Tartu kunstimaja suurde saali sisenedes avaneb vaade viiele suureformaadilise lõuendi tagumisele poolele: lõuend, lõuendi raamid, maale püsti hoidvad jalad ja padjakujulised raskused jalgadel, mis hoiavad maale paigal. Peale selle installatsiooni on kolmes ruumis kokku veel seitse suuremat ja kaks väiksemat maali, mõned seintel ja teised samamoodi jalgade abil püsti seismas.
Estna käsitleb maali kui elusobjekti, osana elust ja mitte selle representatsiooni. Tema maalidel olevaid pintslitõmbeid võib teoreetik Isabella Graw’ järgi näha ülimalt personaalsete semiootiliste indeksitena ehk kunstniku enda osadena või laiendusena. Sellise käsitluse põhjal suunab ka Estna oma maalikombitsad kuskile kvaasisubjektide, hübriidide, küborgide ja Frankensteini koletiste maailma.