistele hoopis teist asja.
Ühtede jaoks on see lihtsalt konnapilt. Teiste jaoks on see koeravile: “Hei-hei, siin saab natsijuttu rääkida.” Kolmandate jaoks võib see olla kunagine viide kahekümne aasta tagustele internetimeemidele, neljandate jaoks on üks tore veebikoomiks, viiendate jaoks on kapo aastaraamat ja nii edasi, nii edasi, nii edasi. Ja siis on alati postitajal või selle sõnumi väljasaatjal teatud mõttes taganemistee, et “oi, te arvasite, et ma tahtsin seda öelda? Ei tahtnud, ei tahtnud, ma rääkisin hoopis teisest asjast ju”.
Ehk sa saad öelda põhimõtteliselt kõike, öeldes hiljem: “Oh, te olete must valesti aru saanud, tegemist on AI-ga või see on kontekstist välja kistud.”
See, kui hästi me räägime neid keeli, mida räägitakse veebikeskkondades, on muutumas kindlasti järjest tähtsamaks ja tähtsamaks.
Ja nii ei pruugigi laiem üldsus aru saada tegelikult sellest, mida need inimesed nii-öelda omavahel räägivad, auditooriumid tajuvad sõnumeid erinevalt.
Jah. Charlie Kirki tulistamise kaasus oli selles mõttes suurepärane näide, väga õudne näide ka, aga suurepärane näide sellest, kuidas väga tihedalt kodeeritud tekste ei ole võimelised need inimesed lugema, kes ei ole selle keelega kodus.
Ja omaette oht võib olla vist ka see, et ajakirjanikud ei mõista seda sotsiaalmeedia mitmekihilisust?
Kindlasti. Aga ajakirjanikel on olemas tavalisest keskmisest inimesest paremad otsioskused ja kiire ülevaate saamise tehnikad. Seega ajakirjanikud on kindlasti võimelised kasutama erinevaid allikaid selleks, et saada asjast aru ja teha seejärel ka oma auditooriumile võimalikult selgeks.
Aga see tähendab, et ajakirjanik peab suutma küsida: “Äkki ma ei saa kõigest õigesti aru? Äkki ma olen millestki valesti aru saanud? Äkki mina, kolmekümneaastase staažiga ajakirjanik näiteks, teen ka vigu, äkki mul ei olegi kogu pilti ees?” Ja see nõuab meilt kõigilt, mitte ainult ajakirjanikelt, vaid meilt kõigilt intellektuaalset tagasihoidlikkust.
Ajalooliselt on räägitud sellest, et võim peab natukene ajakirjandust kartma. Aga kui poliitikasse tulevad poliitikud, kes igal õhtul ligi tuhandele inimesele live-stream’i korraldavad, siis kuidas see võiks muuta ajakirjaniku ja selle poliitiku suhet?
Ajakirjandus on ehk tõusmas tähtsamaks kui kunagi varem, sest infokilde ja kõikvõimaliku info kilde – olgu see desinfo, olgu see kuri info, väärinfo, tõene info, naljad, satiir, följetonid, mis tahes – on meil nii palju, et meil on nüüd vaja ajakirjandust rohkem kui varem. Et ajakirjandus ütleks meile, mis on tähtis: kuidas seda infot on kontrollitud, keda ma lõpuks usaldada võin ja mis on faktid, mis eksisteerivad selles arvamuste maailmas.
Ma mõtlen ka seda, et poliitikul tekib üsna kerge võimalus temale ebamugav ajakirjanik näiteks oma otseülekandes õhtul risti lüüa. Kas sotsiaalmeedia muudab ajakirjanike ja poliitikute omavahelist võimusuhet? Kui me räägime poliitik-striimerist näiteks.
Jah, poliitik-striimeritel on ju võimalus ässitada oma võib-olla vähe tulipäisemad jälgijad kallale virtuaalselt, aga ka füüsiliselt ja hiljem öelda, et aga mina ei saa vastutada selle eest, mida mingi hulluke teeb. Siin on võimalik mobiliseerida oma jälgijaid väga olulisel määral ja väga ohtlikel viisidel. Aga tasub ka meeles pidada seda, et sotsiaalmeedia on väändunud avalikkus. Seal on mõned hääled, mis tavalises elus igapäevapraktikates ei ole üldse nii domineerivad, palju valjemad. Sotsiaalmeedias jäetakse meile mulje sadade-tuhandete kontodega, mitmete varikontodega, kaheksa tundi järjest kommentaariumides veetes, mis tahes tehnikatega, et mõned arvamused on rohkem levinud, kui nad tegelikult on.
