2017. aastal võttis Aleksei Navalnõi, tol hetkel kõige väljapaistvam Venemaa opositsionäär, kasutusele väljendi “õiglane tuleviku-Venemaa” (spravedlivaja Rossija budušego). Või nii vähemalt väidetakse.
See väljend pesitses kusagil vähetähtsates sõnavõttudes ja kõnedes, kuni ilmus aplombiga välja 2022. või 2023. aastal, kui välismaale pagenud Venemaa opositsioon hakkas oma ridu organiseerima ning vajas kõlavaid ja lihtsaid loosungeid. Viimane aga ei tähenda, et need loosungid peaksid olema ka arusaadavad. See käib ka õiglase tuleviku-Venemaa kohta.
Nagu ikka, ei tea keegi täpselt, mida see tähendab, ent selle eest teavad Venemaa opositsionäärid väga hästi, mida see ei tähenda. Esimese asjana ei tähenda õiglane tuleviku-Venemaa nende jaoks Venemaa lagunemist, ükskõik, millisel viisil või millisteks geograafilisteks ühikuteks. Kuigi, võib-olla on üks asi, mida Venemaa opositsionäärid tegelikult raudkindlalt teavad: õiglane tuleviku-Venemaa saab teostuda ainult siis, kui nemad seda juhivad ning muudatusi dirigeerivad.
Probleem on selles, et ühtset Venemaa opositsiooni ei Venemaal ega eksiilis pole olemas. Sellepärast võitlevad mitmed erinevad isikud ja grupid õiguse eest olla selle uue ning imepärase Venemaa esindajad. Ei saa muidugi mainimata jätta, et omavahel ollakse tülis, üritatakse teineteisele kaikaid kodaraisse loopida ning üksteist kompromaadiga üle valada.
Nüüdseks on välja kujunenud trio, kes on tõusnud Venemaa opositsiooni eeskõnelejaks. Nendeks on Julia Navalnaja, Vladimir Kara-Murza ja Ilja Jašin. Kõik kolm on olnud seotud Aleksei Navalnõi ning tema tegemistega. Teatud mõttes on selle trio esilekerkimine loogiline ja seotud otseselt läänega.
Lääne, mille alla ma paigutan praegu nii Ida- kui ka Lääne-Euroopa, poliitikute seas on vaid üksikuid inimesi, kes suudavad, tahavad ja viitsivad Venemaa opositsiooni fragmenteerunud maastikus orienteeruda. Kõigile on hõlpsam, kui on konkreetsed kõneisikud, kellega arendada dialoogi, keda kutsuda esinema, kelle sõnumid on lihtsad ning arusaadavad ja – see pole vähetähtis – kellele anda grante ning muid abirahasid lootuses teha Venemaast seesama õiglane tuleviku-Venemaa.
“Nagu poliitikutele tavaks, üritavad nad pidevalt olla pildil ning kasutavad kõiki kanaleid, et nende näod ja sõnad jõuaks kõigini.”
Ei saa ka väita, et Julia Navalnaja, Vladimir Kara-Murza ja Ilja Jašin poleks kasutanud iga võimalust, et saada hüpoteetilise õiglane tuleviku-Venemaa idee kõneisikuteks. Nagu poliitikutele tavaks, üritavad nad pidevalt olla pildil ning kasutavad kõiki kanaleid, et nende näod ja sõnad jõuaks kõigini, kes neid kuulda-näha tahavad või isegi ei taha.
Tavaliselt edastab see Venemaa opositsiooni nii-öelda ametlik esindus väga lihtsaid sõnumeid: kui neid toetada, siis pigem varem kui hiljem saabubki too müstiline demokraatlik õiglane tuleviku-Venemaa. Ukrainas käiv täiemahuline sõda ning Venemaa agressioon pole mitte Venemaa ega tema elanike sõda, vaid Vladimir Putini ja tema lähikonna isiklik avantüür, milles ei maksa teisi süüdistada.
Tulenevalt eelpool öeldust tuleks Venemaalt maha võtta sanktsioonid, sest need kahjustavad ennekõike lihtsat vene inimest, kes teadupärast pole milleski süüdi.
Nüüd on õnnestunud neil tegelastel väga osav kübaratrikk, nimelt on nad saanud päris kõrge tunnustuse Venemaa opositsiooni hääle ja esindajatena. 1. oktoobril otsustas Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee pärast kohtumist n-ö Venemaa demokraatlike jõudude delegatsiooniga luua oma resolutsiooniga nn dialoogiplatvorm.
Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse teadur Igor Gretski on sellest üritusest kirjutanud mitu head ülevaadet, mida ma soovitan lugeda. Gretski on kaua aega uurinud Venemaa opositsioonilist liikumine ja on Eestis üks pädevamaid sellel teemal sõna võtma.
Millele Gretski aga ennekõike tähelepanu soovitab pöörata, on esiteks Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ees seisnud delegatsiooni legitiimsus – raske on öelda, keda ja mis alusel nad esindajad. Teiseks: ehkki antud delegatsiooni ja dialoogiplatvormi eesmärk on “ühendada” Venemaa opositsioonilised jõud, siis tegelikult siin hoopis lõhestatakse neid, kuna delegatsiooni liikmed on selgelt oma joped, välja on jäetud eelpool mainitud triumviraadiga tülis või konfliktis olevad jõud.
Nimetatud delegatsioon on kutsunud esile proteste ja negatiivset vastukaja nii Venemaa imperialismikriitilisema opositsiooni kui ka Venemaa väikerahvaste eksiilaktivistide seas. Muidugi olid kõnealuse delegatsiooni liikmed Kara-Murza. Navalnaja ja Jašin, lisaks veel Kara-Murza abikaasa. Kuid seal oli ka teisi huvitavaid liikmeid. Näiteks Anatoli Lukjanovi tütar Jelena Lukjanova. Lukjanov oli omal ajal üks Gorbatšovi-vastase putši juhte, poliitbüroo liige ja nii padunõukogudemeelne, kui üldse olla saab.
Olgu, vanemate patte ei nihelda laste peale, ent ka tütar pole millegi opositsioonilise või Putini-vastasega silma paistnud. Ta on olnud praegu Venemaal eksisteeriva Kommunistliku partei ja riigiduuma liige ja see, et ta nüüd elab Riias, näeb pigem välja uppuvalt laevalt põgenemisena. Lukjanova arvab, et Ukraina on Venemaa agressioonis ise süüdi.
Teine kummaline delegatsiooni liige on Kirill Martõnov, Kremli loodud isamaalise noorteorganisatsiooni Naši kunagine juht, kes 2022. aastal kehastus kiirelt ümber heaks venelaseks. Lisaks Gennadi Gudkov, väga hämara ning FSB-ga seotud minevikuga tegelane.
Mittevenelasi alarmeeris n-ö Venemaa väikerahvaste opositsiooni esindaja delegatsioonis. Seal oli kaks burjaati, kes on perekondlike sidemete kaudu seotud nii nõukogude kui praeguse Venemaa institutsioonidega, kelle roll praeguses burjaadi eksiilopositsioonis on nullilähedane ja keda üleüldse vähe tuntakse. Et sellised kvooditäiturid.
Nüüd on meil siis Venemaa opositsiooni ametlikud institutsionaliseeritud esindajad Euroopas. Ma ei tea, mis lootusi sellele seltskonnale pannakse, aga ma olen nõus Igor Gretskiga, et lootuste hellitamiseks pole põhjust.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.