Digitaliseerumine on loogiline ja loomulik osa progressist, mille vastu ei tasu ega saagi võidelda. Poed asendavad kassiiriga kassad iseteeninduslikega, asutused ja ettevõtted, kes tegelevad klientide teenindamise ja nõustamisega, on ammu kolinud oma teenused internetti, kus ei ole enam tavapäratu, et esmatasandil suhtleb inimesega robot. Pealtnäha on kõik tore – klient ei pea aega kulutama pangakontorisse minemisele ja senise kolme kassa asemel mahub kauplusse neid tervelt kuus, kus ei pea (üldjuhul) ka sabas seisma. Aga kui kiiresti ja kui kaugele sellise digitaliseerimisega minna?
Toon ühe kõneka näite kevadest. Coop Pank avas Valgas kontori. Mitte küll päris tavapärase, vaid sellise, mis ühes kuus on avatud kindlatel päevadel. Väikelinnale ja selle elanikele, kust elu ja teenused vaikselt, kuid järjepidevalt kaovad, oli see oluline sündmus.