Ja võib-olla siit tasub ka seda tervet mõistust otsida, et ärge unustage seda, et väga paljud inimesed osalevad sotsiaalmeedias ainult jälgijatena. Väga paljud inimesed saavad aru, kui neile valetatakse, nad saavad aru, mis on moraalne, mis on hea, mis on halb. Nad oskavad teha argumenteeritud valikuid, aga nad ei jäta endast jälgi maha. Seda tasub vahetevahel meeles pidada, kui selles suures solgipesumasinas päevad läbi keerelda.
Lähiaastail peame tõenäoliselt aina rohkem valmis olema selleks, et poliitika ja kampaania tegemine ja ka üleüldine igapäevane ühiskonnaasjade arutelu kolib sotsiaalmeediasse, erinevatesse formaatidesse, meediumidesse. Kuidas sotsiaalmeediakauge inimene selleks valmistuma peab, mida selle juures silmas pidada?
See, et miski on pandud kirja või et miski näeb välja nagu päris stuudio või päris veebileht, ei tee seda sisu veel kvaliteetseks, tõenduspõhiseks ja usaldusväärseks. Ma arvan, et see on üks põhiline asi, millega me peame inimesi harjutama. Et see, et miski näeb välja nagu päris asi, nagu päris uudis, nagu päris reportaaž, nagu päris ajakirjandus, nagu päris mis tahes, ei pruugi seda üldse mitte olla.
Teine asi, milleks peab valmis olema, on kodanikujulgus. Kui te näete inimesi räuskamas, jauramas, valetamas konkreetselt, siis tuleb viisakalt sekkuda ka digisfääris. Täpselt samamoodi, nagu me ei lubaks seda ühiskasutatavas transpordis – jah, ma tean, et me lubame ka seal seda järjest rohkem, aga kui keegi seal jaurab ja mäurab, siis me ju tegelikult peaksime sekkuma. Samamoodi me peaksime seda tegema ka digisfääris, ma arvan, et me oleme liiga passiivsed olnud, liiga pikka aega.
Liikudes Tartust Kohtla-Järvele, siis seal pääses Eestis ainsana volikokku KOOS, kes sai paljuski kolm kohta tänu aktiivsusele näiteks Tiktokis. Kolm kohta 21-liikmelises volikogus on palju rohkem kui Tartus kaks kohta 49-st. Ja nüüd, kui arutada teiste valitud kandidaatidega, siis nemad on mures, kas kooslased hakkavad Tiktoki videoid tegema ka volikogus, et kuidas sel puhul käituda. See käitumismudel on nendele nii-öelda vana kooli poliitikutele uus. Kas teil on mingeid soovitusi anda, mida teha tiktokkeritega volikogus, kus mõned jagatavad andmed ei tohigi tegelikult minna kättesaadavaks laiale avalikkusele?
Tõenäoliselt on see samasugune küsimus, mis tuleb läbi vaielda haiglates, militaarvägedes, sisekaitses, koolides, igal pool mujal, ja miks see peaks siis olema teistmoodi näiteks KOV-taseme poliitikas. See on tegelikult sisekorra eeskiri, need on need ühisreeglid, millest me lähtume, et üheskoos oleks parem tööd teha. Aga tõsi ta on, et mingisugused reeglid tõenäoliselt ei saa jääda enam samasuguseks, nagu nad alati on olnud, sest maailm on muutunud.
Mis võis olla KOOSi fenomen? Rääkisite, et neid trende võetakse üle rohkem Ameerika poolt, kuid tundub, et KOOS vaatab natukene teisele poole. Kas seesama asi on üle võetav ka ida poolt?
Suured taktikad, suured narratiivid, need lood, mida inimestele räägitakse, on samad ja see suur lugu on sama: “Sa oled õnnetu selle pärast, et sinu elus on mingisugused asjad puudu, sinult on ebaõiglaselt midagi ära võetud, ja selles on süüdi see ja too ning minul on sulle lahendus!”
