“Minu nimi on Max Hauke. Ma olen endine Austria murdmaasuusataja. Ma jäin dopinguga vahele 2019. aasta Seefeldi MM-il,” alustas nüüdseks 33-aastane Hauke. “Igal noorel suusatajal, kes näiteks juunioride MM-il suusatab ja tahab professionaalseks suusatajaks saada, on see suur unistus olümpiamedali võitmisest.”
Hauke meenutas, et tundis Alaveri esimest korda ära 2015. aasta Faluni MM-il. “Ma olin lihtsalt Austria koondises ja mõnikord elasime samas hotellis,” selgitas ta. “Siis keegi tutvustas Mati Alaveri, seda Eesti treenerit. Teda austati väga. Tal oli maine, et ta on väga hea treener.”
“Ma mäletan, et mõni aasta hiljem, kui ma võistlustel suusatasin, siis tavaliselt on nii, et kui jõuad vaheajapunkti, seisavad seal kõik treenerid, kes ütlevad sulle su vaheaja. Austerlastel oli mõnikord väga väike meeskond ja meil ei õnnestunud igasse vaheajapunkti treenerit panna,” jätkas Hauke. “Ma mäletan, et Mati Alaver oli väga õiglane. Ta ütles meile meie aegu, sest nägi, et seal pole austerlasi. Ta ütles mulle minu vaheaja. See on mul meeles.”
Milline oli aga Hauke esimene kokkupuude dopinguga? “See on nagu üks paljudest esimestest kordadest. Kõik mäletavad seda,” tõdes ta. “Ma olin päris närvis. Aga mõtlesin, et nüüd ma pean seda tegema. Selles osalema. Sel moel ma selgitasin seda endale. “Ära pabista, see on normaalne, tee seda.” Sest ma olin koondises, kus kõik lihtsalt rääkisid, et on üks selline asi. See oli nagu toksiline jutt.”
“Väga harva räägiti dopingust otsesõnu. Kasutati väljendeid nagu: “Mida nad hommikusöögiks said?” Kõik said aru, mida see küsimus tegelikult tähendas,” lisas ta. “Kui oled seda aastaid kuulnud, saad aru, et midagi on teoksil. Ja kõiki häid esitusi selgitati dopinguga. Kui keegi tegi erakordse sõidu, ei selgitatud seda treeningu või hästi määritud suuskadega. Head suusad ja treening olid osa sellest. Aga alati oli ka see selgitus, et doping oli mängus. Aastatega tekkis tunne, et on normaalne seda teha.”
Hauke sul oli temal dopinguga alustamine väga lihtne. “Mulle anti juurdepääs arstile, tema kontaktinfo. Ja ma mäletan esimest päeva, kui ma olin ise asjaosaline. Ma olin osa sellest normaalsusest, osa sellest spordi varjuküljest, mida ma normaalseks pidasin,” nentis ta.
Kuidas kogu dopinguprogramm välja nägi? “See on ette planeeritud, terve aasta on paigas, kui sa dopinguprogrammis osaled. See algab pärast hooaega, kui verd annad. Sa annad verd ja seda külmutatakse talveks. Planeerimine algab aprillis. Nagu treening, see on väga sarnane.
Järgmiseks hooajaks hakatakse aprillis valmistuma. Ja me kavandasime oma sõite terve suve vältel,” selgitas Hauke. “Meil oli see meetod, et enne võistlust pandi veri alati sisse ja kohe pärast võistlust võeti välja.”
“Sellega oli nii, et igal maailmakarikaetapil, kus ma osalesin, pidi arst kohal olema. See oli nagu meie kaksikelu,” jätkas ta. “Me reisisime koos Austria koondisega ja peatusime mingis hotellis. Arstid ööbisid mingis teises hotellis ja enne sõitu läksime sinna hotellituppa. Kõik oli ära korraldatud ja see võttis ainult 20 minutit.”
“Ma ei kartnud mitte kunagi, sest oli küll see risk, et midagi võib juhtuda, aga ma usaldasin alati, et kõik läheb hästi,” tunnistas Hauke. “Ma nimetan seda alati hullumeelseks usalduseks. Aga kui sa oled seda korduvalt teinud, saad aru, et see toimib, ja oled enesekindel, et midagi ei juhtu, see toimib.”
Kas veredoping parandas ikka tulemusi ka? “Kui ma räägin kasutegurist, mida doping mulle andis, ütlen alati, et see oli üks protsent,” ütles Hauke. “Maailmakarikaetappidel on tihe konkurents ja üks protsent on päris palju. Näiteks tund aega suusatades on see üks minut. Seega annab doping sulle väga palju juurde.”
Haukest sai operatsiooni “Aadrilaskmine” ja veredopingu kaanepoiss, sest ta tabati kanüül veres. “Ma jäin vahele päris… mind tabati vereülekande saamisel, kui ma seal diivanil istusin. Ma mäletan seda, kuidas politsei eriüksus sisenes. See juhtus väga kiiresti. Nagu olen ka varem rääkinud, sel hetkel langes suur kivi õlult,” sõnas Hauke. “Ja ma taipasin seal diivanil istudes, et issand jumal, terve mu pere istub staadionil ja ootab mind starti. Ma mõtlesin, mis tunne neil võib olla, kuidas see info nendeni jõuab, mis edasi saab. Ma mõtlesin, mis nendest saab.”
“Minu jaoks oli kõik… Ma ei oska seda kirjeldada, see lihtsalt… Mulle tundus, et ma lendan,” lisas ta. “Kõik need ideed ja kogu see mõtlemine, mis nüüd toimub ja mis edasi saab. Mind vahistati, ma olin politseijaoskonnas. Seal oli politseinik, kes mind üle kuulas. Ja ma mäletan, et istusin seal väikeses vanglakambris ja ütlesin endale: “Hästi, Max, räägi neile kõigest, mida sa tead ja mida sa tegid, kõik on läbi.””
* * *
“Pealtnägija” dokumentaali “Mati Alaver – valgusest varju” teine osa esilinastub ETV-s kell 20.05, lisaks saab seda vaadata ka ERR-i spordiportaalist ja Jupiterist.
Autor-stsenarist Mihkel Kärmas, režissöörid Raivo Maripuu, Vladlen Pobjaržin, toimetajad Kristjan Pihl, Taavi Eilat, Maarja Värv, Merilin Pärli, Uljana Kuzmina, produtsent Piret Priisaar.