Eesti metsapoliitika on sattunud olukorda, kus ühed kardavad, et kohe-kohe võetakse pool metsa kaitse alla, teised jälle muretsevad, et metsad raiutakse lagedaks. Tõde on kusagil vahepeal ja just selleks ongi vaja selgust, mida 70 protsendi majandusmetsa eesmärk pakub, kirjutab Antti Tooming.
Alustame lihtsast tõsiasjast, et me ei kavatse kelleltki midagi ära võtta. Praegu on Eestis umbes 70 protsendi metsamaast selline, kus saab jätkuvalt vastavalt metsaseadusele ja teistest seadustest tulenevatele piirangutele metsa majandada.
Me tahame praegused proportsioonid seaduses ära fikseerida. Miks? Sest praegu elab nii metsaomanik, puidutööstus kui ka looduskaitsja pidevas teadmatuses, mis homme muutub, milliseid piiranguid juurde tuleb või kas neid on piisavalt ja kas ikka tohib oma metsa majandada.
Kevadel jäi Riigimetsa Majandamise Keskusel (RMK) üle ligi kolm miljonit kuuseistikut. Miks? Sest viie aastaga on riigimetsas majandatavate metsade pindala vähenenud üle 50 000 hektari. Kui RMK 2021. aastal taimi külvama hakkas, ei osanud keegi ennustada, et mõne aasta pärast pole neid enam kuhugi istutada. See on hea näide, miks stabiilsus on oluline.
70 protsenti ei tähenda vabadust raiuda
Oluline on aru saada, et 70 protsenti majandusmetsa ei tähenda, et seal võib mida tahes teha. Metsaseadus kehtib seal täies mahus. Endiselt tuleb kinni pidada raievanustest, raielangi suurus on piiratud, raiutud ala tuleb uuendada ja uute alade raiel tuleb arvestada, et külgnevad alad on uuenenud.
Me plaanime neid piiranguid isegi karmistada, raielangi maksimaalne suurus väheneb seitsmelt hektarilt viiele. Väiksemad raielangid aitavad kaasa metsa uuenemisele ning toetavad metsaelustiku kiiremat taastumist, vähendades samal ajal tormiriski ja uuenemisprobleeme.
Mis muutub?
Muutub see, et me anname omanikele kindluse, et ootamatuid piiranguid juurde ei tule. Metsaomanik teab, et tema majandusmetsa ei hakata homme kaitse alla võtma. Puidutööstus saab planeerida investeeringuid, teades, et tooraine on kättesaadav. Ja looduskaitsjad teavad, et 30 protsenti metsadest jääb kindlasti kaitse alla, see on meie kohustus tulevaste põlvede ees.
70 protsendi majandusmetsa eesmärk ja 30 protsendi maismaa ning mere kaitse on ühe mündi kaks külge. Kui ütleme, et 70 protsenti on majandusmets, siis ühtlasi kinnitame, et 30 protsenti metsadest peab olema kaitstud. See on kompromiss, kus kumbki pool ei saa kõike, aga mõlemad saavad kindluse.
Need on pragmaatilised eesmärgid. 70 protsendi majandusmetsa hulka arvestame ainult selliseid piiranguid, mis sisuliselt takistavad metsa majandamist. Näiteks kaldakaitsevööndis kehtib küll 2-hektariline raielangi piirang, aga Eesti keskmine raielank on niikuinii 1,7 hektarit. Sisuliselt saab seal metsa majandada täpselt samamoodi kui mujal, seetõttu on mõistlik kaldakaitsevööndeid samuti 70 protsendi majandusmetsa hulka määrata.
Eestis on range kaitse all ja majandamisest väljas 19,7 protsenti metsamaast. Soomes ja Lätis on see protsent alla kümne, Leedus vaid viis. Seega kaitseme oma metsi tegelikult palju rohkem kui meie lähinaabrid ja peaksime olema selle üle uhked.
Kvaliteet, mitte kvantiteet
Arvulised eesmärgid on küll olulised, aga veel olulisem on see, mida nende arvude sees tehakse. Kaitsealadel peab kaitse olema tõhus, mitte jääma lihtsalt paberile. Majandusmetsades peab saama majandada, kestlikult ja loodusega arvestades.
Metsapoliitika on alati tasakaalu otsimine. Ühed tahavad rohkem kaitset, teised rohkem majandamist. Me ei saa kõigile meeldida, aga saame luua selge ja ausa kokkuleppe, millega kõik osapooled saavad arvestada. Just seda 70 protsendi majandusmetsa eesmärk püüabki teha – mitte kedagi kiusata, vaid anda kõigile kindlus ja selgus.