See on see suur lugu, mida väga sageli räägitakse. Siingi on mängitud tõenäoliselt sellele, et inimesed tunnevad, et neid on välja jäetud, ilma jäetud, kõrvale heidetud, ja see on nende võimalus näidata sellele eliidile, et kui te kirjutate meid välja, siis vaadake, mis me teeme teile. Siis ollakse nõus minema ekstreemsemaks, rohkem äärmustesse, kui võib-olla muidu tavaelus ollakse.
Noorus on alati hukas olnud, oleme isegi noorena hukas olnud, aga ühel momendil tuleb mõistus pähe, ühel momendil saad aru, kuidas ühiskond toimib. Kas need noored poliitikud, kes on praegu Tiktokis edukad, on poliitikas eelisolukorras, sest neil on üks “keel” juures, nii et nemad saavad palju parema stardipositsiooni kui noored, kes ei ole sotsiaalmeedias nii aktiivsed?
Jah, noored on alati hukas olnud, see jääb alati niimoodi olema. Aga mingil hetkel tuleb ka vaadata otsa sellistele ühiskondlikele väärtustele, et mis on see, mida me taga ajame elus, mis on see, mille poole me püüdleme. Kas see on raha, kuulsus, miljon jälgijat või on see rahu, õnnelikkus, puhas südametunnistus ja mingisugused muud väärtused.
Praegu oleme me siiski mitukümmend aastat elanud väga kapitalistlikus arusaamas, et tõmba oma äpp käima, osta krüptot, saa rikkaks ja kuulsaks ja see on parim elu, mis saada on. Võib-olla need üldväärtused tuleb ka läbi rääkida, et mis siis tegelikult inimest õnnelikuks teeb. Õnneuuringud ütlevad, et mingi rahatase on oluline, aga see ei ole kindlasti kogu lugu.
Need noored, kes toimetavad väga aktiivselt poliitilises sfääris, saavad kindlasti ühe olulise kogemuse, kuid nad saavad juurde ka väga palju digijälgi, mille paljud valijad, paljud tulevased tööandjad, romantilised partnerid, sõbrad, vaenlased unustavad. Aga mõned siiski mäletavad ja nad ei ütle sulle kunagi, et nad otsustavad sinu üle selle põhjal, mida sa kunagi tegid. Nad ei tule sulle seda ütlema, sa lihtsalt jääd mingitest võimalustest ilma, sind heidetakse kõrvale, sind ei võeta potentsiaalse kaaslasena, partnerina, kellena tahes selle pärast, et sa oled midagi niimoodi kunagi teinud.
Korraks sellest rääkisite, aga veidi teise nurga alt küsides: kas me ei tähtsusta neid sotsiaalmeedias tegutsejaid üle? Nad on küll leidnud oma sihtrühma ja saanud ka valima, aga see on ju ikka suurt pilti vaadates väike osa.
Me natuke ülehindame just nimelt selle pärast, et meetrika on nii nähtav, et just nagu viis miljonit vaatamist tähendaks viit miljonit fänni. Ei, ei tähenda. Väga paljud inimesed vaatavad sisu selle pärast, et see ei meeldi neile, nad jagavad seda edasi, reageerivad sellele, sest nad tahavad sellele vastanduda, ja see on see, mis toidab algoritme. Et meil tekivadki konfliktid, vastandumised ja need kõik genereerivad meetrikat, vaatamisi, klikke, liiklust, meie tähelepanu, meie tunde nendel platvormidel ja see on tegelikult suur eesmärk. Hoida meid omavahel tülitsemas selleks, et meie elu, energia ja aeg tiksuks nendele platvormidele.
Ehk siis vaatajate hulgas on ka neid, kes ei ole tegelikult nende sõnumitega nõus, vaid vaatavad lihtsalt huvi pärast?
Kindlasti. Selle kohta on selline termin nagu “schadenfreude” (“kahjurõõm” – toim.). Ehk siis rõõm teise inimese äpardustest on üks väga suur asi, mis hoiab meid sotsiaalmeedias sellist nõmedat sisu vaatamas.