Õnneks jagub ka idealistlikke ja püüdlikke kontserdikorraldajaid, kes sellele vastu seisavad. Tõsi, mullu 30 aasta juubelit tähistanud Sigur Rós pole mingi uus, populaarsuse laineharjal ega isegi tingimata loomingulises sõiduvees tegija – tunamullust (suurepärast) albumit „Átta“ eraldab eelmisest kauamängivast „Kveikurist“ koguni kümme aastat. Nii mõjult kui ka kõlalt on Islandi trio aga endiselt sedavõrd ainulaadne, et väärida kõiki võimalikke küünlaid.
(I)
Tallinnasse saabus Sigur Rós kaheks õhtuks oma mullu alanud tuuri raames. Esinenud on bänd aktiivselt ka kogu albumitevahelise aja. 2022. aastal väisati maailmaturnee raames teiste seas Riiat. Orkestriga esineti esimest korda 2023. aastal Londonis. See tekitas isu enama järele ning eelmise aasta novembris väisati praeguse täiemahulise orkestrituuri raames Tamperet ja Helsingit.
Kuna viimasel õnnestus ka ise kohal olla, on mõningased võrdlused vältimatud. Näiteks Vantaa orkestrile annab Tõnu Kaljuste poolt Sigur Rósist täpselt aasta varem, 1993. aastal asutatud Tallinna kammerorkester ilmselt kõrvad ette. Kuigi peensuste hindamine vajaks siinkirjutajast suuremat kompetentsi klassikalise muusika vallas, tundub kammerorkester Briti dirigendi Robert Amesi juhatusel Alexela laval bändi kõla äärmusi enam välja toovat. Kõrghetkedel väljendub see puhta loodusjõuna mõjuvas võimsuses, vaiksematel aga hinge kosutavas õrnuses.
Kontserdipaigana on see-eest raske Helsingi arhitektuuriimele Musiikkitalole vastu saada. Kui soomlaste esindussaal kannatab nii akustika, interjööri kui ka mugavuse poolest kära võrdluse maailma kõige kuulsamate kontserdisaalidega, siis Alexela mõjub endiselt külmalt, formaalselt ja igavalt.
Kahjuks ei soodusta antud kontserdi nautimist saali ja lavaasetuse koosmõju. Kui Musiikitalos asub lava pea iga nurga alt ideaalselt paistval saalipõrandal, siis Alexelas varjab tihedalt bändi ümbritsev orkester vähemalt külgedelt nähtavuse.
(II)
Õnneks pole Sigur Rósi esinemised niivõrd vaatamiseks, kuivõrd kogu kehaga kogemiseks. Bändi muusika viib oma helides Islandi looduse rüppe, keset tühju välju, külmasid jõgesid ja aastatuhandete tuultest tahutud kaljusid. Aga ei peatu seal, vaid juhatab oma massiivsuses edasi kosmosesse. Ennekõike sisekosmosesse, sest just tekkivates tunnetes ekslemiseks pakub Sigur Rós võrratumat võimalust kui pea ükski teine eilne, tänane ja homne muusikaline kooslus.
Läbi oma karjääri on kujundatud endale justkui kaks ilmet, mis mõnikord väga kiiresti vahelduvad. Üks neist on üsna tume, käre, eksistentsialistlik, tumedates toonides. „Áttat“ ongi nimetatud bändi kõige vihasemaks ja raskemaks tööks. Teine pale on pigem helge, lapselik, mänguline, mida esindab enim kolmiku kuulsaim lugu, tänavu 20 aasta juubelit tähistavalt albumilt „Takk…“ („Tänu…“) pärit „Hoppipolla“, mida publiku vaimustunud helide saatel eelviimaseks looks esitatakse.
Esitamisele tulebki viis lugu „Áttatlt“ ehk täpselt pool värskeimast albumist. Sealt pärit paladel, nagu „Skel“, saab laulja Jónsi Birgisson oma häälepaelu ka kõige enam venitada. Need ulatuvad kohtadesse, mis panevad imestama, et laulja isegi Sigur Rósile omase vaheajapausiga lõpuni kestab.
Ülejäänud repertuaar jaguneb üsna ühtlaselt Sigur Rósi albumite vahel peale „Kveikuri“. Kuulamisele tuleb nimilugu 1997. debüüdilt „Von“, kaks pala taevani kiidetud jätkult „Ágætis byrjun“ ja kolm nii-öelda sulualbumiks nimetatud plaadilt „( )“, kolm juubilarilt „Takk…“, kaks muidu napilt väljenduva bändi kõige pikemalt pealkirjalt „Með suð í eyrum við spilum endalaust“ ja kolm „Valtarilt“.
(III)
Kui kosmoses reisimise kestel siiski silmad avada, võlub Sigur Rós ka oma lihtsa visuaaliga. Juba aastaid keerleb bändi lavaproduktsioon eelkõige ümber valguslahenduste, mille peamiseks elemendiks on lavale asetatud laternad. Nende helk, kord leekimine ja siis vaevu aimatavaks hõõgumiseks taandumine lisab kontserdi niigi vägevale muusikalisele poolele muinasjutulise tunnetuse.
Orkestrisaatega sobib Sigur Rósi atmosfääriline postrokk igal juhul valatult. Klassikalisest muusikast on laenatud juba üsna tegevuse algusest saadik ja Jónsi segiaetamatu falsettvokaal ning bändi Islandi ja vonlenskaks nimetatud häälikukeele segus lauldud sõnad harmoneeruvad viiulite, vioolade, tšellode ja kontrabassidega laitmatult.
Orkestriga on mänginud paljud muusikud ja rokkansamblid Scorpionsist Metallicani. Vähestel on õnnestunud luua sellist maagiat nagu Sigur Rósil. Kui saal lõpus pikalt kestvateks ovatsioonideks püsti kargab, ei mõju see püüdliku viisakuse, vaid vahetu vaimustusena. Jah, parim muusika on siiski ajatu. Takk, Sigur Rós!
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (2)